Peeter Espak: kas Soros on reptiil ja Orban ning Trump Putini agendid? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Espak
Peeter Espak Autor/allikas: Ülo Josing/ ERR

Konservatiivne elunägemus ei välista liberaalsust või liberalismi olulise maailmavaatelise ja ka riigiõigusliku vaatenurgana või mõjutajana riigi sees. Kaasaja globaalliberalistlik maailmavaade välistab aga selgelt rahvusriikluse ja konservatismi kui riigi toimimise aluse, kirjutab Peeter Espak.

Ungari vastu suunatud osade liberaalsete ja vasakpoolsete jõudude aktsioonidel on üks eriaspekt, millest meie meedias peaaegu polegi kirjutatud. Rahvusvaheliselt on tegu aastaid kestnud skandaali ja vastuoluga, millest kirjutavad vabalt vastavalt oma vaatenurgale pea kõik Lääne olulisemad ja ka liberaalsed ajalehed.1

Skandaal lahvatas rahvusvahelises meedias pärast Iisraeli toetust Ungari valitsusele kampaanias George Sorose vastu aastal 2017. Pole eriliseks saladuseks, et Soros on läbi aegade toetanud oma fondide kaudu mitmeid Iisraelis tegutsevaid vahel konservatiivide poolt ka vasakäärmuslikuks peetavaid inimõigusorganisatsioone.

Soros on erilist vaenulikkust üles näidanud just Likudi juhi Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu vastu, kes on selgelt juhtinud Iisraeli rahvuskonservatiivsele teele ning asunud looma liitlassuhteid väga laia spektri Euroopa riikide konservatiivsete parteidega. Ei saa ka mainimata jätta, et Iisrael peab maailmas oma suurimaks sõbraks ja liitlaseks Donald Trumpi ja tema juhitud vabariiklikku parteid.

Suur ja avalik vastuolu Sorose ja Iisraeli riigi vahel sai aga laiemalt teatavaks alates sellest, kui suvel 2017 korraldati Viktor Orbani juhitud Ungaris Sorose-vastane kampaania pealkirjaga "Ärgem lubagem Sorosel naerda viimasena".2 Kampaania oli omakorda algatatud seetõttu, et avatud piire ja massiimmigratsiooni toetav Soros oli tugevalt kriitiline Ungari karmi rändepoliitika vastu.

Soros ja tema ringkond vastasid kampaaniale aga rünnakuga, mille kohaselt viidavat Ungaris läbi antisemiitlikku poliitikat ja vihakampaaniat juutide vastu. Nimelt on Soros ise Ungari päritolu holokausti üle elanud juut, kes hiljem USA-sse emigreerus ja seal ka oma äriimpeeriumile aluse pani.

Iisraeli suursaadik Ungaris mõistis kampaania alguses küll hukka, kuid sellele järgnes selgitus Iisraeli välisministeeriumilt, mille kohaselt on Iisrael vastu igasugusele antisemitismile ükskõik kus maailmas ja toetab kõikjal ka juudikogukondi.

Samal ajal andis aga Iisraeli riik selgelt mõista, et antud väide ei tähendanud seda, et Iisrael oleks soovinud "delegitimiseerida kriitikat George Sorose vastu, kes pidevalt õõnestab Iisraeli demokraatlikult valitud valitsusi rahastades organisatsioone, mis halvustavad juudiriiki ja seisavad vastu tema õigusele ennast kaitsta".3

Iisrael on pidevalt ja juba aastaid mõista andnud, et George Sorose tegevust peetakse ohtlikuks ja see on selgelt ja üheselt hukka mõistetud.4 Viktor Orbanit kutsutakse aga "Iisraeli tõeliseks sõbraks".5

Juulis 2017 külastas Benjamin Netanyahu Budapesti ja Viktor Orbanit ning avaldas talle igakülgset toetust nagu ka Iisraeli riigi sõprust. Loomulikult oli Netanyahu visiit suunatud ka eesmärgile avaldada Ungari võimudele toetust nende tegevuses Sorose vastu. Orban omalt poolt tunnistas asjaolu, et Ungaril lasub suur süü II maailmasõja ajal juutide vastu toime pandud kuritegude eest.6

Alates sellest visiidist võib Ungarit ja Iisraeli pidada väga olulisteks liitlasteks – seda just poliitilise ja ka riigifilosoofilise rahvusriikliku ideoloogia plaanis ning ühises vastuseisus globalistlikele liberalistlikele tendentsidele.

Iisrael on sealt edasi loonud liitlassuhteid pea kõikide riikide ja neis tegutsevate konservatiivsete ja rahvuslike parteidega, mida peetakse Iisraelile kasulikuks.7 Seda olukorras, kus paljud Euroopa vasakliikumised ja liberaalsed parteid on tihti ühemõtteliselt asunud toetama islamit ja ka Palestiinat võitluses Iisraeli vastu.

Paljud Euroopa vasakpoliitikud on esinenud avalikult antisemiitlike ja Iisraeli-vastaste väljaütlemistega, samas manifesteerides igal võimalusel oma sümpaatiat ja toetust islamile. Ka ise juudi päritolu vasakpoliitik Bernie Sanders on sarnaselt George Sorosele asunud väga tugevale Iisraeli-vastasele positisioonile.8

The Jerusalem Post on näiteks briti leiboristide endist juhti ja üht peamist euroopa islamofiiliset ja Iisraeli-vastast poliitikut Jeremy Corbinit lausa tituleerinud "suureks postmodernistlikuks antisemiidiks".9

Selle taustal on Iisraeli valikud liitlaste leidmisel mõistetavad ja loogilised. Iisrael peabki oma suurimateks liitlasteks kõiki Euroopa ja muu maailma rahvuskonservatiivseid riike ja parteisid ning lähtub oma liitlaste valikul eelkõige enda huvidest. Olles Euroopas ühes paadis rahvuskultuuride ja pärandi kaitsele suunatud liikumisega, edendatakse kõige enam ka Iisraeli enda rahvusriiklikke huve just rahvusvahelises plaanis.

Maailma on tekkinud seega ka uus ühtne mõttevool või "klubi", kus sarnaseid poliitikaid viivad üksteist mõistes ja toetades ellu Donald Trump ja USA vabariiklik partei, Iisraeli rahvusriiklik ja konservatiivne Likud, Ungari valitsus ning mitmed teised sarnaseid poliitilisi suundumusi esindavad riikid nagu Poola ja osalt ehk ka Ühendkuningriigi konservatiivne valitsus.

Ei vääri vist eraldi ülerõhutamist, et nii sõjaliselt kui ka majanduslikult on uus konservatiivne ja rahvusriiklik liit maailma vaieldamatult kõige tugevam ning sellesse klubisse kaasatakse üha enam ka peaminister Modi juhitavat Indiat. Seda muuhulgas eesmärgiga globaalselt ja edukamalt seista vastu Hiina imperialistlikule poliitikale.

Ootamatult saabunud koroonaviirus on loomulikult kõik varasemad plaanid ja maailmapoliitilised kavatsused ja ideed tugevalt sassi löönud, kuid kirjeldatud mõttemallis suure tõenäosusega pärast viiruseperioodi lõppu erilisi kardinaalseid muutusi oodata pole. 

Lähis-Ida rahuprotsess

Täiesti fenomenaalne on olnud USA administratsiooni võimekus läbi suruda rahulepingud Iisraeli ja Araabia Ühendemiraatide, Bahreini ning nüüd ka Sudaaniga.

Trumpi võidu korral USA presidendivalimistel on oodata, et järgneva nelja-aastase perioodi jooksul suudetakse survestamise, ähvardamise ja samas ka tehingupakkumistega mingis vormis läbirääkimistele saada nii Saudi-Araabia kui ka Iraan.

Oleks vara rääkida absoluutsest või isegi suhtelisest rahust Lähis-Idas, aga selle saabumisele järgneva kümnendi jooksul suudetakse tõenäoliselt panna nii tugev alus, et protsess on pöördumatu.

Esimest korda pea saja aasta jooksul on näha võimalust, et tsivilisatsiooni hällis Lähis-Idas ja piirnevates regioonides võikski saabuda periood, mil selle piirkonna inimesed saavad asuda oma kultuure, majandusi ja riiklusi arendama seni Lääne privileegiks olnud vaba maailma kombel.

Lähis-Ida jõuliselt arendatava rahuprotsessi võib kindlasti täiesti pea peale pöörata Joe Bideni võit valimistel. Bideni ringkond ei ole küll Sandersi kombel otseselt Iisraeli-vaenulik, kuid USA-le ja kogu vabale maailmale kahjulikud või lausa katastroofilised tehingud Iraaniga ning täielikult ja lõplikult läbi kukkunud Barack Obama administratsiooni poliitika regioonis nii Iisraeli kui ka islamiriikidega suhtlemisel ning hambutu ja vahel ka täiesti mõistetamatu sõjaline tegevus näitavad kätte suuna, mida võiksime oodata Bideni võimalikult uuelt valitsuselt.

Jääb väike lootus, et jätkatakse Trumpi administratsiooni üliedukat poliitikat senisel kujul, kuid liberaalide ja konservatiivide arusaamad regioonist nagu üldse rahvusvahelistest suhetest näivad olevat liialt kardinaalselt erinevad, et sellist lootust väga tõsiselt võtta. Trumpile edu toonud lähenemisest võidakse loobuda ka lihtsalt kiusu pärast, nn ära tegemiseks liberaale alandanud oponendile.

Süüdistused koostöös Vladimir Putiniga

Üheks peamiseks pidevalt kasutatavaks rünnakuks rahvusvahelise ja olemuselt (rahvus)konservatiivse "uue" bloki või mõtteviisi vastu on kujunenud kõikide seda voolu esindavate riikide ja sarnase voolu parteide ning liidrite süüdistamine koostöös Vladimir Putiniga.

Süüdistusi koostöös Kremli ja Putiniga on pildunud ilma mingi tõsiseltvõetava loogika ja täiesti olematu tõendusmaterjali valguses eelkõige Hillary Clinton oma 2016. aasta valimiskampaania käigus ning sama liini jätkas ka demokraatlik partei oma katsetes kukutada USA valitsust.

Hiljem on Hillary Clinton süüdistanud koostöös Putiniga (kasutades nimetust Russian asset – "vene omand/vara") isegi USA roheliste partei liidrit Jill Steini, kes nimetas Clintoni säärast käitumisviisi vasakliberaalses ajalehes The Guardian ilmunud arvamusloos meeleheitlikuks ja jaburaks vandenõuteooriaks.10

Samamoodi süüdistas Clinton 2020. aasta eelvalimistel alguses ilma teinud demokraatide kandidaati Tulsi Gabbardit koostöös Venemaaga ja vene plaani osaks sekkuda USA valimistesse.11

Täiesti jaburate süüdistuste taustal pidi 2019. aastal sõna võtma isegi president Trump ise, kes informeeris avalikkust korduvalt, et Clintoni süüdistused muidu tema väga tugevate vastaste Steini ja Gabbardi vastu on väljamõeldised ja kantud sarnasest poliitilisest tehnoloogiast, nagu kasutati ka tema enda vastu.12

USA-s on Trumpi vene süüdistuste kokkuvarisemise järel kogu demokraatide poolt algatatud kampaania tarbeks aga käibel termin Russia hoax ehk "(lavastatud) vene pettus", mis ei ole laialt kasutusel mitte ainult konservatiivses peavoolumeedias, vaid näiteks ka selgelt üpriski Trumpi-vastases The Hillis.

Kõikides asjades Putini karvase käe nägemine on omane ka George Sorosele, kelle ettevõtmised on tõepoolest Iisraeli ja Ungari ning paljude teiste riikide kõrval sattunud just ka Putini režiimi vastumeetmete ohvriks.

Samast narratiivist lähtutakse ükskõik millise vastase sildistamisel vägagi tihti ka Eestis. Kui kuskil on mingi arvamusliider, mõtleja, poliitik, mittetulundusühing või partei, kelle sõnavõttudes või ideoloogias esineb vastuolusid liberaalse ülemaailmse dogmaatikaga, on Putini käsilaseks olemise sildi välja käimine väga levinud.

Süüdistamine koostöös Putini ja Venemaaga on muutunud juba säärasel määral naeruväärseks ja absurdseks, et oletatavasti, kui meil kerkib esile (ja kindlasti on neid rohkem kui üks juba pikalt tegutsenud kuskil nii meie poliitikas, riigiametites kui ajakirjanduses) mõni tõeline Putini agent ja Venemaa käsilane, siis võimalikke üleskerkivaid süüdistusi lihtsalt keegi enam ei usuks ja tõeline "mõjuagent" jääkski tähelepanuta, sest üks mõttevool on nagunii pea pool riiki juba ette vene agendiks ära sildistanud.

