Jan Plaan: haritus mõjub tsensuurist tõhusamalt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jan Plaan
Jan Plaan Autor/allikas: Martin Jüriska

Vaidlusi selle üle, milliseid teoseid võivad raamatupoed müüa ja milliseid mitte, saab kui mitte vältida, siis vähemalt vähendada üldise harituse kasvu ja pideva lugemisharjumusega, kirjutab Rahva Raamatu tegevjuht Jan Plaan.

Ühiskonnas kerkib aegajalt pinnale küsimus, millist informatsiooni on kohane levitada ning kes vastutab selle teabe korrektsuse eest. Kuna olen raamatuid müüva ettevõtte juht, siis vaatlen pisut lähemalt seda sisu, mis jõuab raamatukaante vahele.

Eestis on praegu üle tuhande ettevõtte, kes kirjastavad eestikeelseid raamatuid. Seda on nõnda väikese rahvaarvu ja keeleruumi kohta erakordselt palju. Paljud nendest on väikesed n-ö ühe-mehe-kirjastused. Kuna raamatu väljaandmine on aja jooksul muutunud oluliselt lihtsamaks ning eeldab eelkõige julget pealehakkamist, kasvab paraku ka nõrga kvaliteediga raamatute osakaal. Nõrk kvaliteet väljendub nii keelekasutuses, toimetamises, kujunduses, tõlkes, kuid mis peamine, ka sisus. Kokkuvõttes ei olekski see tähelepanuväärne, kui võrrelda raamatute sisu muude meediumite kaudu levitatava sisuga, kuid ajalooliselt on raamatu kaaned andnud tekstile teatava kvaliteedimärgi ja usaldusväärsuse pitseri. Varem oli see piiratud seltskond professionaale, kes valis välja, millised tekstid saavad selle kvaliteedimärgi - raamatukaaned. Nüüd tekibki küsimus, kas ka tänapäeval on see kvaliteedimärk alles või on raamatukaantel alles ainult nende funktsionaalne roll - lihtsalt paksem papp, mis kaitseb kokkuköidetud lehti kortsumast.

Raamatukaante vahele köidetud sisu eest vastutab selle raamatu välja andnud kirjastaja koos raamatu autoriga. Kui nüüd juhtub nii, et kellelgi on pretensioonid mõne raamatu sisu osas, siis tuleb pöörduda oma ettepanekutega (sh raamatute müügilt eemaldamine) kirjastaja poole. Kui ühiselt ei jõuta selgusele, kas raamat on sobilik müümiseks või mitte, siis tuleks pöörduda seisukoha saamiseks kohtu poole. Ehk siis kellegi pretensioonide tõttu raamatute müügilt eemaldamine saab toimuda läbi kohtuotsuse.

Raamatupoodide keti juhina leian ma ennast siiski paaril korral aastas olukorrast, kus mõni inimene või inimeste grupp nõuab meilt kui raamatumüüjatelt mõne raamatu müügilt eemaldamist, sest nende hinnangul ei ole see raamat ühel või teisel põhjusel müümiseks sobilik. Ma saan täiesti aru, miks nad raamatumüüja poole pöörduvad, sest põhimõtteliselt on meie võimuses otsustada, milliseid raamatuid me müüme ja milliseid mitte. Samas ei taha me seda võimu kuritarvitada, sest see on libe tee, mis võib meid juhatada tsensuuri juurde.

Oleme lähtunud sellest, et meie keeleruumi väiksuse tõttu võtame müügile suurema osa eesti keeles ilmuvast kirjandusest, andes sellega võimaluse meie keele püsimiseks ning lugemisharjumuse säilimiseks. Kuna aastas ilmub Eestis suurusjärgus 3000 eestikeelset raamatut, siis toimub müügile võtmine selliselt, et me teeme enda otsuse paljuski ühe lehekülje pikkuse raamatututvustuse põhjal. Meil puudub kaupmeestena võimekus ja ka kohustus anda hinnangut raamatukaante vahel oleva teksti faktipõhisusele ning sobilikkusele. See, et meil endal raamatumüüjana ei õnnestu mõnes raamatus oleva seisukohaga nõustuda või raamatu sisu lihtsalt ei meeldi, pole piisav põhjus raamatute müüki võtmisest keeldumiseks. Sõnavabaduse kaitsmiseks peab sellise otsuse taga olema argumenteeritud, soovitatult teaduspõhine lähenemine.

Tõsi, oleme Rahva Raamatus enda jaoks paika pannud, milliseid trükiseid me kindlasti müüki ei võta. Nendeks on Eesti riiklikku julgeolekut ohustav materjal, lapspornograafia, massihävitusrelvade koostamise juhendid ja raamatud, mis kutsuvad üles vihkama mõnda ühiskonnagruppi. Samas antakse välja ka selliseid teoseid, mille puhul pole nende kahjulikkus nii ilmselge ja nii tekibki aeg-ajalt soodne pinnas ühiskondlikeks aruteludeks, milliseid raamatuid peaksid raamatupoed müüma ja milliseid mitte.

Isiklikult püüan oma tegemistes toetada seda, mille säilimist pean väärtuslikuks, näiteks ostes kodumaiste väikeettevõtjate tooteid ja teenuseid. Nii aitan ma omapoolse väikese panusega kaasa heade asjade elujõulisusele. Sama põhimõte kehtib ka raamatupoes. Mida me ei osta, selle elujõulisus saab otsa ka ilma sõnavabadust piiramata. Heade ostuvalikute tegemisele aitab kindlasti kaasa pideva lugemisharjumuse olemasolu. Kui oled lapsest peale raamatuid lugenud, oskad ka täiskasvanuna raamaturiiuli ees eraldada teri sõkaldest. Teadliku lugemisoskuse ja kriitilise mõtlemise tekitamisse saab oma panuse anda muidugi ka haridussüsteem.

Kokkuvõttes on mul siiralt hea meel, et raamatute lugemise harjumus püsib ja seda mitte ainult selle pärast, et ma olen raamatupoodide keti juht. Lugemise harjumuse püsimine on märgiline, kuna kogu muu info tarbimine liigub lühema tähelepanu suunas. Näiteks kipume uudiseportaalides ainult pealkirju lugema ja sotsiaalmeedia kaudu üksnes sekunditeks loodud sisu tarbima. Ühest küljest lükatakse inimeste psüühikat aina suurema killustatuse suunas, kuid ilmselt hoiab mingi sügavam inimlik osa meid tegevuste juures, mis vajavad süvenemist ja keskendumist. See on väga oluline osa milleski suurepäraseks saamisel ja sügavamate väärtuste arendamisel iseendas ning loetu kvaliteedil on selles suur roll. Pöörakem vähem tähelepanu nõrgematele trükistele ja rohkem tähelepanu headele või lausa suurepärastele teostele, mida raamatupoodides leidub küllaga.

Arvamuslugu on ajendatud aruteludest, mille lükkas sel sügisel käima teadlaskonnas palju pahameelt tekitanud raamat "Koroona valehäire". Selle üle, miks inimesed loevad pseudoteaduslikke teoseid ning kuidas valeinfot raamatutes ära tunda, arutleti hiljuti ka ETV saates "Suud puhtaks".

 

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: