Holger Kiik: mis on pseudoteadus ja kuidas seda ära tunda?

Pseudoteaduslikkust viljeletakse tihti rahateenimise või eneseupitamise eesmärgil, aga teadust matkiva tegevuse levitamisel ei pea olema seos ei küünilisuse, võimuiha ega mammonaga. See võib ilmneda ka omakasupüüdmatu inimese uskumustes, siiras huvis ja ekslike vastuste heatahtlikus levitamises, kirjutab Holger Kiik.
"Uuringud kinnitavad!", "Teaduslikult tõestatud!" ja "Šveitsi sõltumatud teadlased soovitavad!". Kui mõnda toodet, teenust või poliitilist seisukohta esitletakse teadusele toetuvana, taotletakse sellega erilist usaldusväärsust.
Poliitikud soovivad näida olevat või suisa olla teadusele toetuvad, ettevõtted kaasata tootearendusse kõrgkoolide teadmisi ning uurimisvõimekust või kasutada "teaduslikkust" müügitrikina, vilunud Google'i kasutajad leiavad alati vähemalt ühe enda seisukohta toetava lehekülje, uduketrajad1 esitavad infomüra "tõelise teaduse" pähe.
Kõik pole aga kuld, mis hiilgab: pelk sõnade "uuringud näitavad" kasutamine on midagi muud, kui tegelik hariduse omandamine, uuringute väljatöötamine ja teostamine, väidetele kinnitavate või ümberlükkavate tõendite hankimine või teiste uuringutele täpselt viitamine. Fraase nagu "kuulake tõelisi teadlasi", "teadlased näitasid ära" võib enesekindlalt pruukida ka pseudoteaduse levitaja.
Mis eristab teadust ja pseudoteadust ning kuidas vältida viimase veetlusele ohvriks langemist?
Laias tähenduses on pseudoteadus ehk eba-, võlts- või libateadus süstemaatiliselt väitmine, et mingid seisukohad on leidnud teadusliku kinnitust või on sellega võrdväärselt tõendatud, kuigi nad seda pole - teisisõnu, teaduse autoriteedi kaaperdamine ilma teadusliku mõtteviisi, tõendamisreeglite ja põhjendamisnõuete rakendamiseta, kasutades mõisteid ebaselgelt, "uurides" ebasüstemaatiliselt, pakkudes ennustuste asemel tagantjärele seletusi jne.
Pseudoteaduse piiritlemine omakorda pole teaduslik, vaid filosoofiline küsimus ja jääb osalt vaieldavaks. Samuti on termin "pseudoteadus" negatiivse kõrvaltähendusega.
Pseudoteaduse all ei peeta silmas pelgalt juhuslikku eksimist mõne faktiga, võhiklikkust ega puhtalt isiklike väärtushinnangute või religiooni valdkonda puutuvat, vaid korduvaid puudujääke oma seisukohtade põhjendamises, asjasse puutuvate faktide püsivat eiramist, rohkete vasturääkivustega doktriini kuulutamist, ebausaldusväärsetele infoallikatele toetumist, teadusasutuste ja -ühenduste umbusaldamist ning seda kõike just teaduse võimete piiride sisse jäävates valdkondades, kus teaduse ratsionaalsusnõuded peaks mängima olulist rolli (nt astronoomia, tervishoiu, ökoloogia, sotsioloogia, psühholoogiateaduse, füüsika või bioloogiaga seotud väited).
Pseudoteaduslikuks käitumiseks võib lugeda ka intellektuaalselt ebaausat teaduse maine kasutamist, isegi kui sellega ei kaasne terviklik püsiv pseudoteaduslik doktriin: näiteks soovib osa inimesi eitada viimase pooleteist sajandi jooksul toimuva kliimaraputuse inimtekkelisust ning otsib oma seisukoha toetuseks mõne kunagi avaldatud tõsiseltvõetava uuringu, mille väidavad olevat kaasaegset teadlaste seisukohta esindava, ent jätavad tähelepanuta sellele vasturääkiva: aastakümnete pikkuse üleilmse teadustöö ja arutelud, põhjalikemate uuringute vältel kinnitatud uuemad andmed2, teadlaste massilised üleskutsed tõsiseks tegevuseks3, ÜRO valitsustevahelise kliimapaneeli hoiatused4.
Ka üleilmse erialateadlaste konsensusega kliimakütmise inimtekkelisuse osas5 kursis olles võivad inimesed seda eirata6. Sel juhul ei toimu oma seisukoha kujundamine teadusele toetudes, vaid oma seisukohale sobiva teadusuuringu noppimine, st info valikuline otsimine ja esitamine, jättes moonutatud mulje mõne valdkonna teaduse üldistest seisukohtadest.
Lisaks info noppimisele on pseudoteadusega suguluses teisedki argumentatsioonivead nagu üksikjutustustest liigse üldistuse järeldamine, väidetavale looduslikule või traditsioonilisele ettemääratusele apelleerimine, vastanduva seisukoha esitamine karikatuurse hernehirmutisena, korrelatsiooni esitamine kausaalsusena ja ka otsese väärinfo edastamisest erinev, väidete põhjendatusest ja paikapidavusest mittehuvitatud oportunistlik jampsimine ehk Harry Frankfurti tähenduses "bullshit"7.
Pseudoteaduslikkuse etteheitmine on esmalt episteemiline (teadmiste kujundamisse puutuv), millele lisandub eetiline (õiglusse puutuv) mõõde vastavalt sellele, kas pseudoteaduse viljelejat peetakse siiraks, vastastikust põhjendamiskohustust austavaks, intellektuaalselt piisavalt võimekaks, et talt arusaamist oodata (laste kujutelmadele maailmast ei heideta ette pseudoteaduslikkust) või hoopis küüniliseks petturiks.
Pseudoteaduslikkust viljeletakse tihti rahateenimise või eneseupitamise eesmärgil, aga teadust matkiva tegevuse levitamisel ei pea olema seos ei küünilisuse, võimuiha ega mammonaga. See võib ilmneda ka omakasupüüdmatu inimese uskumustes, siiras huvis küsimuste osas ja ekslike vastuste heatahtlikus levitamises.
Inimesed võivad kõrva jäänud väiteid korrata seepärastki, et need kõlasid huvitavalt, soovimata tuua kellelegi ei suuremat kahju ega kasu.
Väärinfo levimisel on tõe ees mitmeid eeliseid: selle väljamõtlemine ei nõua sellist vaeva kui tegelik teadustöö, ebamugavad faktid ei piira huvitava või enda poliitilist ilmavaadet soosiva loo jutustamist ning tihti on väärinfo seotud õiglustunde riivamist tekitava pahameelega (väidetavast pettusest, vandenõust, skandaalist jmt.).
Niisiis pole imestada, et end uudisena esitlev väärinfo, eriti kui see on seotud poliitikaga ning tekitab negatiivseid tundeid nagu põlastus või viha, võib levida sotsiaalmeedias kiiremini ja laiemalt kui tõene teave8.
Miks on vaja osata pseudoteadust ära tunda?
Esiteks ajab pseudoteaduse kütkeisse jäämine inimese maailmataju vähemalt ühes valdkonnas sassi ning juhatab ta uskuma väärteavet, ent inimesed eelistavad, et neid ei lollitataks ja neil oleks maailmast adekvaatne arusaam. Hägusus ei pruugi jääda valdkonnapõhiseks, kui sellest saab alguse üleüldine lohakas lähenemine oma uskumustele ja põhjendamiskultuuri langus, millele jutuga "tõejärgsusest" viidatakse.
Pole selge, kuivõrd inimesed, kes jäävad uskuma erinevaid fantastilisi teooriaid tervise, imeravimite ja neid varjavate pahatahtlike arstide kohta, suudavad hiljem filtreerida Venemaa Föderatsiooni agressioonisõja kohta levitatavat jampsimist, väärinfot ja eitamist.
Kui episteemiline hägustatus ei jää valdkonnapõhiseks, ühiskonnas sallitakse klišeed "lollidelt tulebki raha ära võtta", klikimaiad ajalehed avaldavad "selgeltnägijate" ja "ennustajate" heietusi, ei saa välistada, et selline tegevus toob kaasa pikaajalisi kõrvaltoimeid nagu ühiskondliku usalduse ja üksteisemõistmise vähenemine.
Pseudoteaduse uskumine võib libateadusesse süvenemisel, vastavate koolituste läbimisel ja praktikatega tegelemisel juhul, kui neist tegelikult kasu pole, raisata aega ja raha (pseudoteadusega kipub kaasas käima mõni tasuline toode, teenus, üritus, teraapia või portaal). Kui tegu on tervisega seotud tõendamata väidetega, võib see ka ohustada tervist kas otseselt või pannes inimese viivitama tõenduspõhise abi otsimisel, kui tal seda vaja on, lastes nõnda tervisemurel süveneda.
Ometi pole meil ajaliselt inimlikult võimalik olla iga eriala spetsialist, peame paratamatult osad teadmistealased otsused delegeerima ehk lähtuma endale võõras valdkonnas mõne meile autoriteediks oleva inimese või ühenduse arusaamast. Milline on kahekümne aasta lõikes parim viis hooldada auto keret? Milline ilm on Põlvas ülehomme? Millised on kõige kulutõhusamad meetodid jalakäijate surmade vähendamiseks? Kui suure keskkonnakahju võib kaasa tuua teatud tüüpi hoonete ehitamine ning millised on hoonete ehitamise energiasäästlikuimad lahendused? Millised on tõhusaimad meetodid võõrkeele õppimiseks täiskasvanutel? Milliste toiduainete tarbimise vähendamine aitab vähendada tõenäosust haigestuda vähki või on loodusele vähekoormav? Kuidas parandada vaimse tervise seisu Eestis?
Elame iseseisvat mõtlemist ja individuaalset otsustusõigust väärtustavas ühiskonnas, mistõttu on keeruline leppida vajadusega delegeerida teatud otsused kellelegi "teadjamale", kui me ise valdkonnaga piisavalt kursis pole. Kas ma ise pole küllalt tark? Kas pean pimesi usaldama autoriteeti?
Kaasaegses, mitmekülgses, spetsialiseerumist nõudvate töökohtadega ühiskonnas on usaldus tõesti hädavajalik ning usaldusel põhineb nii iga kõrgkooli, teadlase, teadusajakirja kui ka pagarikoja, ehitusfirma või lasteaia toimimine: me ei jõua õppida iga eriala spetsialistiks, hinnata kogu vajaliku infot, vaadelda kõiki tootmisprotsesse, et iga üksikotsust individuaalselt vaagida.
Oleme paratamatult sunnitud usaldama osade eripädevust nõudvate otsuste tegemise valdkonna spetsialistile, olgu ta hambaarst, autotehnik, klimatoloog, ehitusinsener, hariduspsühholoog, tuletõrjuja või programmeerija.
Soovides teisi mitte pimesi usaldada, järgnevad küsimused: Mille alusel ja mil määral ma kellegi teise seisukohale toetuma peaksin? Kuidas eristada ehtsat teaduslikku informatsiooni libateadusest või teaduse vääresindamisest? Mitmest teadusartiklist piisab, et teha kaugeleulatuvaid järeldusi? Kuidas teha nii, et see mõistmine jõuaks ka meie igapäevaellu ning me ei laseks soovmõtlemisel end petta?
Millised on teaduslike seletuste piirid ja puudujäägid ning millised ohud avanevad teadusele liigsete lootuste panemisel või sellele ülemvõimu andmisel9? Milline on loogika, empiirika ja väärtushinnangute roll meie seisukohtade kujundamisel ning kuidas neid lahti harutada?
Sellised ja teised kriitilise mõtlemise valdkonda kuuluvaid küsimusi tasub läbi mõelda, et aeg-ajalt paratamatult vajalik usaldus ja delegeerimine oleks teadlikum otsus.
Kõikide agadega jõuab neid küsimusi vaevu läbi töötada kõrgkoolikursustel, ent siinne artikkel toetab ühe keskse kriitilise mõtlemise küsimuse "Kuidas eristada teadust ja pseudoteadust?" läbimõtlemist, pakkudes välja abistavaid küsimusi.
1. Kas uudne väide on avatud teaduslikule kriitikale või suunatud "otse rahvale"?
Kas teadusesse puutuv uudne ehk valdkonna senistele teadmistele vastukäiv väide, mis ei piirdu ainult uskumuste või üksikisiku eluvalikutega, on põhjalikult kontrollitud? Kas selle aluseks on mõne uurimisrühma või teadusasutuse avaldatud seisukoht, millele on ka viidatud või levitatakse kergekäeliselt mõnda jutustuslikku arvamust (näiteks sotsiaalmeediasse postitades ja hoogsalt "jaga" klikkides)?
Teaduslikule kriitikale mitte avatud väite suunamine "otse rahvale" ehk näiteks tavameediasse, sotsiaalmeediasse, blogisse, brošüüri, mõne MTÜ või ettevõtte kodulehele, tutvuste kaudu levivatesse kuulujuttudesse, aga ka raamatusse, koolitustele jne. võib olla ohumärk. Seda juhul, kui tegu on uudse väitega ja valdkonnaga, mille puhul oleks teaduse abi ning kriitiline meel kohane või kui miski suisa väidetakse olevat "uuringute poolt tõestatud", ent "uuringutele" on jäetud viitamata.
Reisikiri ei pea olema teaduslikult kontrollitud, küll aga võiksid seda olla senist teaduskonsensust kummutada proovivad väited astronoomia, ajaloo, tervise ja ilmastikumuutuste kohta. Väidete levitamisele eelneva kontrolli ja kriitika väärtustamine ei tähenda vastuseisu teaduse populariseerimisele, ent kui mõne senistele teaduslikele teadmistele vasturääkiva seisukoha esitamise puhul jäetakse vahele teadusliku kriitika filter, on tegu teaduse eiramisega, mitte populariseerimisega.
Nii kõrgharidus kui ka teadus on üles ehitatud lisaks usaldusele ka läbivale kriitikale. Kõrghariduses avaldub see õppuriks kandideerides konkurentsisõela läbimises, regulaarsetes eksamites, tagasisides ja hindamises, teaduses näiteks mõistelise selguse, rangete põhjendamisnõuete, faktikogumise, võimalusel katselise kontrolli ning uurimusartiklite eelretsenseerimise kaudu.
Eelretsenseerimine tähendab lühidalt, et kui keegi soovib oma uuringu väidetavat tulemust teadusajakirjas avaldamise näol kolleegidele teatavaks teha, siis esmalt loeb teadusartikli põhjalikult läbi lisaks esmase kontrolli tegevale teadusajakirja toimetajale ka mõni teine sama eriala ekspert, kes seda kriitiliselt arvustab (tihti on eksperte mitu, nad on anonüümsed ja rahvusvahelised).
Eelretsenseerimise eesmärk on tuua välja võimalikud vead, kvaliteedipuudused, anda muutmissoovitusi, esitada vastuargumente, nõuda selgemat eneseväljendust, vähendada võimalust levitada tõendamata infot ning seeläbi teadusartiklit täiustada.
Teadusajakirjade sõela tihedusest annab aimu see, et igale kvaliteetsele ajakirjale saadetakse hulga rohkem kvaliteetseid käsikirju, kui on võimalik avaldada. Isegi retsenseerimisele pääsemine pole eeldatav, sest esmalt tuleb läbida toimetaja sõel ning nagu professor Talis Bachmann kokku võtab "Teaduses pole käsikirja tagasisaatmine mitte solvav erand, vaid igapäevanorm."10
Eelretsenseerimine tagab küll tugevama kvaliteedi, kuid see ei taga kaitset täielike võltsingute eest: täielikud võltsingud tulevad välja hiljem, kui teised teadlased või uurimisrühmad kordavad uuringuid, nagu juhtus kurikuulsa võltsitud artikliga, mis väitis seost autismi ja MMR vaktsiinide vahel, mille paikapidamatust on näidanud ulatuslikud järgnevad uuringud 11.
2. Kust sa seda tead ehk kust väide pärineb ning kes seda esitab? Kas viidatakse uuringutele, ekspertidele või jutukestele?
Kas väite autori seisukohal on kaalu tema haridusliku tausta või tööalase kogemuse tõttu? Kas on üleüldse selge, mis on info algallikas, kes on väidete autor või on tegu "telefonimänguga", kus rohke ümberjutustamise kaudu moondub info ka parimate kavatsuste korral? Kas on viidatud mõnele teadusartiklile, uurimisrühmale, erialaspetsialistide ühenduse esindajale või autoriteedile?
Kui pole selge, kust info algselt pärineb, muudab see usaldamise keerulisemaks. Mida uudsem ja empiirilisem (ehk faktiväidetesse puutuv) on aga seisukoht ning kaugem valdkond inimese erialast, seda põhjendatum on viidete ootamine.
Igas kontekstis pole aga otstarbekas või ajaliselt võimalik viidete lisamine, eriti, kui eeldatakse teatavad usaldust (näiteks kui võetakse sõna oma erialase pädevuse piires või peetakse teatud väiteid elementaarseks või kui sõnumi adressaadilt pole mõistlik oodata sügavamat huvi).
Samuti ei veena ka viis lehekülge viiteid ega 20 aastat töökogemust sõnumi vastuvõtjat, kui ta on juba eos otsustanud väidete autorit mitte grammigi võrra usaldada. Seetõttu on võimatu lõplikult kummutada vandenõuteooriaid, sest iga tõestusmaterjali, eksperdi ja selgituse võib vandenõu uskuja kuulutada kerge vaevaga veelgi sügavamaks ja keerukamaks kinnimätsimiseks.
Kas igavate andmete, uuringute ja ekspertkogude asemel esitatakse kuulujutu tasemel olevaid põnevaid lugusid tuttavatest, Facebookis loetut, enda poolt kogetust või ainult talle ilmnevast salateadmiste Päiksest?
Argises ja vähepretensioonikas vestluses suhtutakse tõendamiskoormasse leebelt, ent teadusega võisteldes jääb kaasahaaravast jutustamisoskusest väheks.
Miks ikkagi pole üksikjutustus kaalukas tõend, kuigi konkreetsete ja eluliste näidete toomine mingi nähtuse ilmestamiseks on kasulik ning hõlbustab arusaamist? Üksikjutustuse kasutamist mitte ilmestava näitena vaid tõendina ei peeta heaks tavaks seetõttu, et selle paikapidavus on kontrollimatu ning valitseb info asümmeetria, jutustusele toetudes on alginfona käsitletav väide kättesaadav ainult sellele, kes olevat midagi kogenud ning nii nagu tema seda mäletab.
Jutustaja võib oma kogemuse analüüsimisel ja info väljatoomisel läheneda loominguliselt, osa infot välja jätta ning osa lisada, tõlgendusega eksida jmt, näiteks pidades valgusvihku udusel järvel nähtud UFO-ks, rõhutades haiguse seljatamisel mitte kasutatud tõenduspõhist ravi vaid samal ajal tarbitud võlusalvi, jutustades enesekindlalt Ukraina põgenike rünnaku alla jäänud tuttavast, mis osutub kontrollimisel täielikuks võltsinguks12.
Teiseks ei lükka erandjuhtumid ümber suure valimiga uurimuste kaudu kogutud statistikat või üldist reeglipärasust: mõnikord satuvad tõesti ka noored ja tervislike eluviisidega inimesed vähkkasvaja ohvriks, kuigi sagedamini juhtub see vanematel inimestel ning selle esinemise tõenäosust mõjutavad lisaks geneetikale ka keskkonnafaktorid nagu suitsetamine, alkoholi tarbimine, vähene köögi- ja puuviljade söömine, ülekaalulisus ja inimese papilloomiviirus 13.
Teinekord sattuvad põdrad linna ekslema, ent see fakt ei lükka ümber tõika, et enamjaolt toimetavad põdrad mujal kui linnas. Maailmavaateliselt piiratud Facebooki-grupi kaudu tehtud küsitlusele võivad sarnaselt mõtlevad inimesed vastata sarnaselt, kuid see ei tõenda rahva meelsust mingis küsimuses.
3. Kas väide tundub liialdatud, väga kaalukas, ent selle kohta ei leidu vastavat tunnustust erialaorganisatsioonidelt või laialdast meediakajastust?
Kui mõni toode ravib väidetavalt vähki ilma kõrvaltoimeteta, kõrvaldab autismi või kui väljaspool teadusmaailma olevat toimunud "sensatsiooniline läbimurre" kogu füüsikalise maailma mõistmises eriliste inimeste tajutavate eriliste energiate teel, hoomamatud ja psühholoogiale tundmata mehhanismid nagu taevakehade asend seletavad ära kogu inimkäitumise, on põhjust küsida tõendeid ning nende esitamata jätmisel püsida skeptiline.
Tõendamiskoorem lasub sellel, kes midagi väga vastuolulist väidab, mitte sellel, kes iga kuuldud lauset uskuma ei jää.
Pole alati läbinähtav, et mõni väide on liialdatud. Kui miski aga tundub liiga hea, et tõsi olla, siis küllap see polegi tõsi. Nii nagu investeerimiskelmide tõotatavad kasumimarginaalid võivad uut õnnist elu ette kujutaval inimesel silme eest kirjuks ajada, ent aitavad saavutada finantsvabaduse asemel vabaduse finantsidest, õhutavad ka pseudoteadusliku libaravi levitajate väited vapustavate imevõimete kohta inimesi unistama.
Kui aga väidetakse, et üks ainus toode, nt mõni kloorilahus, olevat ravinud malaariat, vähki, autismi, kõrgvererõhutõbe, kasvatanud kinni hambaauke ning teinud muudki imetabast (nagu tõepoolest väideti), siis isegi lootes ja väga soovides sellise võluravimi olemasolu võiksime endalt küsida: kas see on eluliselt usutav?