Soros on valinud omale selge poliitilise suuna

Loomulikult on ka George Sorosest rääkivad ülemaailmsed reptiili- ja konspiratsiooniteooriad läinud paljude inimeste ja ka väljaannete arusaamades üle igasuguse kaine mõistuse piiri.

Soros juhib tõepoolest globalistlikku liberalismi kõikjal maailmas edendavat hiigelorganisatsiooni ning rahastabki avalikult rahvuskonservatiivide vastaseid ja globalismi ning liberalismi poliitilist ideoloogiat edendavaid ettevõtmisi, kuid tema mõju on selgelt ülehinnatud.

Erinevate rahastuste ja organisatsioonide kaudu ta kindlasti mõjutab avalikku arvamust (sh ajakirjandust meil ja mujal maailmas) ja vähemal määral ka päris poliitikat väga mitmes riigis, kuid tema mõju päriselt toimuvale on viimasel ajal siiski muutunud üha marginaalsemaks.

USA liberaalses peavoolumeedias arutletakse näiteks Sorose rolli üle mitmete poliitiliste otsuste kujundamisel täiesti avalikult. Soros ongi liberaalide megadoonor ning täiesti selgelt nii Barack Obama, Hillary Clintoni ning nüüd ka Bideni13 presidendikampaaniate väga suur toetaja. Seeläbi on ta erinevatel hetkedel omandanud ka ligipääsu ja mõjuvõimu USA poolt läbiviidavale poliitikale välisriikides nagu omanud ka isiklikku juurdepääsu riigi tähtsaimatele võimukandjatele.

Samal ajal on Soros jällegi ka avalikult oma pettumist väljendanud, et kuigi ta toetas näiteks Obama kampaaniat aastal 2008 märkimisväärselt, siis hoolimata sellest ei saavutanud ta Obama üle sedavõrra isiklikku juurdepääsu või ka mõjuvõimu, kui oleks ise soovinud.14

USA demokraadid ei soovi sugugi avalikkuses liialt suurt sidet või ka võimalikku tähelepanu ükskõik millistele Sorosega seotud teemadele. Nimelt pole ka demokraatide partei avalikule kuvandile kasulik oponentide pidev kriitika nagu suunaks kahtlase taustaga ärimees liialt nende tegevust.

Soros on avaliku elu tegelane koos oma avalikult teada oleva missiooniga ning seetõttu ka USA ajakirjanduses tema tegutsemist ja mõttemaailma analüüsitakse – sealhulgas analüüsides ohtusid ja võimalikke negatiivseid mõjusid.15

Kuna Soros tõepoolest on oma elu jooksul silma paistnud mitmete väga kahtlaste finantsafääridega ning tema sekkumine eri riikide poliitilisse ellu oma ideoloogia edendamiseks on fakt, siis on ka Sorosest analüüse ja arvamusi seinast seina.

Endast üle 40 aasta noorema naisega abielus olevast ja kahtlemata ka oma soovides ja sihtides megalomaansest multimiljardärist, kes edendab selgelt oma poliitilist ideoloogiat ning võitleb avalikult konservatiivide vastu, ongi kujunenud (rahvus)konservatiivsetele jõududele üle maailma üks sihtmärke poliitilises võitluses.

Aga see ongi loomulik, sest Soros on valinud omale selge poliitilise suuna ning selged poliitilised jõud, keda ta toetab. Oleks väga kummaline, kui konservatiivid või rahvuslased üle maailma ei vastaks või ei vastanduks Sorosele, kes on ühemõtteliselt ja avalikult võtnud konservatismi vastase võitleva hoiaku.

On ju täiesti loomulik, et vastandlikud poliitilised ideoloogiad peavadki üksteisega avalikkuses tuliseid debatte pidama ja vahel ka teravalt vastanduma. Soros ründab konservatiive kõikide vahenditega täiesti avalikult ning kui konservatiivid teda vastu ei ründaks, oleks tegu arusaamatu anomaaliaga.

Ning ükskõik millise demokraatliku riigi poliitikas ongi täiesti normaalne olukord see, kui esitatakse küsimusi, et milline võib olla annetatud summade ja oma organisatsioonide kaudu pakutava abi mõju riiklikule poliitikale.

Kui Eestis annetavad suurärimehed Isamaale või Keskerakonnale suuri summasid, siis on ju ka meie ajakirjandus täis sellekohast infot ning analüüse, teemal "mis võis ärimehi panna annetusi tegema" ning loomulikult küsitakse: "kas kuskil võiks olla mingi koht, kus ärimees ostab endale riigilt sobivaid otsuseid?".

Kui selliseid küsimusi avalikkuses ei esitataks ja analüüsitaks, siis tekikski Eestis olukord, kus suurte annetustega võiks keegi potentsiaalne oligarh riigis toimuvale lihtsalt oma käpa peale panna.

Miskipärast nimetatakse aga George Sorose mõjuvõimust nii USA-s kui teistes tema huviriikides rääkijaid või kirjutajaid "vandenõuteoreetikuteks". Vahel on esinenud isegi arvamusi, et Sorose vastu või Ungari poolt olevaid organisatsioone peaks lausa uurima Kapo. Sorosest on tehtud justkui mingi püha mees, kelle kohta arvamuse avaldamine või tema motiivides kahtlemine oleks kui just mitte pühaku solvamine või hereesia, siis riigireetmine vähemalt.

Mitte kuskil mujal maailmas ega ka USA-s sellist aupaklikku suhtumist Sorosesse ei esine, sest teda võetaksegi kui selgelt poole valinud liberaalide doonorit ja poliitilist aktivisti.

Siinkohal ei saa loomulikult ka mainimata jätta tõsiasja, et ka Sorosel on Eesti iseseisvuse taastamise järgselt kindlasti suuri teeneid meie kultuuri ja näiteks kirjastamise toetamisel. Seda oludes, kus vaesunud, kuid ka intellektuaalses plaanis nõrga liidritebaasiga riigil polnud ei huvi ega ka vahendeid meie (rahvus)kultuuri edasikestmise toetamiseks. Sealjuures on ka arusaadav, et nii mitmedki (vasak)liberaalsed kultuuritegelased peavad Sorost praeguseni suureks kangelaseks.

Maailmapoliitikas peab aga tunnistama, et Sorose väga jõulised sõnavõtud ja ka kampaania 2003. aasta Iraagi sõja ja president Bushi poliitika vastu Lähis-Idas olid vägagi ettenägelikud ja esindasid tollases kontekstis tõelist mõistuse häält.16

Soros on täiesti selgelt võitlev (globalistliku suuna) liberaal, kuid ta on ka üks neid väheseid inimesi, kes sai ja tõenäoliselt saab ka praegu aru, mis maailmas tegelikult toimub.

2003. aastal alanud Iraagi sõja kontekstis nägi ta ette pettuse ja info võltsimise kaudu õhutatud sõja katastroofilisi tulemeid nii Lähis-Ida kui USA enda jaoks. Üldjoontes läksid tema hoiatused ja ettekuulutused täide. Ehk Sorost ühe maailma "superajuna" peaks ka iga Eesti välispoliitika suunaja ja kujundaja igal juhul lugema, kuulama ja tema öeldut arvesse võtma.

Sorose ultraliberaalne aktivism ja vastandumine ei saagi meeldida ühelegi konservatiivile, saati siis veel rahvuslikule konservatiivile, aga Sorose poolt ennustatu või öeldu tuleb alati kõrva taha panna ja seda tuleb tõsiselt võtta.

Sealjuures tuleb aga eriti arvesse võttes seda, et tema süüdistused Ungari, USA, Iisraeli jne, jne riikide ja nende poliitikute vastu seotuses Putini ja Venemaaga on kas täielikud propagandistlikud väljamõeldised või siis ilmsed liialdused.

Samavõrra jaburad on loomulikult ka kõikvõimalikud vandenõud Sorosest kui "uue maailmavalitsuse" või "reptiilide" organisatsiooni eestvedajast. Sama jaburad aga on Sorost kritiseerivate inimeste vastu esitatavad süüdistused antisemitismis, seda olukorras, kus Soros ise on juudiriigi silmis sisuliselt vaenlane. Maailma päris seisukorda analüüsides peaks olema iga kainelt mõtlev inimene võimeline eristama poliittehnoloogilisi või ka vandenõulikke süüdistusi mõlemalt poolelt ligikaudsest päris reaalsusest.

Võttes arvesse, et Trumpi juhitud USA on Venemaale Süürias vastanud pretsedenditute sõjaliste löökidega, varustanud Ukrainat erinevalt Obama administratsioonist kõrgtehnoloogiliste relvadega võitluses Venemaa vastu, tugevdanud enneolematus ulatuses NATO-t ning Iisraeli huvid on otseses vastuolus Venemaa edendatava poliitikaga Lähis-Idas ning ei Ungari ega Poola anna Venemaale kunagi andeks Teise maailmasõja käigus ja selle järgselt sooritatud kuritegusid, on süüdistused konservatiivsetele jõududele koostöös Putiniga valdavalt väljamõeldised, mis loodud eesmärgiga diskrediteerida ja mustata poliitilisi oponente.

USA-s ollakse oma suhetes Venemaaga üldiselt jõuliselt äraootavalt pragmaatilised, kuid vajadusel koheselt ründavad. Nii Prantsusmaal, Saksamaal või kasvõi meie naaberriigis Soomes on aga vene mõjud ja soov koostööks praegu märgatavalt rohkem esil ning Putini huve esinevad avalikkuses tihti endised ja praegused riigijuhid ise.

Koostöös Putiniga süüdistatavad (rahvus)konservatiivsed jõud on täiesti selgelt Venemaa osas võtnud karmi joone, seda samal ajal kui idealiseeritavad liberaalsed jõud hoopiski töiselt pragmaatilise või isegi koostöölise lähenemise.

Totrad vandenõuteooriad võiks kõrvale heita

Eestil on uute poliitiliste jõujoonte tuules samuti selgelt tarvilik välja kujundada oma poliitika. Lihtsustatult on meil valida globalismi või globalistliku liberalismi ja rahvusriikliku traditsionalismi vahel.

Rahvusriiklik ja konservatiivne elunägemus ei välista liberaalsust või liberalismi olulise maailmavaatelise ja ka riigiõigusliku vaatenurgana või mõjutajana riigi sees. Kaasaja globaalliberalistlik maailmavaade välistab aga selgelt rahvusriikluse ja konservatismi kui riigi toimimise aluse.

Võimalik on nende kahe vahel oskuslikult ka laveerida. Ajada kohapeal oma asja edasi ning vastavalt vajadusele määrida mett moka peale alati just sellele jõule, kes parasjagu mingis meile olulises riigis võimul on.

Mitte mingil juhul ei tohiks me aga tegeleda teiste iseseisvate ja demokraatlike riikide siseasjadesse sekkumisega. Ja veelgi vähem teha seda Euroopa liberaalsete ja vasakparteide ambitsioonide ja ideoloogiliste huvidega kaasa minnes ja rahvusriikidele vastu olevate parteide ja organisatsioonide huve esindades.

Kui meil on Ungarile miskit öelda tema liialt sõbralike suhete kohta Putiniga, siis peaksime oma muret väljendama eelkõige iseenda aadetest ja huvidest lähtudes ning mitte kaasa minnes rahvusvaheliselt koordineeritud laimukampaaniatega ja seeläbi potentsiaalselt ära rikkudes oma suhted meie tõeliste liitlastega, kelleks on kahtlemata just ka NATO liitlasena meie õhuruumi turvanud Ungari.

Igasugused totrad vandenõuteooriad võiks aga veidigi arunatukest omavad analüütikud heaga kõrvale heita. Täpselt nagu ei esinda Soros reptiilide või uut maailmakorda kehtestada püüdva salaorganisatsiooni huve, pole ka Trump ega Orban vene agendid või Putini huvide esindajad.

Inimesed, kes sääraseid vandenõusid tõe pähe võtavad ja edendavad, on pigem ehk vastandlike ideoloogiate ja parteide poliittehnoloogide manipulatsiooni ohvriks langenud lihtsameelsed "tõsiusklikud" või siis hoopiski ise vandenõuteooriaid rahva hullutamiseks ärakasutavad poliittehnoloogid.


Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: