Teisipäeval ilmus järjekordne lugu Pullapää kriisist, Rasmus Kagge juhitud saates "Üle noatera" arutleti, kui traagiliseks oleks kujunenud 1993. aastal Pullapää kriis, kui toonane kaitseväe juhataja Aleksander Einseln oleks langetanud otsuse, mis oleks viinud Eesti mehed relvaga Eesti meeste vastu. 

Kuivõrd mind on väga mitmes kirjutises mainitud seoses "poliitikute turismiga" Pullapääle, siis täpsustan ka oma visiiti ja selle tulemust. Loomulikult ei saanud ma Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) juhi ja koalitsiooninõukogu liikmena kogu kriisi lihtsalt pealt vaadata.

Hakkan peale veidi kaugemalt. Versioon, mille vabatahtliku jäägrikompanii juhid mulle Paldiski operatsioonist rääkisid – ja seda on hiljem kinnitanud mitmed allikad - oli järgmine. Kompanii sai kaitsejõudude peastaabilt käsu võtta üle Paldiski linn – kohale jõudes ootasid neid ees relvastatud vene sõjaväelased. See oli jäägritele üllatus, vähemalt olid nad eeldanud, et on olemas kokkulepe Paldiski garnisoniga.

Küsimus, mida saates ei esitatud: "Mis oleks juhtunud, kui jäägrid oleksid otsustanud Paldiski tormijooksuga ära võtta? Kas see oleks lõppenud ainult kompanii likvideerimisega või oleks puhkenud laiem konflikt?"

Arvesse tasub võtta ka fakti, et samal ajal toimusid Sillamäel ja Narvas Eesti Vabariigi vastased referendumid. Jäägrid ei rünnanud ja said süüdistuse allumatuses, mis kulmineerus nende barrikadeerumisega Pullapääle.

Mäletan nõupidamist juulis, veidi enne kriisi eskaleerumist. Laud, mille taga istusime, oli üsna väike, täpselt on meeles, et osalesid välisminister Trivimi Velliste peaministri ülesannetes (nii peaminister Mart Laar kui ka kaitseminister Hain Rebas olid Eestist eemal puhkamas) ja kaitseväe ülemjuhataja kindral Aleksander Einseln.

Mäletan kindral Einselni kindlat veendumust, et Pullapää tuleb jõuga üle võtta, ta tõi näiteks isegi oma kogemuse Indoneesiast. Trivimi Velliste oli sama meelt. Mina sellist lahendust ei toetanud, olin veendumusel, et kodusõda on Eestile kõige vähem vaja.

31. juulil toimusid ERSP suvepäevad Võrtsjärve ääres, kui helistati (meie hulgast lahkunud Peeter Luksepal oli juba tollal mobiil), et Pullapääd hakatakse ründama. Mõelda ega arutada ei olnud enam aega, autole hääled sisse ja sõitsin kohale.

Politseivalvest sain riigikogu liikmena läbi ning seal me siis vaidlesime pikalt, kellel õigus on ja kellel mitte. Lõppes see ühisavaldusega, milles raputati tuhka nii ühele kui ka teisele, nii kompaniile kui ka valitsusele. Kirjutasime avaldusele alla - Asso Kommer jäägrikompanii ülemana ja mina valitsuspartei esimehena.

See avaldus ei meeldinud sugugi mitte kõigile. Kolm ERSP ministrit – Lagle Parek, Hain Rebas ja Andi Meister üllitasid hukkamõistva avalduse oma partei juhi kohta, juhatus ja fraktsioon muutusid de facto otsustusvõimetuks. Septembris otsustasin esimehe kohalt ja ERSP-st lahkuda.

Mulle maksis visiit Pullapääle poliitilise karjääri, aga ma pole seda sammu kunagi kahetsenud! Ohver oli seda väärt - vennatapusõda jäi ära!