Kas sellise kaaluga väitele, mis tõesuse korral tooks tõelise murrangu meditsiinis, on pakutud ka vastava kaaluga tõendeid või viidatakse "tõestusena" mõne Facebooki-rühma postitustele, "minul endal või tuttava sõbral olevat juhtunud" kuulujuttudele, mis jõuab kokkuvõttes soovituseni "Usu mind ja osta minult."?
Kas esitatud suurejoonelise väite tõesuse korral oleks väidete esitajad juba premeeritud Nobeli auhinnaga ning kas nad seda pole? Kas on põhjust uskuda, et mõni ülivõrdes väide on tõene, kui huvi selle tõesuse puhul oleks suur, aga meedia, kvaliteetsed uuringud ning ülejäänud vastava eriala eksperdid või riiklikud asutused seda ei kinnita? Kas imelisi ja elumuutvaid avastusi, mis senised teadmised kummutavad, tõesti suudetaks ignoreerida ja varjata?
Kaalukate tõendite puudumisel võib rahus eeldada, et tegu on liialduse või väärväitega ja tõendamiskoorem lasub ikka revolutsioonilise väite esitajal, mitte sellel, kes võtab aluseelduseks midagi senistele teadmistele vastavat nagu asjaolu et universaalse imeravi olemasolu on ebatõenäoline, Maa on kera sarnase kujuga, gravitatsiooniteooria on adekvaatne ning fossiilsete kütuste tarbimine keskkonda koormav.
4. Kas väide on aegunud või juba ümber lükatud?
Nii alkeemia, homöopaatia, frenoloogia, liikumatut maad oletav astronoomia kui ka arusaam füüsikast, mille aluseks on elementide tuul, õhk, vesi ja maa vastastikmõjud võisid olla kunagi kaasaegsed ja tõsiseltvõetavad uurimisharud või vähemasti anda tänuväärse panuse teadmiste arengusse.
Nüüdseks on teadus pideva enesekriitika, mõistete täpse kasutamise, põhjenduste nõudmise, katselise kontrolli, arvukate teadusajakirjades avaldatud vaidluste jne. teel need vaated kummutanud ja liikunud ehk mitte lõplikult tõeste, aga neist täpsemate ning laiemalt kehtivate teooriateni.
Siin ilmneb sildi "pseudoteaduslik" suhtelisus ning muutuvus ajas: arusaamade väljapakkumine ning levitamine omal ajal ei pruukinud olla pseudoteaduslik, vaid hoopis teaduslik või ka teadusele teed rajav ehk prototeaduslik (eelteaduslik).
Mõned arusaamad ei pidanud lihtsalt ajaproovile vastu nagu ei pea igavestki praegusedki, st ikka suudetakse välja mõelda välismaailmaga kooskõlalisemaid, suurema seletusjõuga, põhjendatumaid ja seega inimkonna hüveks rakenduslikumaid teooriaid, mille abil saab luua elu edendavat tehnoloogiat ja avardada meie arusaama maailmast.
Üks filosoofiline vaade teaduse olemusest ongi, et teadus keskendub mitte igaveste tõdede otsimisele, vaid seniste teooriate kummutamisele, ning enesekriitika ja kogemuse kaudu senisest paremate teooriate välja pakkumisele14. Teaduse arenemise tõttu oleks aga pseudoteaduslik korrata aegunud vaateid, mis on korduvalt ja ammendavalt ümber lükatud, ning millele vastupidised tõendid on kuhjunud.
19. sajandil, kui mõeldi välja nn homöopaatia, oli mõne tervisemure puhul häid alternatiive vähe. "Homöopaatia" keskmes on uskumus, et manustades ülimalt lahjendatud kogustes selliseid aineid, mis võiksid haigusele sarnaseid sümptomeid esile kutsuda, on võimalik organismi selle tegevusega hoopis ravida.
Algselt põhineb see mänguravim lootusel või hüpoteesil, et mõne ainega minimaalselt kokku puutunud teise aine "mälus" talletub haigusele sarnaste sümptomite tekitamise võime ning läbi selle võime aine hoopis ravib haigusi. Sõna "homöopaatia" on tänapäeval levinud aga erinevate uskumustega inimesteni, seda kasutatakse eritähenduslikult ja väited toimemehhanismi ning tootmisprotsessi (lahjendamise) kohta varieeruvad, nagu näiteks ka sõna "detox" puhul.
Sama varieeruvus kehtib ka homöopaatia uskujate nii-öelda diagnostika ja tablettide näidustamise kohta. Seejuures kuigi Eestis on seadusega keelatud esitada selliseid väiteid tervisemõjude kohta, mille osas tõendus puudub ja "homöopaatiliste preparaatide" pakenditel ja etikettidel neid pole, pakutakse vastavates Facebooki-gruppides ja koolitustel siiski julgelt "diagnoose" ja "ravisoovitusi".
Tänapäeval sõltub levitaja muudest uskumustest ja publikust, kas homöopaatia nimetuse all müüdavat toodet esitletakse kui teaduslikku ja empiirilisele infole põhinevat ja teaduslikult tõestatud ravimeetodit nagu lootis selle välja pakkunud Hahnemann omal ajal või hoopis kui eriti looduslikku, teadusmaailmale kättesaamatut ürgset universumi müstikat ja elu peidetud seaduspärasid rakendavat alternatiivteraapiat.
Homöopaatia (eba)efektiivsust mõõtvate teadusuuringute järeldus on aga, et mida suurema hulga osalejatega ning kvaliteetsemalt läbiviidud uuringud on, seda rohkem jõuavad need järeldusele, et katsetataval mänguravimil puudub mõju peale platseebo efekti (uskumisest ja enesesisendusest tulenev sümptomite tajutav leevenemine, mis võib kaasneda igasuguse ravi või teraapiaga, millesse patsient usub).15
19. sajandil oli endiselt menukas aga üks teine levinud püüe leevendada tervisehädasid astmast koolerani ning vähist "vaimuhaigusteni". Nimelt oli au sees universaalse ravina aadrilaskmine ehk vere organismist väljutamine lootusega, et koos verega või muude kehavedelikega väljub ka haigus. Seda uskumust harrastatakse mõnes ringkonnas tänapäevalgi, näiteks n-ö kaaniteraapia ja kuputeraapiana, ekslikult lootes vere väljutamisest universaalset ravi.
Aadrilaskmine on ajalooliselt olnud nii tunnustatud universaalne ravivõte, et võis aidata kaasa nii Charles II kui ka George Washingtoni surmale, kuivõrd nende tervisehädasid üritati enne surma leevendada rohke verekaotamisega16.
Vere väljutamine üldjuhul aga raskendab, mitte ei leevenda haiguste kulgu ning teaduspõhises arstiteaduses on (minu tagasihoidlike teadmiste järgi) selle kasutus piiratud vaid üksikutele olukordadele, kus selle kasu on leidnud kinnitust nagu raua liigne ladestumine organitesse ehk hemokromatoos.17 Kel haigusi ega tervisekaebusi pole, ent püsib soov tervist mitte kahjustavates kogustes ja turvaliselt verd väljutada, soovitan hakata veredoonoriks18.
Sirvides ravimiregistri kodulehe kaudu "homöopaatiliste preparaatide" infolehti võime tähele panna korduvat mustrit: kuna väidetavat toimeainet lahjendatakse nii palju, et sel puudub igasugune mõju kehale (ning loodetavat toimet ei tohi reklaamiseaduse kohaselt kuulutada, sest puuduvad tõendid), siis pole oodata ei koostoimet teiste ravimitega või alkoholiga, raseduse või imetamisega seotud vastunäidustust, reaktsioonikiiruse alanemist autojuhtimisel ega ka üleannustamise võimalikkust. Puuduvad seega nii toime kui kõrvaltoime.
Infolehtedes väljendatakse seda reeglina sõnastuses, et koostoimet, kõrvaltoimet ja üleannustamise võimalikkust "ei ole täheldatud ning seda ei ole oodata homöopaatiliste lahjenduste tõttu". See tähendab, et erinevalt mõnest teisest pseudoteaduslikust tootest, homöopaatia otseselt ei kahjusta inimest.
Võib-olla on mõni tarbija sellest teadlik ja võib kergema ning ajaga iseenesest mööduva vaevuse puhul teadlikult hinnatagi platseeboefekti piisavaks, st pärisravimite võimalike kõrvalmõjude vältimiseks pruukida "mänguravimit".
Kui ohtlikes koguses vere väljutamise asemele pakkuda homöopaatia doktriini alusel tühitablett või hellitavalt "terake", millel puudub väljaspool platseeboefekti nii positiivne kui ka negatiivne toime, siis mõjubki patsiendile paremini (st mittekahjustavalt) homöopaatia kaudu platseeboefekti esilekutsumine.
Seega oli 19. sajandil homöopaatia ka mõne raskema tervisehäda puhul võrdluses aadrilaskmisega põhjendatum ja mitte pseudoteaduslik. Tänapäeval aga pole homöopaatiaga konkureeriv ravimeetod mitte aadrilaskmine ehk verekaotus, vaid kaasaegne tervishoiusüsteem teadusliku meditsiiniga, rangete uurimismeetodite, põhjaliku uurimistööga.
Seal esitatavad väited allutatakse süstemaatilisele kriitikale teiste erialaekspertide poolt, töötatakse läbi üüratuid andmekoguseid ning seeläbi kujundatakse soovitused tervisliku eluviisi, toitumise ja liikumise ning ka selle osas, milliste juhtumite puhul vajadusel ka haiguste ennetamise, ravimise või nende sümptomite leevendamise jaoks ravimeid kasutada.
Levitada edasi ümberlükatud teooriat ja praktikat, millele on paremaid alternatiive, on üks pseudoteaduse keskne tunnus, mistõttu homöopaatia nime all tehtav tegevus selleks praegu, kuigi mitte 19. sajandil, kvalifitseerub.
Täpsemalt võib nii homöopaatia pseudoteaduse alla liigitamise põhjendustest kui ka tavameditsiini varjukülgedest, ajakirjanduse rollist teadmiste või ebateaduse levitamisel, statistikaga manipuleerimisest ning meie psühholoogilistest kalduvustest jpm lugeda veidi otsekohese ja iroonilise tooniga kirjutatud aga haaravast ja ülevaatlikust dr Ben Goldacre menuteosest "Pahateadus", mis on saadaval enamikus Eesti raamatukogudes19.
Erialaselt võõras valdkonnas otsuse tegemiseks ja millegi pseudoteaduslike tunnuste äratundmisel on abiks veel suur hulk küsimusi, mille pikema lahtikirjutamisega ma ei hakka lugejat koormama, aga toon välja mõned.
Kas sulle tahetakse midagi müüa? Pseudoteadus pole tihti ainult hobi, vaid ka äriline tegevus: müüakse koolitusi, tablette, raamatuid, kütusekulu vähendavaid tooteid, ligipääsu materjalidele kodulehel jmt.
Kas oletatakse vandenõud või omistatakse endale erakordseid teadmisi stiilis "teadlased, arstid ja eksperdid on pahad ja küündimatud, aga meil on eriliselt läbinägelikud teadmised asjade kohta, mida naiivsed teadlased ei oska mõõta ega arvesse võtta"?
Kas teaduslikuna kõlavate sõnadega paistab olevat hooletult ümberkäidud, üritades nende kaudu laenata teaduse autoriteeti? Teaduse matkimiseks võib kasutada teaduslikuna näivat keerukat sõnavara nagu "neurolingvistiline programmeerimine", pikkida teksti sisse loominguliselt sõnu nagu "energia", "biokeemiline" ning "kvantfüüsika" või nimetatada oma MTÜ-sid, mille alt müügi -ja jutlustamistegevust harrastatakse, instituutideks ja akadeemiateks.
Kas viidatakse üleloomulikkusele ja maagiale näiteks turundades oma toodet nimega "Miracle mineral solution" või "Magical mineral solution"?. Müüdava toote iseloomustamiseks sõnade nagu "imeline" ning "maagia" pruukimine on kindlasti üks kõlavamaid häirekelli liialdatud teadmisväidete äratundmiseks ning läheb kokku rahvatarkusega, et imeravimeid pole olemas.
Kas esitatud väidet on põhimõtteliseltki võimalik katseliselt kontrollida või põhjendustega kummutada? Kui esitatud väide on nii ümmargune ja ebaselge, et see sobitub iga võimaliku olukorraga maailmas, seda on võimatu katseliselt kontrollida, mitte miski ei saa sellele vastu rääkida, on seda väidet ka võimatu kontrollida.
Kui väite "Toode X harmoniseerib su kodu universumiga ning teeb selle vastuvõtlikuks hea õnne energiale" puhul jäetakse täpsustamata, milles konkreetsemalt väljendub on universumiga harmoonias kodu või vastuvõtlikkus heale õnne energiale jne, pole võimalik väidet kontrollida.
Säilib igaühe usuvabadus, ent kui jutule lisandub tavateadusele seletamatu ja kogemusele tabamatut energiat mõõtva seadme kasutamine, müüdud toote kalibreerimine, ning hinnakiri nende teenuste eest, saab igaüks oma järeldused teha.
Mööndused
Tõin "libateaduse" ja "päris teaduse" eristamiseks välja mõned võimalikud küsimused, mida esitada ning tunnusjooned, mida märgata. Selliste abivahendite alusel hinnangu kujundamine on parem kui kõhutunde usaldamine, aga on siiski piiratud ja tõlgendamist vajav tegevus. Seetõttu lisan mõned mööndused.
Esiteks, ja kõige olulisemalt, ei paku need tunnusjooned mustvalget äratundmisvõimalust nagu pildimäng "Leia pildilt käärid" ning igale inimesele jääb nii vabadus oma hinnangu kujundamise osas kui ka vabadusega kaasnev vastutus oma hinnangu põhjendatuse osas. Selgituste ja põhjenduste küsimine ning ebakõlade väljatoomine pole seejuures sõnavabaduse piiramine, vaid igapäevane praktika aruteludes ja oma uskumuste kujundamisel.
Teiseks, sõnad "pseudoteadus", "libateadus" või "ebateadus" tähistavad osaliselt vaidlusalust mõistet, mida kasutatakse mitte ainult olukorra kirjeldamiseks, vaid ka (põhjendatud või põhjendamata) etteheite tegemiseks, usaldusväärsuse vähendamiseks või halvustamiseks (sarnaselt sõnadega "populism", "homofoob", "globalist", "puukallistaja" jne).
Mingi väitekogumi või tegevuse sildistamine pseudoteaduseks pole veel sama kui sisulise pseudoteaduslikkuse äranäitamine, tuues välja ebapiisava argumenteerimise, puuduliku meetodi, ebatäpsed andmed, aegumise, teoreetilised vastuolud, autori ebapädevuse, kuigi tõendeid peaks esmalt pakkuma revolutsioonilise väite pakkuja, mitte see, kes eeldab, et teadusliku enesekriitika läbiv väärtustamine viib adekvaatsemate tulemusteni kui sotsiaalmeediagurude jutustused.
Kolmandaks ei ole iga väide olemuslikult ainult kas teaduslik, mitteteaduslik või pseudoteaduslik, vaid selles võib esineda samaaegselt nii teadusega kooskõlas olevaid kui vasturääkivaid väiteid, nii pseudoteadusele omaseid tunnuseid kui teaduslikkusega sarnanevat mõtlemist.
Neljandaks on teadmiste ja väärtushinnangute vastastiksuhe keerukas: ka teaduses leidub väliseid mõjutusi ning seotust väärtushinnangutega20, samuti ei lahenda teadus üheselt poliitilisi või moraaliküsimusi.
Viiendaks võib teaduslikult põhjendatuim seisukoht ajas muutuda kas uute tõendite valguses, olukorra teisenedes. See võib teaduskaugele inimesele olla eriti frustreeriv, sest kuigi areng ja ümbermõtlemine on nii teaduse kui argielu loomupärane osa, tekitab see ebaselgust (näiteks koroonakriisi algul oli maailmas küll lai teaduspagas viroloogias, ent koroonaviiruse osas hakati spetsiifilisemaid teadmisi alles koguma.
Uute uuringute ning teiste riikide kogemuse valguses muutusid ka ekspertide hinnangud, olukorda muutis olukorda uute viirustüvede areng ning nende iseloom, aga ka teiste ühiskondlike väärtuste, psühholoogiliste ja majanduslike mõjude arvesse võtmine lisaks puhtmeditsiinilistele).
Kuuendaks võib kellegi arusaamade ja teadmisväidete välistamine arutelust viia episteemilise ebaõigluseni ning erinevate kogemuste alaväärtustamiseni21.
Seitsmendaks raskendab valikute tegemist ning eetilist (mitte puhtepisteemilist) hindamist see, et inimene võib abi leida ka pseudoteaduslikust tegevusest. Abistamiseks ei pruugi esitatav väide ega oletatav toimemehhanism olla tegelikkusele vastav, kuivõrd võib piisata ka eneseusu sisestamisest või platseebo efekti kasutamisest.
Näiteks võib pöörduda madala enesekindlusega ning tulevikuperspektiivide osas masendunud klient teenusepakkuja poole (teenusepakkuja eelistab tõenäoliselt sõnu "terapeut" või "tervendaja"), et enesekindluse tõstmisel ja endale helgema tuleviku rajamisel abi saada.
Teenusepakkuja võib kleepida tavalise juustekuivatusfööni külge poolvääriskive, leiutada ulmelise teooria sellest, kuidas Prantsuse teadlased on 1980. aastatel tõestanud, et fööni soojendamise käigus koondavad ning kanaliseerivad õige vibratsiooniga kristallid universumis ringlevat psühhospirituaalset bioaktiivset energiat, mis fööni puhumisel kliendi pea poole muundub läbi universumiga üheks saamise transtsendentaalse metaprotsessi soojuskiired enesekindluseks ning kuidas see protsess nõnda inimese väestab ja võimestab.
Üks 15-minutiline sessioon võiks maksta näiteks 50 eurot ning mõju kestvuseks võib väita kolm-neli nädalat, et klient peagi naaseks ning ei jõuaks unustada, et ta on ajutiselt väestatud ja vajab teenust edaspidigi. Võib juhtuda, et klient usub kogu seda juttu siiralt ning hakkab seetõttu enesekindlamalt käituma ja oma elus soovitud muutusi looma: nõuab lugupidamist ning seisab enda õiguste eest, kandideerib paremale töökohale, asub haridust omandama, on püsivam hommikujooksu, rohkemate köögiviljade söömise ja muude tervislike eluviiside harrastamise osas.
Samuti võib teenusepakkuja ka ise seda juttu uskuda või lisaks võlufööni kasutamisele kuulata kaastundlikult kliendi olmemuresid ning pakkuda eluterveid soovitusi nende lahendamiseks või mõtteviisi parandamiseks (Mine varem magama! Usu endasse! Astu üks samm korraga! Ära saboteeri ennast! Sea eesmärgid ja tööta nende suunas! Hinda olemasolevat! Keskendu positiivsele!).
Kuigi kogu teenusepakkuja jutustatud "teadus" kristallidega fööni võimetest oli muinasjutt, sai klient siiski mingit sorti abi, mis pole vähetähtis. Abi kõrvaltoimena võib esineda episteemiline hägustatus ehk maailmapilti sugenev jutt universaalsetest mõõtmatutest energiatest, mis võib, aga ei pruugi hiljem viia inimese peast väljapoole jääva reaalsuse laiaulatuslikuma eitamiseni ja vastavate tagajärgedeni.
Inimese õigus endale sobivat reaalsust uskuma jääda on ühelt poolt võõrandamatu, teisalt on kahju, kui ta näiteks jätab mõne tõsisema tervisehäda puhul õigel ajal arsti poolde pöördumata või keelitab depressiooniga maadlevat sõpra mitte abi otsima, sest ka depressiooni saavat minema puhuda võlufööniga.
Mööndusi, miks teaduse piiritlemine on keeruline, millegi pseudoteaduseks nimetamisel ei tohi liiga enesekindel olla, miks teaduse valitsemisalal on piirid ja olukordade eetiline hindamine nõuab rohkemat konteksti kui ainult väidete teaduslik paikapidavus või väärus, võiks loetlema jäädagi, aga sellest on kirjutatud paeluvaid filosoofilisi, metodoloogilisi ja sotsioloogilisi raamatuid.
Eelnevalt loetletud küsimuste esitamine abistab ehk siiski info sõelumisel ja oma kaalutletud otsuste tegemisel, mida uskuda ja mil määral kahelda teistes või hoopis enda teadmiste kõikjale ulatumise võimes, millal delegeerida ja millal usaldada.
Kellel selle kõige läbikaalumiseks aega on? Vastus sõltub ilmselt sellest, kui huvitav ja oluline mõnes teemas tõelähedase arusaama saamine inimesele tundub.
Sellest ei pruugi liigselt heituda, see tähendab lihtsalt seda, et kui pole mahti väikest taustauuringut teha ning asju vaagida, siis ei tasu võõra valdkonna osas liiga enesekindlat arvamust kujundada, enda esmaseid hoiakuid või kuulujutte kergekäeliselt tõendatud fakti pähe võtta ega levitada. Tasub sokraatiliselt teadvustada oma teadmiste piiratust, olles selle võrra targem kui see, kes pole oma teadmiste piiridega kursis ning seetõttu oma arusaamade tõendatust üle hindab.
Holger Kiik on Tallinna Tehnikakõrgkooli filosoofia ja kriitilise mõtlemise lektor, Tallinna Ülikooli doktorant ja Dora Pluss stipendiumiga külalisdoktorant Rijeka Ülikoolis (Horvaatia).
Toimetaja: Kaupo Meiel