Valgevene lasi tuumakütuse Astravetsi tuumajaama reaktorisse kaks päeva enne presidendivalimisi augustis. Nädala eest, Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval käis presidenditoolist jõuga kinni hoidev Aleksandr Lukašenko jaama pidulikult avamas: "See on ajalooline hetk, meie riik saab tuumariigiks!"

Päev hiljem tuli tuumajaama töö mõõdikute rikke tõttu ajutiselt peatada.

Leedu pealinnas Vilniuses algas aga elanikele jooditablettide jagamine. Kui leedulaste kriitika ja hirmud Astravetsi tuumajaama suhtes kujundlikult kokku võtta, siis on nad justkui vastu tahtmist sunnitud asuma lennureisile küll korraliku masinaga, aga selle pilooditoolil istub Aleksandr Lukašenko. Risk ei seisne tehnoloogias, vaid kõiges muus alates asukohast.

"Rosatom ehitab tuumajaama Soomes ja Bangladeshis. Ma arvan, et Valgevene on kahjuks rohkem Bangladeshi moodi. Kui see tuumajaam oleks ehitatud Gomelisse või Mogiljovi, mille kohta me teame, et need on sobivad kohad, siis palun väga, aga see on vale koht," ütleb Leedu välisministeeriumi erisaadik Astravetsi tuumajaama küsimuses Darius Degutis.

Degutis rõhutab, et tuumajaam asub suurele linnale Vilniusele lubamatult lähedal, vahemaa on vaid 45 kilomeetrit. Teiseks ei ole selle ehitamisel piisavalt arvesse võetud piirkonna seismilist aktiivsust.

Leedu kahtleb Valgevene ohutuskultuuris

Teine etteheidete grupp puudutab ohutust ja niinimetatud ohutuskultuuri. Vilniusest ja välisministeeriumist sadakond kilomeetrit eemal Kaunases energeetikainstituudis töötav Algirdas Kaliatka on kahel korral Astravetsi jaama rahvusvahelise meeskonna koosseisus kontrollimas käinud, asjad on paranenud, aga mitte piisavalt.

"Inimesed ei ole piisavalt ettevalmistatud, me tunneme, et tuumaohutuse kvaliteedis on puudujääke. Ja me näeme puudujääke dokumentatsioonis, näiteks minu arusaamise järgi on probleem, et me käivitame tuumajaama, aga nad ei ole ette valmistanud õnnetuse haldamise juhiseid," tõdes Leedu Energeetikainstituudi tuumaohutuse labori vanemteadur Kaliatka.

Puudujäägid on ilmnenud juba tuumajaama ehitamisel.

"Näiteks kukkus maha reaktori ümbris, mis nõudis väljavahetamist, midagi sellist ei ole kunagi üheski tuumajaamas juhtunud, see näitab, et midagi on valesti," lisas Kaliatka.

Omaette probleem on järelevalve sõltumatuse puudumine, lisas Kaljatka. Tema sõnul järgivad valgevenelased niiöelda vanu häid nõukogude tavasid ja püüavad õnnetusi varjata.

"Nad peaksid informeerima meid kui naabreid seal toimuvast. See ei peaks olema nii, et me püüame signaale igalt poolt maailmast ja kirjutame Valgevenele. Kui neil 2016. aastal kukkus maha tuumajaama reaktori ümbris, siis sellest me saime teada kaks kuud hiljem ja me saatsime Valgevene välisministeeriumile noodi, nad vastasid kuu aega hiljem ja ütlesid, et midagi ei ole juhtunud, kaks aastat hiljem tunnistasid nad, et oli jah vahejuhtum. See on hullumeelne, mis toimub meie suhetes Valgevenega," räägib Degutis.

Leedu jälgib tuumajaamast mööduva jõe olukorda

Leedu Nerise jõgi, mida valgevenelased kutsuvad Vilijaks, voolab Valgevene poolel uue tuumajaama juurest ja jõuab välja Vilniusse. Piiri lähedal on seda jõge igatpidi mõõdetud juba 1960-ndatest aastatest peale.

Aastakümneid on jõevalvuri tööd teinud Antanas Mikelevičius: "Kui ma alustasin tööd, siis see oli isekirjutaja, mis joonistas pidevalt jõevee taset. Igal hommikul pidin ma tulema ja paberit vahetama. Minu õnneks töötas see vaid umbes pool aastat."

Praegu mõõdetakse jões kõike, mis võimalik: temperatuuri, veetaset, voolukiirust, reostust, radiatsiooni.

"Siiani ei ole jõega mingeid probleeme olnud. Ainus probleem, mida me näeme on see, et tegu on väga madala jõega, eriti viimastel aastatel on seda märgata olnud. Jõgi on puhas. Siin on palju kala ja palju kalamehi, veel rohkem kui kalu," räägib Mikelevičius.

Nüüd jälgivad leedulased, kas uus tuumajaam muudab jõe seisundit. Kõigepealt kardetakse temperatuuri tõusu kui jõevett tuumajaama jahutuseks kasutama hakatakse.

"Sellega tuleb õppida elama. Meie seda ei muuda. Ma näen iga päev kuidas korstendest hakkab vaikselt suitsu tõusma, see on siinsamas, linnulennult 20 kilomeetri kaugusel. Ma olen seda juba igatpidi mõõtnud, nii et see on lähedal. Aga mis vahet sellel on, mis sellest muutub, kui mina kardan," ütleb Mikelevičius.

Leedu välisministeerium pealinnas Vilniuses loodab siiski endiselt Astravetsi jaama seisata, ühtlasi lõpetas Leedu elektri ostmise Valgevenest: "Esiteks tuleb tagada maksimaalne turvalisus ja teiseks tuleb see üldse kinni panna," rõhutab Degutis.