Venemaa pingutused kehtestada ennast ühena globaalsetest mõjukeskustest eskaleerusid eelmise aasta lõpuks kogu Euro-Atlantilist ruumi hõlmavaks julgeolekukriisiks. Hoolimata kõikidest pingutustest pole põhjust arvata, et ultimaatumina lauale lajatatud Kremli nõudmistele leitakse kiires korras kõiki osapooli rahuldavad lahendused.

Tõsiasi on see, et Venemaa teeb täpselt seda, mida peab oma huvide kaitseks vajalikuks ja siis, kui hindab, et lääne jõuetus ei võimalda tema käigule proportsionaalselt vastata. Kas tahame või ei taha, tuleb meil selles kriisis elada veel pikka aega ja julgeolekupoliitikas ning riigikaitse arendamiseks tehtavad sammud saavad olema kõrgendatud tähelepanu all.

Kutsutud ja seatud kõrgeid aukandjaid tuleb kurvastada. Praeguses olukorras on riigikaitse liiga tähtis valdkond selleks, et avaliku huvi summutamiseks piisaks kantseliidist stiilis meie olemegi NATO, Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem või erinevalt teist olen mina sõjandust õppinud. Need grupiteraapiaks mõeldud laused ei mõju enam veenvalt.

Selles valguses on igati tervitatav Meelis Oidsalu ponnistus lugejaid Postimehe vahendusel riigikaitses toimuvaga kurssi viia. Jaanuaris alustatud artiklite sari viib meid läbi ajaloolise diskursuse ressursiplaneerimise valdkonda, kajastab tsiviiljuhtimise ja kriisihaldamise problemaatikat. Jooksvalt antakse hinnang erinevatele kaitseväe juhatajatele ja leiab muudki põnevat lugemist. Loomulikult peegeldab kirjutatu Oidsalu pikaajalist kogemust ministeeriumiametnikuna.

Tõejärgsel ajastul kehtib vanasõna, et ilu on vaataja silmades, rohkem kui kunagi varem. Õnneks meil veel kedagi partei tahte vastaselt ajalooõpiku ümberkirjutamise eest surma mõistetud pole¹.

Avatud ühiskonnas on alternatiivse tõe tootmine muutunud igapäevaseks. Inimestel on järjest raskem orienteeruda küsimustes, millest sügavamad teadmised puuduvad. Teistpidi sunnib see pakutud infot võtma umbusuga ja kui muud võimalust pole, siis tegema valikuid, tuginedes elutervele talupojamõistusele.

Pakun omapoolse vaate Oidsalu käsitletud teemadesse ja hoiatan ette, et see on paljuski erinev, sest meie lähtekohad on erinevad. Siinkohal polegi nii tähtis, kumb meist toimetab vale- või paralleelkonsensusele tuginedes². See jääb nagu ikka, lugeja otsustada. Ja lugeda tuleb ka ridade vahelt. Aga kõigest järgemööda.

Arengust ja plaanidest

Kindlasti on kõik kuulnud ütlemist, et kindralid valmistuvad alati eelmiseks sõjaks. Ometi kirjutab nii Lahesõjas kui Balkani konfliktis osalenud kindral Rupert Smith oma raamatus³, et demokraatlikus ühiskonnas saavad sõjaväelased valmistuda ainult selliseks konfliktiks, mille tarbeks valitsused ehk poliitikud neile ressursid eraldavad.

Nii see on, erinevate arengukavade kinnitamine ja nende täitmiseks riigieelarvest raha eraldamine toimub ikka poliitilise otsusena. Muuseas, ka vastupidine protsess toimub täpselt samamoodi. Enneolematuks tituleeritud käesoleva aasta kaitse-eelarvest räägitakse meeleldi.

Sellele eelnenud arengukavade ülevaatamisel majanduslanguse tõttu keskpikas perspektiivis tehtud kärbetest eelistatakse vaikida. Mis sellest, et ministri ja kaitseväe juhataja tehtud veenmiskatsed⁴ ja sellele järgnenud diskussioonid riigikogus on jätkuvalt kodulehel saadavad.

Kärbet muidugi enneolematuks nimetada ei saa, sest ka eelmise suure majanduslanguse ajal tõmmati kaitseväe plaane tugevalt kokku. Tõsi, siis palgafondi vähendamise tõttu kedagi ei koondatud vaid otsustati, et kõikide sissetulek kannatab natuke, aga koorem kantakse koos välja.

Seega kaitse- ehk ressursiplaneerimisest rääkides on ministril kanda olulisem roll kui kaitseväe juhatajal, sest palju sõltub sellest, missugune kaal on ministril erakonnas ja koalitsioonis, kas ja kui palju ta suudab oma haldusala huve valitsuses kaitsta.

Oidsalu on mõningate näpukatega hoolikalt üles lugenud kõik kaitseväe juhatajad koos nende peastaabi ülematega aga jätnud ministrid sellest rehkendusest välja⁵. Kaitseministrite nimede kõrvutamine kaitseväe juhatajate omadega võimaldab paremini mõista, miks ühte või teist asja tehti või ei tehtud. Samuti on see oluline tsiviiljuhtimise teema lahkamisel, aga selle juurde tuleme hiljem tagasi.

Teha saab seda, mille jaoks on olemas vahendid. Nullist alustada saab vaid esimene, kõik järgnenud kaitseväe juhatajad said suuremal või vähemal määral tugineda sellele, mida nende eelkäijad olid üles ehitanud.

Küllap oleks Aleksander Einselnil 1995. aastal olnud laos lisaks 12 000 automaadile ka laskemoona ja muudki varustust kui tal oleks olnud kasutada kas või näiteks kaitseväe 2005. aasta eelarve.

Kipume unustama, et kaitsekulude tase kaks protsenti SKT-st saavutati alles 2015. aastal⁶. Ja isegi kui raha on, kulub otsuse tegemisest võime sajaprotsendilise lahinguvalmiduseni jõudmiseks aastaid. Mida keerulisem on relvasüsteem, seda kauem aega läheb selle juurutamisega. Võib ju siduda ühe või teise kaitseväe juhataja mingi saavutusega, kuid tihti on asja algus või ettevalmistustööd seotud tema eelkäijatega.

Näiteks riigilaevastike ühendamisest on räägitud juba aastakümneid. Selle võimatuse kohta kirjutati lausa teadustöid. Ometi jäi ühendamine tegelikult ühe lihtsa asja taha – puudus piisav poliitiline tahe. Nüüd on see õnneks olemas.

Mõni saavutus võib aga hoopis ununeda. Näitena toon viitseadmiral Tarmo Kõutsi kohta kirjutatu. Mainitakse küll ajateenistuse säilitamist ja rahvusvahelist koostööd, kuid nii oluline saavutus nagu ühinemine NATO ja EL-iga on meelest läinud. Kuigi alliansi liikmeks saamise ettevalmistamine algas enne admiral Kõutsi ametiaega, viidi see tema juhtimisel kaitseväes edukalt lõpuni.

Teenisin toona analüüsi- ja planeerimisosakonnas ning osalesin kõikidel Brüsselis toimunud kaitseväe juhatajate kohtumistel, samuti enamusel kohtumistest NATO planeerimismeeskondadega. Mäletan seda aega väga hästi. 12-tunnised tööpäevad, pikad lähetused ja välja võtmata puhkused olid tavalised. Kuid keegi ei kurtnud, sest kõik said eesmärgi tähtsusest aru.

Öelda, et ajateenistuse kaotamiseks oli vaid mõningane poliitiline surve on väga tagasihoidlik. Meenutagem, et toona peeti suurriikide vastasseisu jäädavalt möödanikuks ning NATO rolliks pidi jääma väikese või parimal juhul keskmise ümberpaigutatava väekontingendiga rahu hoidmine või tagamine riikides, mis ise sellega hakkama ei saanud.

Ajateenistust ja reservarmeed, nagu ka territoriaalüksusi peeti mõttetuks ressursiraiskamiseks. Kusjuures kaitseväe juhtkonda survestasid nii alliansi planeerijad kui ka meie oma ametnikud ja poliitikud. Õnneks suutis kaitsevägi erinevalt meie lähinaabritest toona oma positsioone hoida. Tagantjärele tarkusena võime tõdeda, et sõjaväelased oskasid kaugemale näha. See ei jäänud viimaseks korraks.

Planeerimise ajalugu ulatub kaitseväe algusaastatesse, kuid süsteemseks hakkas see muutuma seoses NATO liikmelisuse ettevalmistamisega. Formaadid PARP⁷ ja MAP⁸ aitasid korrastada ka siseriikliku planeerimisprotsessi.

Muidugi tuleb arvestada, et piltlikult öeldes alustasime me vedurijuhiks õppimist siis, kui rong juba sõitis ehk parandusi ja ka kohandamist tuli teha käigult ning iga järgneva planeerimisperioodiga astuti samm edasi. Nii suudeti peale aastaste plaanide tegemist teha ka plaan keskpikaks perioodiks ja mõne aja pärast lisaks ka arengukava kümne aasta peal. Tasub märkida, et juba päris algusest kinnitas poliitiline pool mitte ainult protsessi tulemi, vaid ka planeerimiseeldused.

Ühe näitena saab tuua 2002. aasta kaitseministri ja kaitseväe juhataja ühiselt allkirjastatud riigikaitse arengu prioriteedid⁹. Sellise vastastikuse sõltuvuse loeb välja ka Oidsalu viidatud riigikontrolli 2013. aasta auditi aruandest¹⁰.

Vaieldamatult on igasugused määratletud eeldused, prioriteedid, mõõdikud jms olulised metoodika osad kui me soovime, et tulemi saavutamise loogika oleks jälgitav protsessi algusest kuni lõpuni. Kuid ei tohi unustada, et tegemist on vahendite, mitte eesmärgiga. Probleemid algavad siis, kui viimased kaks omavahel segi aetakse.

Olematu Vabadussõda

Kuidas siis jõutakse, parafraseerides rahvasaadik Kruusimäe sõnu, mõhk-tölpaliku järelduseni, et sõjaaja 40 000-se koosseisu vähendamisega kasvatati tegelik võitlusvõimeline struktuur kahekordseks ehk umbes 20 000-ni? Seda isegi peale tõdemust, et ohustsenaariumid ja nendest tulenevad sõjalised vajadused on jätkuvalt samad¹¹.

Mõistatuse võti peitub Oidsalu poolt narratiivi pikitud sisustamata jäetud sõnaühendites nagu reaalne lahinguvõime, varustamise mõistlik aeg, minimaalne vajalik tase, elementaarne lahinguvaru, reaalne heidutusvõime jne.

Kõik need on vajalikud planeerimiseeldused, mis omandavad tähenduse alles siis, kui need sisustada arvude või seletustega. Igati mõistlik ja tavapärane praktika.

Toksime numbrid tabelisse ja arvuti annab meile statistikana väärindatava vastuse. Võib ju tunduda, et sellega on saabunud ajaloo lõpp planeerimises, kuid tegelikult tee püha tõe juurde siit alles algab. Meenub briti koomikute sketš, milles teenindaja on leidnud kõikide klientide küsimustele sobiva universaalse vastuse: "Computer says no" ehk arvuti ütleb: ei¹². Inimesel on alati mugav taandada ennast klahvile vajutavaks mehhanismiks ja delegeerida vastutus digitaalsele väljundile.

Kui tabelist saab abivahendi asemel jumal, siis ei tasu imestada, et peapiiskopist saab sõja ajal täpsuslaskur¹³. Teistsugune järelm oleks eeldanud mõttetegevust, aga arvuti ju ei mõtle, vaid arvutab. Kui tabelisse on sisestatud, et meil on 3000 padrunit ja 20 paari sokke ning igale sõdurile on lahingupidamiseks ette nähtud 300 padruni ja kaks paari sokke, siis arvuti annaks sõjaväe suuruseks kümme võitlejat.

Varianti, et 150 padruni ja ühe paari sokkidega võitleja kohta oleks sõjavägi poole suurem, algoritm ei võimalda. Sellise loogika järgi oleks Vabadussõda olnud võimatu, sest padruneid anti ilma igasuguse normita nii palju kui neid parasjagu anda oli ja sokid tuli tihti endal kaasa võtta.

Kui Eesti vastu on toimunud rünnak ja meil on lahingupäevaks ettenähtud 300 padruni asemel anda igale võitlejale 250, kas me siis oleme reaalselt võitlusvõimetud ega hakka vastu? Mina usun, et iga kaitseliitlane teab oma sisemuses vastust, kuid see teadmine ei tugine ettenähtud laskemoonanormidele või sokipaaride arvule.

Statistikapõhist sõjapidamist on proovitud ka enne meid, seda tehti näiteks Vietnamis. Mis juhtub kui edu mõõtmine tugineb valemitele ja tegelik elu ennast kuidagi statistika järgi painutada ei lase, võib lugeda Herbert Raymond McMasteri raamatust "Dereliction of Duty"¹⁴. Soovitan seda raamatut kõikidele meie riigikaitse valdkonna otsustajatele, avastate sealt nii mõnegi deja-vu hetke. Ka Afganistanis püüti edu mõõta vastase surnukehade lugemisega. No ei läinud hästi.

