Yulia Rebase: Valgevene poliitvangi portree

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Yulia Rebase Autor/allikas: ERR

Kui maailm jälgis otse-eetris Vene opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi lennukireisi, kandis 187 Valgevene poliitvangi karistust ebainimlikes tingimustes, kirjutab Yulia Rebase algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Valgevene 2020. aasta sündmusi saatis maailmas suur tähelepanu. Pildid ja videod tänavatel toimuvast – rahvarohketest protestidest, vigastustest ja ohvritest – korjasid miljoneid klikke meedias ja sotsiaalvõrgustikes. Valgevene rahva võitlusel oli tohutult toetajaid.

Ja siis kõik vaibus. Meedia väsis iganädalaste ühesuguste protestide kajastamisest ja emotsioon pildistatavate nägudel ei olnud enam nii mõjuv. Ent valgevenelaste võitlus kestab. Lukašenko režiim, surudes protestid maha ulatuslike repressioonidega, on näidanud oma jõhkrat nägu.

Rahvas aga seisab oma vabaduste eest ka nendes tingimustes, riskides trellide taha sattuda. Tuhanded inimesed kannavad oma kodanikupositsiooni avaldamise eest administratiivkaristust, on arestitud halduskorras. Hulk inimesi on aga jäänudki režiimi pantvangiks.

Valgevene seadustes pole poliitvangi mõistet. Selliselt nimetavad poliitiliste vaadete ja tegevuse pärast karistatuid, kelle süü pole tõestatud, inimõiguste jm organisatsioonid, nt inimõiguste keskus Viasna (vt poliitvangide infot), Valgevene Helsingi komitee, Valgevene ajakirjanike ühendus jt. Poliitvangiks loetakse ainult kriminaalkorras vangistatuid. Enamik massiliste kinnipidamiste juhtumeid (mida on ajaleht Naša Niva andmetel 2020. aastal üle 32 000) on arvestamata.

Poliitvang ei ole iseseisvas Valgevenes uus nähtus. Iga presidendivalimiste kampaania ja sellele järgnenud meeleavalduste lainega kaasnesid arreteerimised ja Lukašenko oponentide vastased repressioonid.

Poliitvangid on Lukašenkole sageli olnud "vahetusmündid" Euroopa ja Ameerika sanktsioonide tühistamisel. Varasematel aastatel viis poliitvangide vabastamine suhete parandamiseni läänega.

Sellal kui maailm jälgis otse-eetris Vene opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi lennukireisi, kandis 187 Valgevene poliitvangi karistust ebainimlikes tingimustes – külmades kongides, ilma arstiabi ja külastusõiguseta. Kes on kõik need inimesed? Miks just nemad? Püüan allpool Valgevene poliitvange portreteerida. 

Poliitikutest poliitvangid

190 poliitvangi hulgas on poliitikute osakaal väike. Need on peamiselt inimesed, kes osalesid presidendivalimiste kampaanias või toetasid seda. Nende hulgast tuntuim on presidendikandidaat Viktar Babarõka (ja tema staabi liikmed, näiteks Marõja Kolesnikava).

Babarõka on edukas ärimees ja metseen. Alternatiivse kandidaadina kogus ta rekordarvu allkirju. Võimud hakkasid peagi tundma huvi Belgazprombanki vastu, mida varem oli juhtinud Babarõka. Seetõttu oli uurimise all mitu pangatöötajat, hiljem vahistati valimisstaabi aktivistid, Babarõka lähedased sõbrad, poeg ja ta ise.

Teistmoodi poliitik on näiteks Mika­lai Statkevitš, kes on korduvalt poliitiliste vaadete eest pikaajalist vangistust kandnud ja tänavugi võeti ta "profülaktika mõttes" juba varakult vahi alla, et poliitiline maastik enne valimisi puhtaks teha.

Poliitvang-blogija

Meie ajal on blogijatel poliitikas täita ülitähtis osa. Blogijad olid ühed esimestest, kes vahistati juba suve alguses, kaks kuud enne valimisi ja sellest sai kohe järeldada, et ka selle aasta valimisi kavatsetakse võltsida ja protestid maha suruda.

Just tänu blogijatele hakkas 2020. aasta alguses Valgevene ühiskonnas levima valus tõde koroonakriisi ulatusest ja info moonutamisest võimude poolt, aga ka teistest sotsiaalsetest probleemidest, millest ametlik meedia ei kirjutanud.

Mõjukamad blogijad ei olnudki Minskist pärit, nad rääkisid kohutavast olukorrast provintsis. Üks blogijatest oli ka praeguse opositsiooniliidri ja rahva poolt valitud presidendi Svjatlana Tsihhanovskaja abikaasa Sjargei Tsihhanovski.

Teine blogija Ihar Losik on veetnud vangis juba seitse kuud ning 15. detsembril alustas näljastreiki, mis kestab seniajani. Kuidas saab lasta noorel isal pidada näljastreiki 40 päeva ilma, et sellele reageeritaks? Päevauudiseid lugedes hoiavad tuhanded valgevenelased hinge kinni: kas ta on ikka elus?

Rahumeelsetel protestidel osalejatest vangid

9.–11. augustil toimusid kogu riigis meeleavaldused, mille olid põhjustanud valimistulemuste võltsimine ja arvukad küsimused valimiste korraldamise kohta. Ebainimlik vägivald meeleavaldajate vastu raputas Valgevenet ja alates 12. augustist kestavad üle riigi protestid, mis on eri vormis ja enamasti rahumeelsed.

Poliitvangide seas on üle 50 inimese, keda süüdistatakse rahutuste korraldamises, nendes osalemises ja uute osalejate "värbamises". Mitme inimese lugu viitab aga sellele, et tegemist on isikutega, kes lihtsalt olid sattunud valel ajal valesse kohta. Osa neist ei saagi pidada meeleavaldajaks: kes ootas sõpra bussipeatuses, kes sõitis rattaga mööda.

Viimaste kuude reaalsus on ka see, et inimesi võetakse vahi alla ja esitatakse süüdistus piltide ja videote alusel, mis on tehtud meeleavalduste ajal, või sotsiaalvõrgustiku kommentaaride eest.

Ajakirjanikest vangid

Poliitvangide seas on mõistagi ka ajakirjanikud. Kui protestid augustikuus puhkesid, sai selgeks, et ajakirjanikutöö on Valgevenes kõige suurema riskiastmega ameteid.

Valimiskampaania algusest peale on võimud takistanud erameedia ajakirjanike tööd igal võimalikul viisil. Ajakirjanikke peeti korduvalt kinni dokumentide kontrollimiseks, blokeeriti meediaväljaannete veebilehti, takistati sõltumatute ajalehtede trükkimist ja levitamist, tühistati välisajakirjanike akrediteerimisi ja viimaks jäi ka riigi suurim uudisteportaal TUT.BY meedia staatusest ilma.

Kokku on alates 9. augustist võimude tagakiusamise ohvriks langenud 390 ajakirjanikku, kellest 77 on määratud haldusarest. Praegu on poliitvangide seas neli ajakirjanikku – nad on naisajakirjanikud, kellest kaks täitis kinnipidamisel oma ametikohustusi.

Üliõpilastest poliitvangid

Septembris uue õppeaasta alguses hakkasid üliõpilased aktiivselt protestiliikumistest osa võtma. Nad korraldasid palju eri ulatusega aktsioone istumisest ja laulmisest teaduskonnas kuni osalemiseni solidaarsuskettides ja marssides.

Ülikoolides heidetakse üliõpilasi välja ja õppejõude vallandatakse nende veendumuste ja aktiivse kodanikupositsiooni tõttu. Poliitvangide seas on 14 üliõpilast, sh Valgevene üliõpilasliidu juhid ja aktivistid, kellele on esitatud süüdistus massirahutuste korraldamises. Noori intelligentseid neide võrreldakse marginaalide ja narkomaanidega ning hoitakse ebainimlikes tingimustes vangistuses.

Poliitvang-mälestaja

Alates meeleavalduste algusest 9. augustil on tapetud hulk inimesi. Inimõiguste organisatsioonidel on alust kinnitada, et kaks inimest tappis OMON meeleavalduste käigus.

Kaheksa surma asjaolude kohta puuduvad otsesed tõendid ja kriminaalmenetlust nende surma põhjuse väljaselgitamiseks pole algatatud (sealhulgas ka Raman Bandarenka surmajuhtumi kohta, kuigi kogu maailm on näinud videoid tema kinnipidamisest, mis lõppes noormehe surmaga).

Nende inimeste mälestamiseks püstitatakse Valgevenes improviseeritud mälestusmärke, inimesed toovad äsja tehtud memoriaalide juurde lilli ja süütavad küünlaid. Võimud võitlevad nende memoriaalide vastu ja uute memoriaalide loomine annab aluse repressioonideks.

Detsembrikuu keskel mõisteti kaks aastat kolooniat Maksim Pauljuštšõkile, kelle süü on selles, et ta kirjutas meeleavaldaja surma paigas asfaldile "Me ei unusta". Meeleavaldajale tulistati rinda hetkel, kui ta seisis OMON-i ees käed üleval.

Vangid, kelle lood pähe ei mahu

Näiteks 16aastase poisi Nikitia Zolataravi lugu, kellele pannakse süüks Molotovi kokteili viskamine omonlase poole. Seda noorukit on korduvalt pekstud ja piinatud kinnipidamisasutuses (mille tagajärjel ta vajas elustamist EMO-s), sest ta ei tunnista oma süüd. Tema juurde ei lubata vanemaid ja tema kirjad ei jõua adressaadini. Kohtuprotsess kestab ja halvima stsenaariumi puhul saab temast poliitvang number 191.

Ei mahu pähe ka lugu 20-aastasest Aljaksandra Patrassajevast, kes liitus meeleavaldusega kavatsusega aidata julgeolekujõudude ohvreid. Ta võttis kaasa respiraatorid, sidemed ja peroksiidi. Sattunud haarangul tule alla, üritas põgeneda, kuid jäi märulipolitsei kätte.

Teda hoiti kolm päeva Akrestsini tänava eeluurimisvanglas, kus ta elas üle piinamisi – peksmisi, solvanguid, vägistamisähvardusi. Seejärel ta vabastati. Peksmise tagajärjel said liigesed raskelt vigastada ning vajasid kipsipanekut. 30. oktoobril arreteeriti Alijaksandra taas ning esitati süüdistus meeleavalduse korraldamises.

Visuaalse info ajastul pole poliitvangide lugudega midagi peale hakata. Puudub värvikas pilt – puudub ka huvi toimuva vastu. Seda, millega need inimesed silmitsi seisavad, on valus isegi ette kujutada.

Ometi näevad poliitvangide lähedased teravaid pilte oma ettekujutuses ja hinges. Need on pildid, mis ei kustu kunagi vangide emade ja laste mälust. Lapsed ei unusta, ei jää endiseks ka siis, kui Valgevene revolutsioon võidab ja maailm hingab kergendatult.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: