Õhtulehe uurimusloost alguse saanud skandaal viis ametist tööautot isiklikes huvides ülemäära kasutanud haridusministri Mailis Repsi ja tõi avalikkuse ette jälle küsimuse, milliseid hüvesid võivad ja ei või kasutada valitsuse liikmed.

Õhk oli emotsioonidest tiine. Ühed tundsid heameelt libastunud ja Õhtulehe ajakirjanikele hämaraid, et mitte öelda ebatõeseid vastuseid andnud haridusministri lahkumise üle, teised nõudsid kuut last kasvatava haridusministri rahule jätmist, kolmandad kõigi ministrite hüvede ülevaatamist.

Ning jälle, nagu taolistel puhkudel ikka, ilmus horisondile mingi uue komisjoni loomise ja täiendava korra kehtestamise mõte.

Peaminister Ratas tegigi riigikontrollile ettepaneku toetada riigikantseleid ametiautode kasutamise täiendava reeglistiku koostamisel.

Riigikontrolör Janar Holm andis seejärel ilmselt Repsi-skandaali ajal ühe mõistlikuma kommentaari. Ta nimelt arvas, et võimalikult suure hulga seaduste, ühe uute, üha mahukamate ja üha detailsemate määruste ja kordade asemel on palju parem lähtuda headest tavadest, mõistlikest kokkulepetest ja tervest mõistusest, et mitte langeda ka ülereguleerimise lõksu.

Täiskasvanud ja vastutustundlikud inimesed, olgu nad siis ministrid või mis tahes muu ameti pidajad, peavad ise tajuma, millised on nende toimimises piirid, mille ületamine on ühiskonna seisukohast vastuolulisi tundeid tekitav, tunnetatav põhjendamatute eeliste loomisena, kirjutas riigikontrolör sotsiaalmeedias, mida ajakirjandus ohtralt jagas.

Tõepoolest, kui inimene võtab vastu ministri või ametniku vastutuse, siis osa sellest vastutusest on ka aru saamine lubatu ja keelatu piiridest, olgu need kirjutatud või kirjutamata reeglid. Täiendava reeglistiku koostamine on ebavajalik asendustegevus, mille puhul pole selge, millist probleemi lahendatakse.

Täpselt nii, nagu pole selge, millist muret loodab murda väliskaubanduse ja IT-minister Raul Siem, kes tahab ära lõpetada vaid ID-kaardi põhised e-valimised. Tulevikus võiks neid tema arvates läbi viia nii, et inimene näitab ennast veebikaamera kaudu kontrollijale ja alles siis saab hääletada.

Irvhambad lõõbivad sotsiaalmeedias, et ehk peaks e-hääletaja andma tulevikus ka vereproovi või sõrmejälje. Raul Siemi eelkäija Kaimar Karu, kelle EKRE mõni aeg tagasi ametist tagasi kutsus, postitas aga põhjaliku professionaalse kommentaari, mille lõpus nentis: näotuvastust e-hääletamisele lisada saaks, ent küsimus on selles, kas ka peaks.

Sama nentis vabariigi valimiskomisjoni esimees Oliver Kask: probleem, mida minister Siem lahendada püüab, pole selge.

Võibolla see siiski on selge, vähemalt EKRE juhtidele, kui meenutada, et eelmistel parlamendivalimistel andis oma hääle elektrooniliselt ligi kolmandik valijatest ja enamus neist hääletas kellegi teise, mitte EKRE poolt. Nii ongi EKRE juhtide huvides, et e-valijate osakaal väheneks ja ainuüksi põhjusel, et kõigis arvtites pole õige kaamera, ei saaks paljud inimesed enam e-hääletamisel osaleda.

Viimati väljendasid EKRE liidrid usaldamatust e-valimiste suhtes novembri alguses, kui toonane siseminister Mart Helme väitis, et Eesti valijate registrist on võimalik kantida e-häälteks kümneid tuhandeid hääli, mis kuuluvad inimestele, kes pole kunagi valimas käinud ja nii Reformierakond võidabki ülekaalukalt valimised. Helme ei esitanud oma väidete tõestuseks ühtegi tõendit, ta ei ole prokuratuuri viinud vastavat kuriteoteadet ja Eesti IT-turvaeksperdid on tema süüdistused ümber lükanud.

Vabariigi valimiskomisjoni esimees Oliver Kask meenutas nüüd, et minister Siemi ettepanek kasutada e-valimistel näotuvastust tähendaks valimisseaduste ja rahvahääletuse seaduse muutmist. On aga – vähemalt praegu – keeruline uskuda, et Keskerakond ja Isamaa hakkaksid toetama ettepanekuid ja seadusemuudatusi, mis tõukuvad EKRE ebamäärasest umbusust e-valimiste vastu.

Niisiis, jättes EKRE juhid kõrvale, pole taas selge, millist probleemi minister Siem lahendada tahab.