Mitmed vaatlejad on märkinud, et USA presidendivalimistel on sedapuhku ka märgiline tähendus. Elik Donald Trumpi kui suure mõjukeskuse radikaalpopulistliku liidri saatus võib ju mõjutada ka temale orienteerunud Euroopa radikaalpopulistlikke jõude. Trump oli nende jaoks teatav majakas, millele võis viidata oma poliitilistes askeldustes põhjendusega, et kui juba USA nii teeb, siis järelikult on see õige.

Nüüd võib neilt argumentidelt põhi alt ära kukkuda ja selles plaanis on USA presidendivalimiste tulemus laiema poliitilise sümboolikaga. Kui Trump peab ametist lahkuma, on see märk, et populistlik juhtimisstiil ja üldine käitumine ei pruugi olla jätkusuutlikud. Sellest ka mõnede Euroopa radikaalpopulistlike parteide kohatine närviline reageering valimiste tulemustele.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida, võtkem kasvõi meie EKRE liidrite hüsteeria piiril väljendunud suhtumine toimuvasse. Samas, senise mulje põhjal tundub, et mujal Euroopas suhtusid populistid vähemalt avalikkuses ookeani taga toimuvasse vaoshoitumalt.

Põhjus selleks võib olla poliitika keskendumises kohalikele teemadele. Paljud populistlikud poliitilised jõud keskenduvad migrantidevastasusele. Näiteina võib tuua Itaalia Liiga või Prantsusmaa Rassemblement National. Teised ei soovi Euroopa Liidus rahapoti jagamist ja tahaksid otsustusõiguse toomist tagasi rahvuslikule tasandile. Kolmandad, eriti Ida-Euroopas, näevad end Lääne väärtuste viimaste kaitsjatena ja ristisõdalastena liberalismi rünnaku ees.

Mõnes riigis, näiteks Hispaanias, on aga populistliku Vox partei sihtmärk hoopis oma riigi regionaalpoliitika. Elik kõik need teemad olid laual enne Trumpi tõusu ja jäävad lauale ka tema tõenäolise languse järel.

Lisaks ei saa märkimata jätta tõika, et paljud Euroopa populistlikud poliitilised jõud flirdivad veel ka näiteks katoliku kiriku, vaktsineerimisvastase liikumise või Vladimir Putiniga.

Märkida tasub sedagi, et enamikus Euroopa riikides ei ole populistid võimul, kui Ungari, Poola, Sloveenia ja Eesti välja arvata. Praeguse koroonaviiruse pandeemia elik kriisi tingimustes on aga elanikkonnal kalduvus koonduda liidrite taha, neid toetades. Seda muidugi eeldusel, et liidrid mingi täieliku lollusega hakkama ei saa.

Kriisi ajal valitsusparteide toetus kasvab

Kuid üldiselt kriisi tingimustes valitsusparteide toetus kasvab. Praegu võime seda täheldada alates kristlikest demokraatidest Saksamaal kuni liberaalideni Hollandis ning sotsiaaldemokraatideni Taanis ja Soomes. Kõikjal on valitsustel suhteliselt hästi läinud, vähemalt seni.

Kuna kriisi majanduslikud mõjud võivad teravamalt ilmneda alles tuleval aastal, siis võib olukord muidugi muutuda, aga rahvas on üldiselt soosivalt vaadanud valitsuste tegevusele massiliste laenude võtmisel ega ole kuigivõrd teraselt jälginud, milleks neid laene kulutatakse ja millise koorma riik tulevastele põlvedele jätab. Pigem nähakse positiivsena valitsuste tegevust riiklike hangete väljakuulutamisel ja eraettevõtluse abistamiseks ning tööhõive languse piiramiseks meetmete rakendamisel.

Riikides, kus populistid ei ole võimulaua ääres, ei ole nende toetus kriisi ajal ka langenud. Näiteks Prantsusmaal on Marine Le Peni toetus enam-vähem stabiilselt 25 protsenti, elik sama, mis president Emmanuel Macronil. Hollandis on Geert Wildersi Vabaduspartei toetus kasvanud suviselt 15 protsendilt praeguseks 25 protsendini.

Soome Põlissoomlaste partei ja Rootsi Demokraadid püsivad 20 protsendi piirimail ja Hispaania Vox annab küsitlustel regulaarselt tulemuseks umbes 15 protsenti. Saksamaal on erakonna Alternatiiv Saksamaa Jaoks toetuse langus peatunud ja kõigub praegu 10 protsendi piirimail.

Palju sõltub ka populistlikuks liigitatud parteide liidrite käitumisest. Kui näiteks võrrelda meie EKRE-t ja Soome Põlissoomlasi, siis olles kohtunud põlissoomlaste liidri Jussi Halla-ahoga, võin kinnitada, et tegemist on meie niinimetatud filosoof-kuninga ja isehakanud mõisaaristokraatiaga võrreldes väga intelligentse ja viisaka inimesega, aga see selleks.

"Meie ja nemad" vastasseis

Tõenäoliselt loodavad nii mõnedki radikaalpopulistlikud parteid sellele, et kui tuleval aastal majanduslangus maksimumi saavutab, siis on poliitilisel maastikul piisavalt rahulolematuid valijaid, kellelt annab ehk hääli ja toetust noppida.

Seni aga reageeritakse Donald Trumpi tõenäolisele valimiskaotusele analüütikute tasandil populistide kontekstis suhteliselt rahulikult. Jah, on närvilisi häälitsusi, kuid üldiselt keskendutakse siiski oma riigi siseteemadele ja püütakse see nii-öelda ebameeldiv teema kuhugi kõrvale suunata.

Eraldi juhtum selles kompotis on ehk Poola valitsev Õiguse ja Õigluse Partei, kuigi nende probleemidel ei pruugi olla otsest seost USA valimistega või Trumpiga. Tänavustel presidendivalimistel õnnestus senisel riigipeal Andrzej Dudal võita üsna napilt ja nüüd, juhul kui Trump lahkub, on valitsusparteil raske end endiselt serveerida kui ainuühendust läänemaailma võimsaima liidriga.

Lisaks oli valitsus hiljuti sunnitud juba teist korda tagasi võtma abordiseadust karmimaks muutva eelnõu, sest see tõi tänavaile kümneid tuhandeid vihaseid naisi, nagu ka eelmise katse ajal neli aastat tagasi. Samas näitab valitsuse reaktsioon, et demokraatia Poolas siiski toimib ja rahva arvamusega arvestatakse. Kuid kui Õigus ja Õiglus peaks järgmistel valimistel praeguse seisundi kaotama, toimub see partei enese tegevuse tulemusel, mitte mingi "Trumpi faktori" mõjul.

Euroopa radikaalpopulistlike parteide arengut tasub aga jälgida. Valijate häälte polariseerumise ehk äärtesse siirdumise käigus võivad populistlikud jõud eri riikides erinevates kooslustes saavutada ka ebaproportsionaalselt suurt mõjujõudu. See on terve poliitiliste liikumiste perekond, mis viimase aastakümnega Euroopas pinnale on tõusnud.

Kusjuures vasak- ja paremradikaalsete populistide kõrvale on ilmunud ka tsentristlikke populistlikke jõude, elik populism kui tööviis, meetod, on leidmas järjest laiemat kõlapinda. Põhimõtted on aga kõigil suundadel samad – "meie ja nemad" vastasseis ilma täpselt kumbagi poolt määratlemata. See ebamäärasus võimaldab vastavalt olukorrale vastandumist ümber defineerida.

Üks üldine joon on valdavas enamikus radikaalpopulistlikes liikumistes süsteemivastasus. Kes räägib süvariigist, kes sellele lisaks veel püsiriigist, kuid igal juhul on eksisteeriv riigisüsteem läbinisti mäda ja vajab väljavahetamist. Kuigi populistlikel jõududel üldiselt kipub nappima pädevaid inimesi isegi neile langevate ametikohtade täitmiseks.

Kui tervikuna võib hinnata, et populistlikud liikumised on areenile tulnud pikaks ajaks, siis osade liikumiste puhul on nende saatus küsitav.

Näiteks Itaalia Viie Tähe Liikumine tugines lisaks tehno-utopist Gianroberto Casaleggiole ka koomikule Beppe Grillole. Algne edu hakkas aga peatselt pidurduma ja praegu on kõigi viie tähe valgus tublisti tuhmunud.

Samalaadne lugu on olnud ka Poolas rokktähe Pawel Kukizi omanimelise parteiga. Algsele edu järgnes tagasivajumine ja praeguseks ollakse juba parlamendist välja langenud. Bulgaarias sündis samuti üks avalikkusele tuntud tähe ümber loodud liikumine, muusiku, näitleja ja produtsendi Slavi Trifonovi Ima Takov Narod elik On Selline Rahvas, erakond, mis tänavu ka ametlikult registreeriti.

Soomes on teada-tuntud Hjallis Harkimo liikumine Nyt ehk Nüüd, mis näikse küll olevat tema isiklik projekt, hoolimata muudest kaasatud tegelastest.

Kõigi nende näidete puhul on ühine see, et tuginetakse mingile avaliku elu tegelasele, kelle nime turvil püütakse noppida eelkõige protestihääli ja hääli "vaikivalt valijaskonnalt" elik neilt, kes muidu valimas ei käi. Kuid tähed teatavasti süttivad ja kustuvad ja nii ka neile tuginevad poliitilised liikumised.

Kokkuvõtteks aga veel kord – Donald Trumpi tõenäoline valimiskaotus ei mõjuta Euroopa populistlikke jõude sellisel määral, nagu puhuti on ennustatud. Poliitika on eelkõige kohalik.

Viited lugemishuvilistele

• https://ulkopolitist.fi/2020/11/11/liike-nytista-ukrainan-presidenttiin-eurooppalaisen-julkimopopulismin-nousu-ja-tuho/
• https://ecfr.eu/article/why-populism-in-europe-will-survive-trumps-defeat/
• https://www.welt.de/politik/ausland/article219643388/Transatlantisches-Verhaeltnis-Was-Europa-von-Joe-Biden-erwarten-darf-und-was-nicht.html