Harri Tiido: Kiievi Venemaad pole kunagi olnud, on olnud Põhja-Euraasia ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Venemaa ajalugu. Kui tuleviku ennustamine on raske, siis mineviku ennustamine tihti veelgi raskem. See pädeb ka Venemaa kohta, õigemini selle territooriumi kohta, kus Venemaa praegu paikneb, nendib Tiido.

Mul on riiulitäis toredaid klassikalisi käsitlusi Venemaa ajaloost, kuigi ei ole neid kõiki lugeda jõudnud. Samas ilmub aeg-ajalt ka uusi vaateid selle piirkonna ajaloole.

Impeerium ja rahvus

Venemaal enesel oli tunamulluse aasta lõpupool ja mulluse aasta algupool tihedalt täis "võitlust ajaloo pärast" Venemaa ja Poola vahel. Möödunud aasta lõpupoole sekkus president Vladimir Putin isiklikult sõjaeelse ja sõja alguse ajalukku, üllitades sel teemal vastuvaidlemist mittesalliva kirjutise.

Venemaa riigiduumas mindi aga seadusandlike piirangute ja karistuste teed nende suhtes, kes ei käsitle Venemaa ajalugu nii nagu vaja. Tänavu on idanaabri juures oodata ajaloo teemal jätku, sest möödub ja 80 aastat natsi-Saksa kallaletungist Nõukogude Venemaale.

Suur osa Venemaa varasemast ajalookäsitlusest tegeleb vähemalt ametliku käsitluse osas sellega, et tõestada Vene riigi ajaloolist järjepidevust aegade algusest saadik. Kuid õnneks ei tuku ka teistsuguste vaadete esitajad. Üks näide, mille netiavarustest leidsin, on kaheköiteline "Põhja Euraasia uus impeeriumlik ajalugu", üllitatud netiväljaandena aastal 2017.

Raadiojaam Vabadus tegi aasta algul intervjuu väljaande kahe autori, Ilja Gerasimovi ja Sergei Gleboviga. Netiväljaanne ise on raskevõitu lugemine – kahe köite peale kokku ligi tuhat lehekülge.

Töö mõte on pakkuda uut käsitlust Venemaa ja piirnevate alade ajaloost, ja seda alates VII sajandist kuni Oktoobripöördeni aastal 1917.

Miks loobuda terminist Venemaa ajalugu ja asendada see Põhja-Euraasiaga? Põhjus olla lihtne – VII sajandil ei teadnud keegi midagi riigist nimega Venemaa või isegi Russ, nagu ei teatud ka muid riike, mida tänapäeval nimepidi kaardilt leiame. Ja mitmerahvuselise ühenduse ajalugu on üldse raske uurida, sest see koosneb erinevatest rahvuslikest narratiividest ja alluvus-ülimussuhetest, elik sarnaneb pigem impeeriumile kui rahvusriigile.

Autorite pakutud alternatiivne ajalugu esitab Põhja-Euraasia poliitilise ajaloo kui inimestega asustatud ruumi ajaloo, kusjuures see ruum on organiseeritud samaaegselt nii "ülalt" kui ka iseorganiseeruvana.

Seejuures on tähtis küsimus rahvusest – millal ja mis tingimustel see kujunes. Rahvus eeldab nimelt ühtse kirjakeele olemasolu, ühtseid kultuurinorme, ühtset ajaloolist mälu. Seetõttu võibki autorite arvates öelda, et nüüdisaegsed rahvused on võrdlemisi hilised nähtused.

Mõttetu oleks aga vastandada impeeriumit ja rahvust, see oleks nagu laiuse ja kiiruse võrdlemine. Ka rahvusriikides võib leida impeeriumi algeid, kuna tihti ei ole nad vabanenud sisemistest erinevustest ja hierarhiatest.

Ajaloos tagasi vaadates väidavad autorid, et Kiievi Venemaad ei olnud, küll aga oli juba tol ajal Põhja-Euraasia oma mitmekesisuses. Kiievi Venemaa või Kiievi Russ mõeldi terminina välja alles 19. sajandil, esmakordselt täheldatakse seda terminit kirjakeeles aastal 1862. Tegelikult formeerus ka Venemaa ajalugu millalgi 19. sajandi keskpaigas, kuigi tänini ei ole selles ajaloos varianti, mida võrdselt tunnustatakse nii Kaasanis kui ka Moskvas.

Rahva arvamus

Miks aga impeeriumlik ajalugu? Aga sellepärast, et impeeriumlik seisund ei ole omane mingile konkreetsele impeeriumile, Venemaale, Suurbritanniale või Hiinale. See seisund on analüütiline kontseptsioon, kirjeldamaks ühiskonna seisundit, kus erinevused osaliselt ristuvad ja osaliselt mitte.

Näiteks venelased – ühelt poolt olid nad Vene impeeriumis priviligeeritud "rahvus". Valitsejad lugesid end venelasteks alates 19. sajandi keskpaigast, püüdes muuta riiki venelaste riigiks. Kuid enamus rahvast olid talupojad ja õigeusklikud ning seadused tunnistasid klassi- ja usulist kuuluvust, elik olid olemas õigeusklikud ja talupojad.

Nagu alguses märgitud, lõpeb see ajalugu Oktoobripöördega. Autorite sõnul vajaks edasine ajalugu kolmandat köidet, kuid seda on raske kirjutada, sest Nõukogude Venemaa ajalugu on sama vähe tuntud kui Marsi ajalugu. Paljud arhiivid on endiselt suletud, palju faktoloogilist materjali hävitatud. Ja lisaks oleks autorite jaoks oht, et nad pannakse selle ajaloo tõese variandi avaldamise puhul lihtsalt kinni.

Praegu on autorite arvates Venemaal üldse avaliku arvamusega probleeme. Näiteks miks inimesed igatsevad küsitluste põhjal taga Stalinit? Põhjus ilmselt selles, et sotsioloogilised küsimused peegeldavad teleprogrammis toimunud muudatusi, elik ideaalis võiks piirduda Vene riiklike telekanalite otsemonitooringuga, et avalikku arvamust tuvastada.

Rahva praegune arvamus Venemaal taandub ühe kunagise majandusmehe seisukohale: "Mis tähtsust sel on, mis rahval peas on? Peamine on see, mida juhtkond mõtleb ja küll nemad juba rahvale selgitavad, kuidas mõelda."


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: