Alustuseks selgitan, mida endast kujutavad need erakonnad, mille hulka EKRE ilmselgelt kuulub. Europarlamendis on EKRE end ise määratlenud parlamendirühma Identsus ja Demokraatia (Identity and Democracy; ID)^1,2, kus on populistlikke paremradikaalseid parteisid kümnest riigist. Eriti tuntud on nende hulgas järgmised.

Prantsusmaalt Rahvuskogu (Rassemblement National), kuni aastani 2018 nimetusega Rahvusrinne (Front national, loodud 1972)³. See partei on vastu Euroopa Liidule, Schengeni lepingule, eurotsoonile ja NATO-le. Propageerib protektsionismi majanduses ning eriti ranget karistuspoliitikat, sh surmanuhtluse taastamist.

Partei eelmine president kuni aastani 2011 oli praeguse presidendi Marine Le Peni isa Jean-Marie Le Pen, keda tunti mitmesuguste äärmuslike seisukohtade esitajana, muuseas Holokausti eitajana.

Novembris 2014 tunnistas Marine Le Pen, et partei on saanud üheksa miljonit dollarit laenu ühelt Moskva pangalt. Samas kiitis ta Venemaa presidenti Vladimir Putinit kui Euroopa tsivilisatsiooni kristliku pärandi kaitsjat. Aastal 2015 visati Jean-Marie Le Pen parteist välja, kuivõrd tema varjamatult äärmusikud vaated takistasid partei populaarsuse kasvatamist.

Aastal 2019 tõid Al Jazeera ajakirjanikud avalikkuse ette Prantsuse Rahvuskogu tippjuhtide ja veel äärmuslikuma rühmituse Generatsiooni Identsus (GI) omavahelised kontaktid, kes pidasid plaane immigrantide väljasaatmiseks nende päritoluriikidesse, kui Rahvuskogu ükskord võimule saab. Rahvuskogu saadik Europarlamendis Christelle Lechevalier on tunnistanud, et paljud tema erakonna juhid jagavad GI vaateid, kuid varjavad seda.

Prantsuse Rahvuskogu pole jõudnud valitsusse riigi tasandil, ent on esitanud parlamendis mitmeid reaktsioonilise ja ksenofoobse iseloomuga eelnõusid. Riigi tasandil on Prantsuse Rahvuskogu suudetud täitevvõimust eemal hoida, ent aastal 1995 võitis ta absoluutse enamuse kolmes linnas.

Austriast FPÖ (Freiheitliche Partei Österreichs) loodi aastal 1956⁴. Selle esimene esimees Anton Reinthaller oli endine natsistlik funktsionäär ja SS ohvitser, kuid partei esitles end asuvat poliitilises tsentris. Erilist toetust sel ajal valijate hulgas polnud. Aastal 1986 sai parteijuhiks Jörg Haider, kes tõi kaasa järsu pöörde parempopulismi suunas ning valijate toetuse järsu kasvu. Aastal 1999 sai FPÖ koalitsioonivalitsusse. See tõi kaasa kriisi Austria ja Euroopa Liidu suhetes.

Saksamaalt AfD (Alternative für Deutchland), loodud aprillis 2013, aga alates 2015 liikunud poliitilises spektris kaugele paremale⁵. AfD meenutab teisi Euroopa kaugparempoolseid parteisid, eristudes neist sellega, et peab varjamatult tihedaid sidemeid veelgi ekstreemsemate rühmitustega.

Belgiast Vlaams Belang⁶. Selle eellaseks oli Vlaams Blok, kes aastal 2004 mõisteti kohtu poolt süüdi rassismis ning saadeti laiali. Vlaams Belang on end distantseerinud eelkäija ideloogia mõnedest osadest. Olgu öeldud, et esialgu oli Vlaams Belang vastu samasoolistele abieludele, ent aastal 2014 muudeti seda ning asuti samasoolisi abielusid toetama.

Õigusriigi küsimustes toetatakse nulltolerantsi ideed, sh välismaalastest kriminaalide deporteerimist. Välispoliitika valdkonnas on nad euroskeptikud, olles eriti tugevasti vastu EL-i evolutsioonile föderaalriigi suunas, soovides väljuda eurotsoonist ja Schengeni lepingust.

Itaaliast Põhja Liiga (Lega Nord, täisnimetusega Lega Nord per l'Indipendenza della Padania)⁷. Loodi 1991, alates 2013 on partei eesotsas Matteo Salvini. Taotleb Itaalia muutumist föderaalriigiks, kus piirkondadel oleks rohkem autonoomiat. Mõnikord on taotletud ka Põhja (Padania) eraldumist ülejäänud Itaaliast.

Salvini juhtimise aegu on tugevnenud euroskeptitsism ja teised populistlikud teemad. Enne europarlamendi valimisi 2014 hakkas Salvini tegema koostööd Marine Le Peni (Prantsuse Rahvusrindest) ning Geert Wildersiga (Madalmaade Vabadusparteist).

Europarlamendis võttis Salvini osa rahvuslike parteide ühenduse loomisest, mis sai nime Rahvaste ja Rahvuste Ühendus (Alliance of People and Nations), aga mis pärast valimisi 2019 on jätkanud nimetuse all Identsus ja Demokraatia (ID, Identity and Democracy Party). Põhja Liiga on ametlik koostööpartner Venemaa erakonnale Ühtne Venemaa.

Madalmaadest Vabaduspartei (Partij voor de Vrijheid, PVV)⁸. Moodustati aastal 2006 järglasena Geert Wildersi ühemehefraktsioonile esindajatekojas. Partei seisab administratiivaresti rakendamise eest (see tähendab vanglakarisust ilma kohtu osaluseta), samuti jäiga assimilatsioonipoliitika, koraani keelamise ning kõikide mošeede lammutamise eest riigis.

Juunis 2005 oli Wilders üks liidritest kampaanias Euroopa Põhiseaduse vastu, mis kaotaski Madalmaades rahvahääletusel 62 protsendiga. Partei on järjekindlalt euroskeptiline, ühemõttelise sooviga Euroopa Liidust lahkuda.

Soomest Põlissoomlased (Persussuomalaiset)⁹. Loodi aastal 1995, mil kasvas välja Soome Maaeluparteist (Suomen Maaseudun Poulue), mis viimane oli aastaks 1995 kaotanud valijate toetuse ja lõpetas pankrotiga. Põlissoomlased olid opositsioonis aastani 2015, mil nad võeti peaminister Sipilä koalitsioonivalitsusse.

Aastal 2017 partei lõhenes. Jussi Halla-aho võitis parteiliidri valimistel. Seejärel rohkem kui pooled parlamendifraktsiooni liikmed lahkusid fraktsioonist ja jäid valitsust toetama, aga Põlissoomlased läksid opositsiooni ning viskasid fraktsioonist lahkujad ka parteist välja.

Põlissoomlased on tuntud euroskeptikud, kriitilised globalismi ja "neoliberalismi" suhtes, etno-natsionalistid, sotsiaalselt konservatiivsed. Vaatlejad asetavad nad enamasti populistlike paremradikaalide sekka, kuhu nad end ka europarlamendis fraktsiooni valides on asetanud. Alates aastast 2011 on partei toetus parlamendivalimistel olnud 18 või 19 protsendi kandis.

Demokraatia ja rahvuslik julgeolek

Populistlikud paremradikaalsed parteid on mitmes riigis välja kasvanud neonatslikest rühmitustest, aga selged seosed natsiideoloogiaga on nad ühel ajahetkel valijate toetuse kasvu huvides kasutusest kõrvaldanud¹⁰.

Aastal 2005, vahetult enne järjekordseid parlamendivalimisi, andis paremradikaalne Briti Rahvuspartei (BNP) oma valimistiimi tarvis välja õpetussõnade kogumiku "Language and Concepts Discipline Manual". See koosneb 22 ettekirjutusest selle kohta, mida valimiskampaania ajal avalikkuse ees rääkida võib ja mida varjata tuleb¹¹.

Näiteks selle käsulaua kolmas käsk kõlab: "BNP ei vabanda, mille eest ta seisab." Näib, et EKRE esimehele Martin Helmele on see instruktsioon üle kõige meeldima hakanud, "meie ei vabanda kunagi" ja "vabandamisega me ei tegele" on ta öelnud. Peaminister Jüri Ratasele pole seda käsulauda seevastu näidatud, tema on mitu korda ühe või teise Helme eest vabandanud.

Samas, Martin Helme üks tunnuslause "Kui on must, näita ust!", millega ta end ajalukku on kirjutanud, oleks tulnud Briti käsiraamatu esimese käsu kohaselt ("BNP ei ole rassistlik partei") kõrvale jätta. See pole EKRE ainus "hooletus". Käsk number kaks kõlab "BNP pole natsipartei", aga EKRE pole häbenenud natsihõngulisi käemärke, millest EKRE sõsarparteid eemale hoiavad¹².

Poliitikateadlased käsitlevad populistlikke paremradikaalseid parteisid ohuna demokraatiale, kuivõrd nad õõnestavad mitmeid demokraatia alusprintsiipe nagu õigusriigina toimimist (sh rahvusvahelise õiguse ülemuslikkuse tunnistamine), aga ka võimude lahusust (näiteks rünnakud kohtuvõimu sõltumatuse vastu), vähemuste õigused jpm^13,10. Eesti avalikkuses pole EKRE-poolne oht demokraatiale niisama selgesti nähtavale tõusnud kui oht rahvuslikule julgeolekule.

Retsepte populistide vastu

Nüüd siis jõuame küsimuseni, milliseid võtteid on demokraatlikku režiimi toetavad poliitikud rakendanud, et populistlikest kaugparempoolsetest lähtuvaid ohte vähendada. Kõigepealt mõne sõnaga neist meetmetest, mida on ette võetud Euroopa Liidu tasemel.

Euroopa Liit on olnud sanktsioonide osas suhteliselt ettevaatlik. Aastal 1999 sai FPÖ Austrias koalitsioonivalitsusse. Esimese hooga ähvardasid Euroopa Liidu 14 liikmesriiki Austriat diplomaatilisse isolatsiooni jätta ning rakendasidki sanktsioone. Ent enne aasta lõppu sanktsioonid tühistati, sest prognoositi sanktsioonide mõjul Euroopa Liidu vastaste meeleolude kasvu Austrias.

Ka demokraatia lagunemise vastu Ungaris ja Poolas (kus populistlikud paremradikaalid on ainuvõimul) pole Euroopa Liit head rohtu leidnud¹⁴, ehkki ähvardus siduda rahaeraldused õigusriigi olukorraga igas riigis on praegu õhus. Väga hiljuti panid Poola ja Ungari sellele plaanile veto.

Riigistruktuuride osavõtust võitluses paremradikaalsete rühmituse vastu on mõned näited olemas. Saksamaal on alates märtsikuust 2020 AfD fraktsioon Der Flügel föderaalluureameti (Bundesamt für Verfassungsschutz) pideva jälgimise all⁵. Itaalias võeti aastal 2019 uurimise alla Põhja Liiga, kahtlustatuna illegaalse toetuse vastuvõtmises Venemaa allikatest europarlamendi valimiste kampaania kulude katteks⁷.

Mõlemal juhul on tegemist opositsioonis oleva erakonnaga; koalitsioonierakondade vastu pole sedasorti näiteid kogunenud.

Järgnevad näited on seotud demokraatlikku režiimi toetavate parteide ühistegevusest populistliku paremradikaalse partei eemalhoidmiseks täitevvõimust.

Europarlamendi üheksandas koosseisus valitseb fraktsiooni ID suhtes selge cordon sanitaire (sanitaarkordon). Koostöötahe teiste fraktsioonide poolt puudub täielikult¹⁵.

Ühendkuningriigis on BNP vastane ühisrinne halvanud selle erakonna edulootused igal tasandil. Koguni sinnamaani, et BNP saadikutele europarlamendis oli alles jäetud valitsuse tugi vaid kõige minimaalsemal määral. Neil polnud ligipääsu näiteks valitsuse informatsioonile, mida said kõik ülejäänud 70 Briti parlamendiliiget.

Prominentsed poliitikud, näiteks endine peaminister David Cameron, andsid valimiste eel soovituse valida ükskõik millise erakonna poolt, välja arvatud BNP. Ka kohalikul tasandil pole BNP koalitsiooniosaline riigi üheski piirkonnas.

Väga selge ühisrinne loodi Vlaams Bloki vastu Belgias, kus teiste parteide vahel sõlmiti lausa kirjalik leping neid koalitsiooni mitte võtta. Pärast nimevahetust Vlaams Belangi kasuks on ka erakond oma poliitikat veidi mahendanud ning praegu käib diskussioon, kas nende suhtes võiks cordon sanitaire lepingu lõpetada. Kirjalikku lepingut nende vastu pole uuendatud, aga siiski peetakse ebausutavaks, et mõni teine partei nendega koalitsiooni nõustuks minema.

Madalmaades kirjalikku lepingut PVV vastu ei ole, aga alates aastast 2012 on kõik suuremad parteid keeldunud koostööst PVV-ga.

Rootsis on teised riksdagis esindatud parteid keeldunud koostööst Rootsi Demokraatidega. Sellel reeglil on kohalikul tasandil siiski erandeid.

Kaugemale kui klassikaline cordon sanitaire läks Tšehhi Vabariigi parlamendis teiste erakondade suhtumine rahvuskonservatiivsesse parteisse SPR–RSC, mis sai parlamenti aastal 1992. Millal iganes mõni selle erakonna poliitik kõnetooli esinema astus, lahkusid teised parlamendiliikmed istungitesaalist. Mine tea, kas sellisel käitumisel oligi nii tugev mõju, aga alates aastast 1998 pole erakonnal SPR–RSC enam Tšehhi parlamenti asja.

Populistlike kaugparempoolsete eesmärgid ja vahendid

Cordon sanitaire kõrval on teiseks soovituseks demokraatiat toetavatele poliitikutele hoolikalt tutvuda populistlike paremradikaalide eesmärkide ja nende saavutamise vahenditega^13,10. Praegu on meil peaaegu kogu tähelepanu koondunud rahvahääletusele abielu definitsiooni üle, aga vähemalt sama tähtis teema on Rahvusringhäälingu seadus, mille ettevalmistamisega on EKRE fraktsioon mõnda aega tegelenud.

Meenub, et Prantsusmaal on Rahvusrinne aastal 1986 välja tulnud etttepanekuga samalaadse riikliku institutsiooni France Press privatiseerimiseks. Pole ju mingi üllatus, et ajakirjandusvabadus on üks neid demokraatia institutsioone, mis paremradikaalide arvates tuleks n-ö ümber kujundada.

Poola ja Ungari on selles vallas päris kaugele välja jõudnud. EKRE on juba üritanud mõjutada ERR-i rahaeraldiste vähendamisega. Lisandunud on räiged ähvardused konkreetsete saatejuhtide aadressil, aga ka üleskutse ringhäälingunõukogu esimehele ametist tagasi astuda, põhjendusega, et ERR on kaldunud liigsesse liberaalsusse.

Selline survestamine on iseloomulik paremradikaalide n-ö kõva käe poliitikale, nende meeliskujutlusele "peade veeretamisest", mille varasemateks näideteks olid ähvardused riigikohtunike suunas ning politseiameti peadirektori vallandamiskatse.

Referendumid on teema, millega saab end kirjanduse abil kurssi viia. Meie inimeste hulgas on levinud arusaam, et Šveits on väga õnnestunud demokraatlik riik ja teistele referendumite korraldamise küsimustes hea eeskuju.

Poliitikateadlased Gianni D'Amato¹⁶ ning Benjamin Biard¹⁷ annavad otsedemokraatiast Šveitsis teistsuguse pildi. Populistlik paremradikaalne Šveitsi Rahvapartei (SVP) on kõige suurema häältesaagiga partei Šveitsis (aastal 2015 29,7 protsenti häältest) ning kõige kauem võimu juures püsinud populistlik paremradikaalne partei Euroopas.

D'Amato toob mitu näidet, kuidas SVP kasutab otsedemokraatiat oma mõju kasvatamiseks ja tegelikult õigusriigi põhimõtete nõrgestamiseks. Tõsi, mitte alati ei kogu nende ettepanekud rahvahääletusel piisavalt toetust, aga just sellised ettepanekud väljendavad kõige selgemini nende eesmärke.

Näiteks kaotasid nad referendumil, kui taotlesid tühistada kodakondsuse andmise allutatust seadustele. Nad kaotasid ka referendumil "Šveitsi rahvas väliskohtute asemel", kui püüdsid asetada Šveitsi seadused ühemõtteliselt rahvusvahelisest õigusest kõrgemale.

Samal ajal on ette tulnud juhtumeid, kus rahva toetuse on saanud ettepanek, mis on otseselt vastuolus rahvusvahelise õigusega. Aastal 2014 võitis SVP referendumi, mis torpedeeris Euroopa Liiduga vaba liikumise lepingu.

Kokkuvõttes hindab D'Amato, et SVP eesmärk on olnud üle sõita võimude lahususe printsiibist, õigusriigi printsiibist ning vähemuste õigustest. Seadusemuudatused, mis parlamendis õnnestuda ei saa, püütakse läbi suruda referendumite abil.

Soovitused olla Eestis otsedemokraatia rakendamisega väga ettevaatlik ei tulene mitte hirmust, et rahvast ei saa usaldada. Rahval on demokraatlikus süsteemis väga tähtis roll, aga referendumile pole iga küsimust kohane panna.

Näiteks pole kohane küsida referendumil, kas EKRE tuleks koalitsioonist välja heita. Mõnel demokraatiat toetaval inimesel poleks ilmselt midagi selle vastu, kui nad valitsuskoalitsioonist kaoksid, aga sellest hoolimata, referendumile selliseid – nagu ka mitmesuguseid teisi küsimusi - panna ei kõlba.

Käed rüpes oodata, et populistlik paremradikaalsus ja EKRE järsku kuidagi iseenesest hääbuvad, ei saa, ehkki Donald Trumpi ja Mart Helme taandumine sellesuunalist optimismi hetkel toetavad. Populistlik paremradikaalsus tõusis tõsiseks teemaks Lääneriikides juba 1980. aastatel, aga head retsepti selle vastu leitud pole.

Briti poliitikateadlane Matthew Feldman on aastal 2019 kirjutanud praeguse põlvkonna missiooni kohta järgmist: "Õhk on kollektiivse hullumeelsuse eoseid jälle täis. […] Kui järgmise põlvkonna jaoks peaks liberalism tõesti surema, siis sellepärast, et meie, valvekoerad, ei suutnud seda kaitsta."¹⁰