Harri Tiido: kuidas poolakad tellisid uuringu venelaste mentaliteedist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all venelaste suhtumine välispoliitika küsimustesse. Kui Venemaal peaks võimule tulema demokraatlik valitsus, siis saab neil olema raske ülesanne – mida hakata peale ühiskonnas valitsevate impeeriumimeelsete seisukohtadega, nendib Tiido.

Poola ajakiri Nowa Europa Wschodnia avaldas mõni aeg tagasi ülevaate uuringust, mille tellis Venemaa Levada Keskuselt Poola-Vene dialoogi ja kokkuleppe keskus. Käivitati eksperiment, selgitamaks venelaste suhtumist välispoliitika küsimustesse. Selle aluseks oli omakorda Venemaal käivitatud Poola-vastane ajalooteemaline infokampaania, mis uuringu alguseks oli väldanud umbes aasta.

Kampaanias osalesid paljud ajakirjanikud, Venemaa saatkond Varssavis, Venemaa kultuuriminister, Duuma spiiker ja välisluure pealik. Punkti pani sellele protsessile president Vladimir Putin, kes hakatuseks mullu detsembris ja hiljem laiendatult tänavu juunis USA konservatiivses ajakirjas The National Interest süüdistas Poolat kaasosaluses Teise Maailmasõja vallandamisel.

Lisaks tasub meenutada, et poolakatele on ajalugu vägagi tundlik teema, sest viimase 200 aasta jooksul on neid korduvalt jagatud, vabastatud, vallutatud ja jälle jagatud Poolakate ajaloolises mälus on fataalsed küsimused, nagu "kas sõdida või mitte?", "kas kohaneda või mitte ja kui, siis millega?".

Poolakate geenides on valvsus

Poola hümn algab sõnadega "Jeszcze Polska nie zginęła" ehk "Poola ei ole veel hävinud, kuni me elame". Poolakate mälus on kurb tõik, et kuigi esimese Rzeczpospolita ajal aastal 1791. sai Poola esimesena Euroopas põhiseaduse, läks riik siiski naabrite vahel jagamisele.

Omaaegne Poola-Leedu riik oli tolle aja kohta demokraatlik, kuigi nii-öelda šljahta-demokraatlik, aga siiski, eriti arvestades, et Lääne-Euroopa riikides ruulis kitsas ring aristokraate. Kuid ikkagi kaotasid poolakad oma riigi ja seda mitu korda, hoolimata vahepealsetest katsetest omariiklus taastada.

Pärast sotsialismisüsteemi kokkuvarisemist õnnestus Poolal jälle iseseisvus saavutada. Oli küll probleeme – sõltuvus väliskapitalist, post-kommunistlike eliitide teemad ja muud sellist, kuid ikkagi jõudis Poola astuda Euroopa Liitu ja liituda NATO-ga.

Võiks ju öelda, et nüüd peaks riigi püsimajäämine olema tagatud, aga poolakate geenides on valvsus ja sellest tulenev vajadus hoida silmad lahti. Kehvad suhted Venemaaga, eriti pärast president Lech Kaczynski ja osa riigi juhtkonna hukkumist lennukatastroofis Venemaal Smolenski all, suunab poolaka pilgu ikka Moskva poole sooviga aru saada, mida seal mõeldakse.

Kuid tagasi küsitluse juurde, mille Levada Keskus poolakate tellimusel läbi viis. Saadud andmete massiiv on suur ning meedias on sellest käsitlemist leidnud vaid osa, uurijatele on kokku kirjutatud raport pealkirjaga "Poola kuvand Venemaal läbi ajalooliste vaidluste prisma". Kuigi küsitluse keskmes on Poola, saab kogutud vastuste põhjal anda ka üldisema pildi venelaste mõtlemisest rahvusvaheliste teemade vallas.

Kohe esimese küsimusega sooviti saada seisukohti Venemaa rollist Poola jagamistel läbi ajaloo. Ja vastustest ilmnes, et ligi 70 protsenti leidis Venemaa osaluse Poola jagamisel olevat igati õigustatud, vastupidisel arvamusel oli 16 protsenti. Nõukogude vägede viimine Poola territooriumile 1939. aastal ei ole 73 protsenti vastanute arvates mingi kallaletung ega okupatsioon.

Kuid arvude kõrval on kõnekad ka vastanute põhjendused oma seisukohale. Osade vastanute arvates ei saa Venemaa puhul rääkida kellelegi kallale tungimisest, sest Venemaa ei ole ajaloos kunagi kedagi esimesena rünnanud.

Osade küsitletute põhjendus näis tulenevat patriotismist, et "kuna elan Venemaal, siis ei saa ma teistsugust vastust anda" või et "kõik, mis toob Venemaale kasu, on õigustatud" või "kui otsustati need maad Venemaaga liita, siis järelikult oli seda vaja".

Märkimisväärne on ka asjaolu, et paljud küsitletud pidasid ühe või teise sammu õigustuseks asjaolu, et selle otsuse tegi riik. Taolisel juhul ei ole ju vaja argumente otsida ja riiki kui sellist on raskem ka kohtu alla anda.

Tüüpiline oli ka "iidsete vene alade" teema. 18. sajandil hõivatud maad olla olnud alati vene alad, need lihtsalt võeti tagasi, pealegi räägib sealne rahvas vene keelega sarnast keelt, elik nad on peaaegu et venelased. Samasse rubriiki langevad ka panslavistlikud vastused, et tegemist oli "slaavi rahvaste ühendamisega".

Poola jagamiste puhul oli ka korduvaid viiteid sellele, et "neid rahvaid tuli kaitsta ja nad ise palusid meie abi". Eriti ilmne on see trend vastustes 1939. aasta Poola jagamise puhul. Et siis olevat Venemaa vägede viimine Poolasse olnud kaitse, mitte rünnak. Lisaks olla appi mindud vennalikule valgevene rahvale, mindi kaitsma sealset vene elanikkonda ja üleüldse – "Nõukogude Liit läks päästma Poolat natside küüsist".

"Mida rohkem Venemaad, seda parem"

Teise Maailmasõja eelse Poola jagamise kohta avaldati arvamust ka strateegilises plaanis, et "seal, seega siis Poolas, oli vaja kord majja lüüa, et nad ei roniks meile kallale sealt Läänest". Ja üleüldse, on ju mõiste nagu "ajalooline paratamatus", vaat nii.

Mitmes vormis väljendus vastustes ka sotsiaal-poliitiline ettemääratus, et mitte öelda sotsiaaldarvinism. Elik mitte Venemaa ei nihutanud oma piirijoont kaugemale, vaid "käisid protsessid, mis viisid piiride muutmisele" ning "selline oli ajalooline protsess" või et "tugevad riigid alati alistavad nõrgemaid" ning "võitjad määravad võidetu saatuse". Taas viiakse süü või põhjus tasandile, kus ei olegi justkui kelleltki aruandmist nõuda ega kedagi vastutama panna.

Kuid üldine suhtumine uute territooriumite hõivamise osas tõi välja ka imperiaalse mõtteviisi püsivuse Venemaa elanike ajudes. Asi ei ole ainult Poola-vastasuses, vaid üldises suhtumises. Vastused näitasid, et "igasugune uute maade juurdesaamine on kasulik" ning "kui on tingimused territooriumi laiendamiseks, siis tuleb seda ka teha". Ehk kokkuvõtlikult "mida rohkem Venemaad, seda parem".

Silma torkas ka vastustes ilmnenud relativism – et "siis olid metsikud ajad, kogu aeg keegi võttis kelleltki midagi", "kehtisid teistsugune moraal ja eetika, igaüks liitis enesega kõike, mida sai" või siis lihtsalt "elu oli selline, tugevam võitis".

Vastused tasub aga panna ühele skaalale praeguse Venemaa võimude poliitikaga. Moskva väidab, et suurtele riikidele ongi omane ekspansionistlik poliitika ja küsitlus näitab, et enamus venemaalasi jagab seda seisukohta. Hobbesi maailmas kaotab õiguse jõud tähenduse, kui toimub kokkupõrge jõu õigusega. Selline mõttelaad võimaldas Venemaa võimudel õigustada oma käitumist minevikus ja võimaldab sama teha ka praegu.

Kui seni võis viidata asjaolule, et riiki juhivad KGB või FSB meelelaadiga inimesed, kes paljuski Nõukogude aja kütkeis, siis praegu toimuv üleminek nooremale põlvkonnale ei pruugi sugugi tähendada imperiaalse mõttelaadi muutumist ega ühiskonnas suurriiklike unistuste kadumist.

Kui Venemaal peaks mingil viisil mingi aja pärast võimule tulema demokraatlik valitsus, siis saab neil olema raske ülesanne – mida hakata peale ühiskonnas valitsevate impeeriumimeelsete seisukohtadega. Ehk teisisõnu – suure tõenäosusega peab tulevane mõtteline demokraatlik võim hakkama arvesse võtma elanike seas valitsevat impeeriumimeelsust.

Krimmi annekteerimine ja rahva reageering sellele näitasid, et Läänes valitsevad normid ja põhimõtted on Vene ühiskonnale veel võõrad.

Impeeriumimeelsest mõttelaadist vabanemine on alati keeruline protsess, kuid enamusel rahvastest on juba tekkinud teatav immuunsus selle suhtes. Venemaal loobus aga võim üsna ruttu impeeriumi lagunemisega kaasnenud trauma ravist, vastupidi, võim muutis impeeriumimeelsuse uhkuse allikaks, kuna unistused "suurest ja võimsast" riigist osutusid poliitiliselt kasulikeks.

Nii et poolakate tellitud uuringuga on kasulik tutvuda ka teistel rahvastel, eriti Venemaa lähikonnas elavates riikides.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: