Vello Loemaa: Aleksander Einselni kaitseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vello Loemaa
Vello Loemaa Autor/allikas: Erakogu

Millegipärast on viimasel ajal mitmel korral esile toodud nüüd juba meie seast lahkunud endise kaitseväe juhataja Aleksander Einselni nimi. Suuresti "oleksoloogia" võtmes on Einselni mainitud 1990. aastate esimeses pooles toimunud sündmustega, kirjutab Vello Loemaa.

Aleksander Einselni on negatiivses valguses kujutatud seoses jäägrikriisiga, seoses sündmustega probleemsel ajal Ida-Virumaal ning  nüüd ka seoses parvlaeva Estonia hukkumisega.

Einseln ei saa enam ise midagi öelda, kuid on säilinud hulk salvestisi, ning võib olla üheks märkimisväärseks näiteks on 1995. aasta detsembris riigikogus toimunud arutelu tema edasise saatuse üle. See on vabalt kättesaadav protokoll ning võin kinnitada, et nii riigikogus kui ka mujal rääkis ta ühte ja sama juttu.

Ma ei saa väita, et olin eristaatuses usaldusisik, kuid ausad ja otsekohesed repliigid, mida Einseln minuga jagas, ei jätnud kahtlusi tema püüdlustes õiglaselt juhtida kaitseväge. Sealjuures minu otseste ülemate osas - kui tuli jutuks - tagarääkimist polnud, subordinatsiooni põhimõte toimis.

Olen mõelnud, miks temaga juhtus nii nagu juhtus. Võib-olla peitub vastus tema nooruspõlve üleelamistes. Kõigepealt okupatsiooniaja mõju ning sealt idanema pandud viha nii kommunismi kui ka natsismi vastu.

Tema teenistus Ameerika Ühendriikide maaväes algas aga sõjaväepolitsei ridades. Just seal tuli tal sageli otsustada, mis on vale ja mis on õige ning seejärel kiiresti tegutseda. Sealjuures ei lugenud ka see, et väärteo või kuriteo sooritas temast kõrgemas auastmes sõjaväelane.

Lisaks paljudele positiivsetele muudatustele oli Einseln leppimatu nii korruptsiooni kui ka korralageduse, sh alkoholi kuritarvitamise suhtes. Samal ajal tõdes ta, kui vaeselt me tollal elasime ning arvestas seda oma tegevuses. Kuid oma põhimõtetele jäi ta alati truuks ning kohati oli lausa kannatamatu, kui märkas kõrvalekaldumisi. Muidugi polnud ta ilmeksimatu, aga küsimustes, mis on riigile ja kaitseväele hea või halb, oli ta järeleandmatu.

Nende mälestuskildude järgi, mis on mulle meie jutuajamistest meelde jäänud, võin kinnitada, et Einseln pole soovinud pahatahtlikult tegutseda ei jäägrikriisi ajal ega ka segasel ajal Ida-Virumaal. Ta polnud sama hästi informeeritud olukorrast paljudes valdkondades, nagu olid seda Eesti põlised ametiisikud.

Ametlik luureinfo, mis kuulus kaitseväe juhataja ameti pädevusse, oli selline nagu tollal olla võis. Kui polnud seaduste või muude õigusaktide ettekirjutusi, lähtus ta eetikast, mida oli kogenud paljude teenistusaastate jooksul Ameerika Ühendriikide maaväes. Kaitseväe juhatajana oli ta iseseisva Eesti ametiisik, kes kohtles teiste riikide, sh Ameerika Ühendriikide ametiisikuid kui teiste riikide esindajaid. Vastavalt ametikohustustele ta ei keeldunud ametlikest kohtumistest.

Relvade kasutamise otsuste osas edestas ta tsiviilvõimu ainult ühel korral, kui kirjutas alla oma kuulsale käskkirjale nr 1. Igal juhul ta välistas relvade kasutamist Eesti sisemiste probleemide lahendamiseks ning tema vabastamine ametikohalt on tunnistus tema enda allumisest tsiviilvõimule. Soovitan kõigil, kes kasutavad Einselni nime mingite minevikusündmuste kirjeldamisel, lähtuda konkreetsetest faktidest.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: