Yulia Rebase: milline on ühtekuuluvuse retsept? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Yulia Rebase
Yulia Rebase Autor/allikas: ERR

Presidendivalimistele järgnenud kolme kuu jooksul on Valgevenes represseeritud ligi 20 000 inimest. Vahistatakse üle 200 inimese päevas, kirjutab Yulia Rebase algselt Sirbis ilmunud artiklis.

Valgevenelased on juba üle kolme kuu rahumeelselt vägivalla vastu protestinud. Nõutakse sõnavabadust, poliitvangide vabastamist ja repressioonide lõpetamist, aga ka iseennast presidendiks kuulutanud Aleksander Lukašenko tagasiastumist. Streigivad töölised, arstid, kultuuritegelased, sportlased, üliõpilased jpt.

Tänavatele ei ole tulnud mitte ainult "noored ja veendunud", vaid ka pensionärid ja puuetega inimesed. Rahulikke proteste suruvad võimud maha kummikuulide, veekahurite, pisargaasi ja valgus-müra granaatidega. Miilitsajaoskondades pekstakse ja piinatakse inimesi ning kohtud vorbivad ebaseaduslikke süüdistusotsuseid.

Eestis elava Eesti Vabariigi kodanikust valgevenelasena tuleb mul aeg-ajalt vastata küsimustele, kuidas saaks Eesti ja eestlased abiks olla ning mida valgevenelased eestlastelt ootavad.

Julgen väita, et valgevenelased on ühtekuuluvusgeeniused. Võimud on pannud inimesed olukorda, kus seadustele, korrakaitsjatele, kohtule ja riigiasutustele ning ajakirjandusele loota ei saa.

Rahvas, kelle hääli on varastatud nii tänavustel kui varasematel presidendivalimistel ja kelle õigusi eiratakse, peab otsima abi kaaskodanikelt: sugulastelt, sõpradelt, majanaabritelt. Ja näiteid, kuidas inimesed ilma igasuguse üleskutseta on asunud üksteist abistama ja toetama, on väga palju.

Ühe meeleavalduse käigus põgenesid protestijad miilitsa eriüksuse OMON-i eest Minski kesklinnas asuvasse kohvikusse. Kohvikupidaja lasi inimesed sisse ja pani ukse lukku. Seesolijad jälgisid hirmuga lähenevaid OMON-i sõdureid. Viimased jõudsid kohale ning purustasid sisenemiseks kohviku turvaklaasiga ukse.

Teistes riikides lõhuvad aknaid protestijad, Valgevenes teevad seda miilitsad. OMON murdis katkisest uksest sisse ja arreteeris protestijad. Sellega ja ilmekate piltide ning videotega sündmuspaigalt oleks võinud lugu lõppeda.

Sündmused aga arenesid edasi ning järgmisel ja ka üleülejärgmisel päeval oli kohviku ukse taga mitmekümne meetrine järjekord klientidest, kes soovisid just sellest kohvikust endale kohvi osta. Uued uksed saabusid ka järgmisel päeval kohale ilma, et kohvikupidaja oleks neid tellinud.

Järgmine lugu on seotud augustikuise rahumeelse meeleavalduse käigus maha lastud protestijale püstitatud memoriaaliga. Memoriaal tekkis protestija hukkumiskohas, kuhu sajad inimesed tõid järgmisel päeval lilli ja küünlaid. Järgmisel päeval koristasid linnavõimud sealt lilled ja küünlad ära. Nende asemele tekkisid aga kohe uued, iga päevaga toodi sinna aina rohkem lilli ja küünlaid.

Asfaldile tekkis kiri: "Me ei unusta, me ei andesta". Üsna kohe oli kiri ära pestud ning lilled taas ära viidud. Augustikuistest sündmustest on möödas kolm kuud, iga päev tuuakse memoriaalile lilli, üha uuesti ja uuesti.

Inimesed jätavad meeleavalduse ajal tänavatele esmaabitarvikuid, juhuks kui protesti käigus keegi viga saab (suure tõenäosusega OMON-i käe läbi); lubavad meeleavaldajatel oma kodudes peituda ajal, kui OMON neid mööda majahoove taga ajab, peksab ja arreteerib; korjavad raha üleriigilise streigiga ühinenud töölistele; loovad fonde repressioonides kannatanutele; tuhanded inimesed saadavad poliitvangidele postkaarte ja kirju – neid näiteid on tõesti väga palju ja need kõik on südantpuudutavad lood.

Iga päev tuleb üha rohkem infot selle kohta, kuidas erinevate valdkondade töötajad satuvad Valgevenes löögi alla. Algas kõik Valgevene vanimast, Janka Kupala nimelisest teatrist ja selle näitlejatest, kes kõik pidid repressioonide tõttu teatrist lahkuma ning tähistama oma teatri 100. aastapäeva vabakutseliste näitlejatena. Siis hakati vahistama arste, advokaate, sportlasi, ajakirjanikke ja fotograafe.

Hetkel on just fotograafi ja ajakirjaniku ametid ühed kõige suurema riskitasemega elukutsed (14. novembri seisuga oli vangis 16 ajakirjanikku). Kui streikima hakkasid töölised, tuli nende kord ähvardusi taluda. Mitmed töölised (eelkõige streigikomiteede liidrid) on oma julguse eest vahistatud. Nüüd, kui tudengid ühinesid üleriigilise streigiga, eksmatrikuleeritakse neid ülikoolidest. Samuti jäävad tööst ilma neid toetavad õppejõud.

Vangistuses on hetkel ka tipptasemel arstid. Masendavaks teeb asjaolu, et nende hulgas on tuntud onkoloogid, inimesed, kes palju aastaid on tegelenud haigete ravimisega, kes said kannatada pärast Tšornobõli tuumajaama katastroofi.

Ka sportlased, sh Euroopa ja maailmameistri tiitleid pälvinud isikud on pidanud kandma karistust vanglate ülirasketes tingimustes. Väga palju valgevenelasi on põgenenud repressioonide eest välismaale (ainuüksi Poola on juba saabunud üle tuhande põgenikku), tippspetsialistid on tööta, nende pered on ohus. Nii palju kui on Valgevenes erinevaid ameteid, nii palju on ka nende esindajatest represseerituid.

Repressioonide ulatus Valgevenes on arvude ja taseme poolest juba võrreldav kommunismiajastu repressioonide haripunktiga 1937. aastal. Presidendivalimistele järgnenud kolme kuu jooksul on kokku represseeritud 20 000 inimest. 141 nendest on tunnistatud poliitvangideks. Üheksa inimest on surnud.

Vahistatakse üle 200 inimese päevas. Enamik neist ei kanna pikaajalist vangistust, kuid iga vahistamine on seotud alandamise ja ähvardamisega ning paljudel juhtudel ka jõhkra vägivallaga.

Lähiaja sündmused panevad mõtlema selle peale, et Valgevenes ei ole inimene enam kusagil kaitstud. Isegi oma koduhoovis ega kodus. Valgevene võim on võtnud kasutusele NKVD meetodid, kus valitseb juhtkonna omavoli, erariietes isikud rabavad päise päeva ajal tänavatelt inimesi ja viivad neid teadmata suunas, OMON-i sõduritel on "õigus" vahistada inimesi nende endi kodus, ja kõik see sünnib, ilma et selleks oleks seaduslikku alust. Inimene saab oma koduhoovis surma valgepunavalge lipu hoidmise eest.

Eesti ühiskond ei pea kaugele vaatama, et leida ideid, kuidas Valgevene rahvast toetada. Iga inimene Valgevenes on hetkel hapras olukorras: tööle minnes ei tea keegi, kas ta töötab ka õhtul samas kohas või kas ta jõuab õhtul ohutult koju. Iga inimene või sarnase valdkonna/erialaliidu esindaja Eestis, kes tunnetab Valgevene analoogse erialaliidu haavatavust ja olulisust, võib leida viise, kuidas oma ühtekuuluvustunnet näidata.

Usun, et vastus levinud küsimusele, kui kaua valgevenelased veel julgevad käia rahumeelsetel protestidel, sõltub ka sellest, kui palju valgevenelased tunnetavad Eesti inimeste jõuduandvat toetust ja ühtekuuluvust.

Kui kaugele peaksid Valgevene repressioonid minema, et see hakkaks eestlasi päriselt kõnetama? See toimub ju Eestist vaid 300 km kaugusel ja seda teevad sarnast ideoloogiat viljelevad isikud ja institutsioonid, kes Eesti Vabariigis 1940. aastal inimsusevastaseid kuritegusid toime panid.

Eesti elanikud on mõistnud hukka kommunistliku ideoloogia ja nende kuriteod Eestis. Miks mitte pöörduda toetussõnade ja tegudega rahva poole, kes seda praegu hädasti vajab? Ühtekuuluvuse retsept on meist igaühe peas ja südames.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: