Lapsepõlvesuvedest maal Eesti looderanniku metsades on mulle eredalt mällu sööbinud mu koolimineku suvi 1973. aastal. Suure augustitormi järel koristatud ja uute, tärkavate männikutega kaetud ulatuslikele lagealadele ilmus ühel ilusal päeval ei tea kust üks põder. Ja mitte niisama põder, vaid põdralehm, kes oli oma tavapärase põdraelu maha jätnud ja hulluks läinud.

Võimalik, et tegu oli põdra ajju tunginud parasiidi või mõne haigusega, kuid tõenäolisem siiski, et inimesed olid talle mingit kurja teinud, näiteks talt vasika röövinud ja tapnud. Igatahes oli põder oma ökoloogilisest nišist väljunud ning pühendas söömise ja magamise asemel oma päevad metsas ja küla vahel askeldavate inimeste jälitamisele.

Meile, poisikestele, pakkus olukord hirmu kõrval ka lusti. Kui põtra kaugel noorendiku vahel märkasime, polnud midagi lihtsamat kui teda vilega ärritada ja end taga ajama panna ning siis ise jalgratastel välgukiirusel koju põgeneda. Ega iga kord ei pidanud provotseerima, ta oli niisamagi vihane ja kaunis hirmuäratav, kui tagajalgadele tõusis ja siis esijalad poole sääreni lahtisesse liiva lõi.

Igatahes ristisime selle põdra toonase tuntud raadiohääle ja väliskommentaatori järgi Vambolaks ning Vambolaks sai ta kogu küla jaoks, olgugi, et tal sarvi polnud. Vambola jälitas valimatult kõiki inimesi ja marjahooajal ajas paar külamemme puu otsagi pakku. Sügiseks oli igaühel oma põgenemise ja imelise pääsemise lugu pajatada.

See mälestus on mind sel aastal valitsuse tegevust jälgides aina enam paralleelina kummitama hakanud. Mida aeg edasi ja mida ägedamaks võitlus viirusega läheb, seda enam keskendub valitsus oma põhitöö asemel mööda maastikku inimeste tagaajamisele. Ta on äge ja ähvardav, prõmmib jalgadega ja ütleb kurje sõnu, kuidas ka tervete kodanike heatahtlik enamus ei käituks.

Valdav osa elanikkonnast on oma argikäitumist muutnud, aga seesama enamus ei ole kunagi ega kellelegi koroonaviirust levitanud, nagu kinnitab statistika, ning seetõttu ei mõista ka oma süüd tunnistada. Aga kuni ei tunnista, kuulud jälitamisele, kui tunnistad, siis isoleerimisele.

Läinud nädalal tuli seoses haridusminister Mailis Repsi ametivahetusega ka ilmsiks, miks valitsus on Vambolaks muutunud.

Nii asjaosalised ise kui ka paljud kommentaatorid sõltumata poolevalikust osutasid, et valitsuse liikme töökoormus on tohutu, ta ei maga ega söö, vaid on võitlusväljal 24/7, nagu on kombeks lühidalt öelda. Pole siis ime, et ühel hetkel korraga raugevad nii jõud kui ka mõistus, kuidas ka oma eraelu korraldamist abiliste kaela ei veeretaks. Inimene ei ole siiski masin.

Kuidas on Eesti, aga küllap paljud muudki riigid, jõudnud olukorda, kus ühiskonna juhid on pandud puhkuseta orjama ning ametikirjeldus on nähtavalt selline, et soovijaid õieti enam ei leidugi?

On kaks võimalust, miks ministritele ei kohaldu samasugune tööõigus nagu kõigile teistele. Esiteks see, et tööandja, valitsuse liikmete puhul siis parlament, ei ole õigesti mõistnud, hinnanud ega kirjeldanud tööülesandeid ja nende täitmiseks kuluvat aega. Tähendab, normaalkoormuse ehk kaheksatunnise tööpäevaga ei suudaks ministritööd ära teha ka imeinimene.

On ka võimalik, et parlament tegelikult ei kontrolli, mida tema palgasaaja teeb ning ei ohjelda teda, kui mõni minister tuksis pereelu või muude probleemide tõttu töönarkomaaniks hakkab, endale aina uusi tööülesandeid leiutab ning unustab iseenda eest hoolekandmise, puhkamise ja eraelu.

Seda on parlamendil lihtne muuta, sest kui üldhinnangu järgi oleks valitsemistööd praeguse 15 asemel 30 ministrile, siis tuleks neid mõistlikku töökoormust kindlustav arv ka palgata.

Korra on Eesti uuemas poliitilises ajaloos selline avastus ka tehtud. Kui 2003. aastal asus riigi täitevvõimu juhtima noor ja kogemusteta Res Publica, leidsid ministrid peagi, et töö käib üle jõu ning tegid seaduse, mis võimaldas igasse ministeeriumisse palgata ministrile toeks abiministri. Koos Res Publicaga vajus see lahendus aegade hämarusse.

Olukorrale usutavam seletus on siiski see, et valitsuse liikmetele on parlament määranud tööd parasjagu, kuid kurikuulus "poliitiline loogika" tingib selle, et ministriks palgatakse inimesi mitte oskuste, vaid parteiliste teenete järgi.

Tagajärjeks saamatus töös ning hävinud isiklik õnn, tervis ja suhted. Sest mis on ministri töö? Juhtida oma asutust järgmise astme juhtide kaudu, käia erakonnas ideid ammutamas, koos kolleegidega koosolekutel poliitikat kokku leppimas ja sellest tööandjale aru andmas ning esindada riiki välissuhtluses (mis viimasel aastal ei tähenda enam isegi reisimist ja öötööd Euroopa organites).

Igas elemendis ei ole see mitte tuhandete alluvate isiklik juhendamine, vaid mikroettevõtte mõõdus inimhulkadega sujuv suhtlemine, mis mahub sama vabalt töötamise normkoormuse piiridesse nagu igal muulgi alal, olgu äris või avalikus sfääris.

Kui kõrvalseisja näeb kedagi kannatamas ja iseennast kahjustamas, on mitte tema õigus ja võimalus, vaid kohustus sekkuda, inimest aidata ja päästa ta tema sõltuvuse küüsist.

Riigireformijad on läbi paari aastakümne pakkunud seni parteipoliitikutele mitte meeldinud lahendust nii riigi kui ka omavalitsuse täitevjuhtimiseks. Et lastagu valitutel ja rahva mandaadiga poliitikutel rahulikult poliitikat kujundada valitud esinduskogudes ning seal sündinud poliitiliste suuniste täpseks ja kvaliteetseks täitmiseks palgata ideoloogiast kahjustamata spetsialiste.

Õigupoolest juba 1992. aastal moodustas peaminister Tiit Vähi ülemineku eel põhiseaduslikule korrale nn spetsialistide valitsuse, mille töö tulemused ei olnud sugugi halvad. Riik kasutab sellist meetodit tulemuslikult nii riigiametite kui ka riigile kuuluvate ettevõtete juhtimisel. Miks peaks ministeeriume teisiti kohtlema?

Ja mis sai Vambolast? Eks sügisesel jahihooajal leidsid kütid kiire ja lõpliku lahenduse ning ta saadeti ära põtrade parematele jahimaadele. Valitsuse inimesi peame muidugi kohtlema humaansemalt: kuni saab päästa ja ravida, ei saa hukkamine menüüsse tulla.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.