Ostuhullusest on räägitud aastaid, tänavu on see võib-olla pisut vaoshoitum. Ideaalina kangastub muidugi särav kuusk ja selle all kõrguv kingikuhi. Siiski ei pea ma niivõrd silmas ülepingutamist kingitustega, vaid jõuludega kaasnevat mentaalset hoiakut.

Näib, et Eestis on väga kiiresti omaks võetud ameerikalikud jõulud, mille šabloon pärineb siinmail nähtud jõulufilmidest. Jõulude amerikaniseerumine kriipsutab alla üleüldist suundumist kõige ühtlustumise poole – olgu käitumises, rääkimises, riietumises või mõtlemises.

Aga maailma muudab huvitavaks ju mitmekülgsus! Sellepärast on nukker vaadata, kuidas jõuludest on saanud pidu ja pillerkaar, mille ameerikaliku meeleolu agressiivseim esindaja on kõikjal tümpsuv ingliskeelne jõulumuusika.

Sellega võib muidugi harjuda, aga on kohti, kus see siiski väga häirib. Näiteks Raekoja platsi jõuluturul võiks keskaegses Tallinnas kõlada hoopis midagi muud. Olen täiesti kindel, et kui kaunilt ehitud kuuse ja armsate müügikohtade taustal heliseks eestikeelne muusika, muudaks see jõuluturu elamuse meeldejäävamaks nii omadele kui ka turistidele.

Samuti võiks ju eeldada, et rahvusraamatukogus on hinnatud eesti oma muusika ja miks ei võiks seda juhtuda ka kaubanduskeskustes, mis on ju üsna domineeriv avalik ruum.

Ma ei arva, et seal peaks tingimata mängima "Üks roosike on tõusnud", see oleks samuti kohatu. Kuid on olemas terve hulk ilusaid eesti jõululaule, ilma tümpsuva taustata, mis looksid jõulumeeleolu märksa rohkem ja mis peamine – looksid seda Eesti moodi. Sest siin pimedas soome-ugri kantsis on inimesed natuke teistsugused kui suurlinnadega harjunud ameeriklased.

Vanadel eestlastel oli üleüldse kombeks esivanemate hingede pärast kuni uue aastani vaikust hoida – toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Aknad kaeti paksude kardinatega, et kuri silm ei saaks sisse piiluda, sest jõuluaeg oli tuntud kui pahupidi pööratud aeg, mil pimedust on rohkem kui valgust, põrgu- ja taevaväravad lahti ning maa peal liikumas kõiksugu erinevaid olendeid.

Olgu kristlik või kristluse-eelne, igal juhul pani selline maailma tajumine inimese mõtlema elu ja olemise üle, tunnetama ka teatud pühadust. Nüüd on pühast kui millestki sakraalsest saanud püha kui pidupäev. Ning pidulikkusest sageli lihtsalt pidu.

Jõulud on perekeskne aeg ja seetõttu võiks iga lapsevanem järele uurida, kui paljusid eestikeelseid jõululaule tema laps teab? Kas kinki kätte saades lauldakse "tsingel-bell" või "üle laia lageda"? Kui palju üldse pered koos jõululaule laulavad?

Ühine laulmine paneb teadagi ühises rütmis hingama ja tundma, tugevdab hingesidet ja mentaalset ühisosa. Pimedal ja segasel ajal on sellist sidet väga vaja. Ega laulupeod ole siis asjata eestlaste üks olulisemaid ühendajaid. Muide, laulmine maandab ka stressi.

Lauldes näiteks "Püha ööd" on hea põhjus lastele rääkida, miks jõule üldse peetakse. Ning et eestlastel on põder Rudolfi asemel olnud tuntud hoopis jõulusokk – mitte see, mida aknale riputada, vaid see, kes pahupidi pööratud kasukaga tuli ise kinke saama, mitte neid tooma.

Uskuge, lapsi huvitavad sellised asjad väga! Ja on ju toredam, kui nad saavad tunda, et nii tähtsatel pühadel nagu jõulud, on neil ka midagi täitsa oma, mitte ainult laenatut.

Mis aga puudutab avalikku sfääri, siis tahaks tõesti loota, et ühel hetkel läheb lapsik välismaavaimustus siiski üle ja julgetakse asju teha ka omal moel. Näiteks avalikult ja häbenemata lasta kõlaritest eestikeelseid jõululaule ning mitte nii kõvasti, et kõrvad peast tahavad kukkuda. Sest jõulude ajal, mis ometigi on aasta olulisim hingepüha, ei tahaks ringi liikuda laenatud hingega.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.