Mitte väga ammu toimus tabeli ja reaalsuse kokkupõrge kodus kui üle poolte reservõppekogunemisele Okas kutsututest kohale ei jõudnudki¹⁵. Siit on lihtne järeldada, et lisaks arvulistele väärtustele tuleb arvestada ka teiste parameetritega, mida tihti numbritega mõõta ei saa. Sellele vihjab ka Oidsalu, kirjutades näiteks tajutud ja tegelikust kaitsevõimest.

Kuidas suruda tabelisse parameetreid, mida ei saa joonlauaga mõõta ega kaaluga kaaluda, vaid ainult tunda ja tajuda? Ometi on ka need tähtsad, sest ärgem unustagem: relvad ei sõdi, sõdivad ikka inimesed.

Tsiviiljuhtimine kodumaises kastmes

Inimesed on keerulised olendid ja inimsuhted pakuvad alati tänuväärset kõneainet. Kohati kanduvad inimsuhetest tingitud probleemid üle ka institutsioonidele. Hoolimata intrigeerivast pealkirjast alustavad Meelis Oidsalu ja Hellar Lill oma kirjutist järeldusega, et poliitikute ja sõjaväelaste vahelised tülid on pigem olnud ohutud nääklused¹⁶. Tõsi, samal päeval ilmunud teises kirjutises leiab Oidsalu siiski, et ühte tsiviilkontrolli kriisi võib pidada tõsiseks, osundades Jäägrikompanii allumatuse ümber toimunule¹⁷.

Tsiviiljuhtimisest rääkides ei saa me loomulikult üle ega ümber Samuel P. Huntingtoni raamatus "Sõdur ja riik"¹⁸ kirjeldatud objektiivse tsiviiljuhtimise teooriast. Huntingtoni puhul toimib tsiviiljuhtimise valdkonnas sama fenomen nagu Clausewitziga sõjanduses. Tema nime mainimine peab kinnitama, et kirjutatu on kui mitte absoluutne tõde, siis vähemalt väga lähedal sellele.

Paraku on nii, et nagu enamus teooriatega on ka siin erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Veelgi enam, ka Huntington ise kirjutab, et tsiviiljuhtimise süsteeme on erinevaid. Oidsalu väitel näeb demokraatliku tsiviiljuhtimise tava ette, et valitud tsiviilisikul peab olema täielik käsuõigus kaitseväe juhataja üle.

Ometi sätestab kehtiv kaitseväe korralduse seadus¹⁹, et kaitseväe juhataja küll allub kaitseministrile, kuid käsuõigus algab kõrgemast kaitseväelasest ja kulgeb käsuliini pidi. See ei saakski teistmoodi olla, sest muidu samas seaduses sätestatud ainujuhtimise põhimõte ei toimiks.

Enne kui keegi üritab siia poolpoliitilisuse silti juurde kleepida, soovitan lugeda NATO standardina kinnitatud doktriini AJP-01²⁰. Selline õunte ja apelsinide segiajamine ei ole kodumaises tsiviiljuhtimise käsitluses sugugi haruldane. Hea seegi, et alustava demokraatia võimujagamise mullistusi pole enam taandatud pelgalt kaitseväe juhataja ja kaitseministri vaheliseks jageluseks²¹. Mälu värskendamiseks on kasulik lugeda tolleaegseid riigikohtu lahendeid.

Innovaatiline on ka Oidsalu mõttekäik, et tsiviiljuhtimise teostamine saab toimuda ainult käsuliini pidi. Samasse kategooriasse mahub seadusandja rolli välistamine ja riigikogusse valitud endiste kaitseväelaste riigikaitsedebatis osalemise taandamine kildkondlikuks arveteklaarimiseks. Viimane seisukoht haakub mõne mundrikandja veendumusega, et vormi varna riputamisel kustuvad ka kõik sõjalised teadmised.

Vaadates Oidsalu ja Lille kirjeldatud kriiside ajal tehtud etteheiteid, siis nn jäägrikriisi ajal sogasid vett poliitikud, mitte kaitseväe juhataja ja Kaitseväe Akadeemia on ka täna eraldiseisev õppeasutus.

Ettepaneku ohvitseri auastme tõstmiseks teeb ka praegu kaitseväe juhataja ja ma väga loodan, et selle aluseks on sõjalise professionaalsuse hindamine, mitte ministri jalgade trampimine. Ohvitserkonna professionaalsuse juurde tuleme veel tagasi. Luureskandaali keskmeks olnud ministeeriumi ametnike kohta toimikute koostamist võib lolluseks nimetada küll, kuid see ei muuda olematuks kaitseministeeriumis aastaid Venemaa huvides toimetanud riigireeturi Herman Simmi tabamist.

Oidsalu hinnangul tegi 1938. aasta põhiseaduse tekst ja selle ülevõtmine Põhiseaduse Assamblee poolt 1992. aastal Laidonerist ja hilisematest kaitseväe juhatajates poolpoliitilised figuurid, kuni kaitseväe juhataja põhiseadusest 2011. aastal välja visati.

Mina arvan, et Johan Laidoner ei olnud mitte pool-, vaid täiesti poliitiline ja selle põhjuseks polnud mitte põhiseaduse tekst, vaid tema seotus vaikiva ajastu poliitilise ladvikuga. Kas saame tõesti öelda, et peale 2011. aastal ametisse nimetatud kaitseväe juhatajad ja nende valikuprotsess on olnud vähem poliitilised kui eelmiste puhul? Mõttekoht.

Tegelikult on kogu riigikaitseõigust viimasel paarikümnel aastal pidevalt ümber kirjutatud. Eriti intensiivselt just viimasel kümnendil. See on kaasa toonud palju ulatuslikumad ja süsteemsemad muutused kui palju kõneainet andnud kaitseväe juhataja määramise protsess.

Riigikaitse on kirjutatud tugevalt täitevvõimu poole kaldu, teenistus on töö nagu iga teine ja tegevteenistuses olev kaitseväelane seob ennast kaitseväega vaid ajutiselt. Tasakaalustusmehhanismid on seadusest välja roogitud.

Huvitaval kombel peab Huntington võimu jaotamise tasakaalu tsiviil- ja sõjalise poole vahel kõige olulisemaks objektiivse tsiviiljuhtimise aluseks. Tasakaalu all peab ta silmas olukorda, kus võim on jaotunud militaar- ja tsiviilrühmade vahel moel, mis soodustab enim professionaalse suhtumise ja käitumise tärkamist ohvitserkonna seas.

Mul on tunne, et üks meie probleemidest ongi sellest, et kohati püütakse objektiivse tsiviiljuhtimiseni jõuda läbi subjektiivse tsiviiljuhtimise meetodite kasutamise. Sageli tehakse seda sõjaväelaste professionaalse autonoomia arvelt. Neile, kes arvavad et võimu kuritarvitamise oht tuleneb ainult mundrikandjatelt, soovitan lugeda Woodwardi ja Costa raamatut "Peril"²².

Muuseas ütleb Huntington ka seda, et sõjaväelise autonoomia liigne piiramine annab teatud tsiviilrühmadele teiste ees eelise. Võib ju väita, et kaitseväge on riigikaitseõiguse muutmisse alati kaasatud. Seda küll, kuid kui palju on sõjaväelasi kuulatud ja veelgi tähtsam, kas sellest, mida nad räägivad, on ka aru saadud.

Meenub üks aastatetagune osalemine noore lootustandva juristi juhitud töögrupis, mis vaatas läbi kaitseväe ülesehitusega seotud sätteid. Püüdsime talle seletada, mis asi on garnison ja milleks on vaja garnisoni ülemat. Me ei suutnud seda selgeks teha, sest noore lootustandva juristi sõjalised teadmised ja kogemused olid täiesti ühesed: ümmargune null. Nii jäigi mõiste "garnison" seadusest välja. See ei olnud tema süü. Lihtsalt meie, sõjaväelased, ei osanud oma keelt tsivilistile arusaadavaks tõlkida.

Tõlkimatu tõlkimine

Oidsalu tõdeb, et kaitseväelaste suurim väljakutse on suutlikkus selgitada oma mõtteid ja sõjalist nõu keeles, millest tsiviilisikud aru saavad ja millist oskust läheb vaja eriti kõrgematel ohvitseridel.

Täiesti nõus, tõlkeprobleemid on reaalsed ja eriti teravad sõjalis-strateegilise ja poliitilise tasandi kokkupuutepunktis. Kogesin seda teenistuse ajal NATO peakorteris sisuliselt igapäevaselt²³.

Rahvusvahelise sõjalise staabi kaks kõige olulisemat rolli on konsensuse ettevalmistamine liikmesriikide vahel ja Põhja-Atlandi Nõukogu poliitilise keele tõlkimine sõjalisse keelde strateegilistele väejuhatustele ning vastupidi. Ei olnud harvad need juhud kui peale dokumendi ärasaatmist sain SHAPE-ist²⁴ telefonikõne ja pidin tõlke veel korra üle seletama.

Tihti aitas soovitus, et kasutage lugemisel mittesõjalist, vaid poliitilist loogikat. Sõjalise süsteemi siseselt põhjustab taolisi tõlkeprobleeme asjaolu, et taktikalise, operatsioonide ja strateegilise juhtimistasandi mõttemudelid on erinevad.

Ühelt tasandilt teise liikumine nõuab lisaks teadmistele kohanemist ja kogemusi. Strateegiline tasand lisaks ka küpsust. Kui inimesel on kakskümmend ja rohkem aastat teenistuskogemust, süsteemne sõjaline haridus ja läbitud teenistuskohti kõikidel tasanditel, siis saab ta reeglina hakkama. Süsteemisiseselt aitab ka kuulumine ühtsesse kultuuri- ja eetikaruumi. Suhtlemisel tsiviilpoolega viimastest muidugi abi ei ole.

Tsiviilametnikud võivad ju lühendid ja "hieroglüüfid" kantsleri soovitusel ära õppida, kuid see ei ava ust sõjalisse kultuuriruumi. Siin aetakse segamini semantika ja semiootika ehk lisaks märkide tähendusele tuleks selgeks õppida ka märkide sisu.

Samuti ei arva ma, et igale kindralile tsiviilametnikust tõlgi määramine toob õnne meie õuele. Personaalne poliitjuht pärineb ühest teisest ühiskonnavormist. See viib meid küsimuse juurde, kuidas kindraliks saadakse ja see on oluline ka ohvitserkonna kui süsteemi kujunemise ning toimimise seisukohalt, sest kõrgemad ohvitserid asuvad sõjalise toiduahela tipus.

Kindral Anthony Zinni uuris sõjaliste juhtide ja innovatiivsuse seost organisatsioonis.²⁵ Ta leidis, et kui sõjalise organisatsiooni tippu panna innovatiivne juht, kes on ühtlasi tunnustatud professionaal, siis vahetab ta järk-järgult välja ka oma alluvuses olevad juhid sarnaselt mõtlevate ohvitseride vastu ning organisatsioon hakkab tootma innovaatilisi lahendusi.

Taoline ülem ei tunne alaväärsuskompleksi nutikate alluvate suhtes, kes küsivad ebamugavaid küsimusi. Paraku toimib valem ka vastupidi. Kui etteotsa satub lumehelbeke, siis hakkab süsteem mõne aja pärast samuti täituma lumehelbekestega ja ebamugavate küsimuste esitajad tõrjutakse mugavustsooni kõigutamise pärast välja.

Midagi pole teha, meil tuleb jätkuvalt küsida samu küsimusi, mida küsib Huntington oma raamatu sissejuhatuse lõpus: mis liiki inimene on sõjaväeohvitser ja mis liiki organ on ohvitserkond?

Kindral on avalikusele kindlasti nähtavam kui leitnant. Demokraatlikus ühiskonnas ei saa kedagi vaikima sundida, seal hulgas ka sõjaväelasi. Ma ei tea ühtegi kaitseväe juhatajat, kes on saanud endale lubada kabinetivaikuse luksust. Suhtlemine kaitseväelaste, ametnike, poliitikute, ajakirjanike ja ühiskonnaga käib töö juurde. Küsimus on selles, millal ja kuidas seda tehakse.

Paraku on nii, et piiride tunnetamine nõuab kogemust ja sisemist küpsust, seda aga sõjakoolis ei õpetata. Ministrile võib ju tunduda mugav, kui kindral avalikus meedias teise erakonda kuuluva parlamendi liikmega kraakleb, aga varem või hiljem annab sellise praktika soosimine tagasilöögi. Mida lähemale valimistele, seda tõenäolisemalt.

Muuseas, kui keegi arvab, et kinnises veebifoorumis võib lasta rihma lõdvaks ja hoolimata ametikohast paisata digitaalsesse avarusse kõike, mida sülg suhu toob, siis mõelge uuesti. Selline käitumine on iga luuraja unistus. Kui pagunikandja seda ise ei mõista, siis on kuskil tehtud valesid valikud.

President annab küll kindrali auastmeid, aga mitte kindrali sisu. Hoolimata seadusandja taandamisest pelgalt nõuandjaks, määratakse Eestis kaitseväe juhtkond ikkagi paika poliitilise otsusega. Ja järgmine otsus pole ju enam mägede taga. See tuleb teha järgmisel aastal peale riigikogu valimisi moodustataval valitsusel.