Millal te ise viimati ehituspoes riiulite vahel tsemendikotte vaatasite või valisite? Või on nii, et teie saate vajaliku tsemendi otse oma ettevõttest?

Päris ammu oli see, kui ma käisin ehituspoes seda üldse vaatamas. Kui võtta Eesti inimest, siis tegelikult ta tsemendikotti ostab väga vähe. Ta tellib juba valmis betooni. Kui võrdleme ülejäänud Euroopa või põhiliselt Baltikumiga, siis kui meie viimati tsementi pakkisime, oli see osakaal, ma arvan, üks protsent meie toodangust võrreldes Leeduga, kus on umbes 40 protsenti. Täna me seda ise ei teegi. Saint-Gobain ehk Weber pakib meie tsementi täna.

Aga teete peale vaadates heal ja võib-olla mitte nii heal tsemendil vahet?

Ei tee, on aus vastus.

Paljudele seostub Kunda vanast ajast just tsemenditehasega, sellise väikese tolmuse linnaga, kus tehti tsementi. Rand oli ja sadam on, mõlemad on tegelikult siiani alles, ja tehas on ju ka alles. Mida seal praegu tehakse?

Tahaks ruttu öelda, et me teeme tsementi. Täna on aga õige öelda, et me toodame erinevaid materjale. See on materjaliäri, millest tsement ise on loomulikult lõviosa või kõige suurema mahuga. Lisaks toodame ehituskillustikku lubjakivist ja toome graniitkillustikku Skandinaaviast.

Uus asi, mida me oleme vähesel määral tegema hakanud, on teisene tsementmaterjal, inglise keeles secondary materials. Tsemendi põhiline toore klinker on tootmises kõige suurem CO2 jalajälje tekitaja. Et seda jalajälge vähendada, pannakse sinna erinevaid lisandeid. See tõstab meie puhul ka uhkelt pead. Kui see on täna meie tooteportfellis veel väga väike, siis arvan, et lähima viie aasta jooksul paistab see tsemendi ehk tavatoote kõrvalt väga uhkelt välja.

Kunda kohta võib kindlasti öelda, et see on ajast aega olnud monotööstusasula. Sellesama tehase ümber ta on. Kui paljudel praegu töötajad üldse tehases on?

Ma ütlen võrdluseks selle ka, mis oli hiilgeaegadel. Nõukogude Liidu ajal, kui kõik asjad Kundas olid kuidagi tehasega seotud, oli tipuajal seal 1800 töötajat. Täna on 63.

63? Kas see tähendab seda, et tegelikult suur osa tööst saab ära tehtud ilma inimesteta?

Täpselt nii. Täna läheb käsi, jalgu oluliselt vähem vaja. Masinad teevad selle töö. Samuti oleme osasid asju koomale tõmmanud ja kindlasti on asju, mida me ise enam ei tee. Me ei tee ise korrashoidu ega transporti, oleme keskendunud puhtalt oma põhitegevusele. Midagi ei ole teha – kui me vaatame täna inimeste hinda, siis see sunnibki selles suunas liikuma. See ei ole ainult meil, see on kõigil nii.

Mis tüüpi need töötajad on? Kui lihtne neid leida on, on nad oskustöölised või kellega te konkureerite tööjõu pärast?

Olin ühes vestlusringis ja kole on seda kapitalistlikus maailmas öelda, aga meil on tööjõu liikuvus põhimõtteliselt null. Me väga ei otsigi. Meil on küll vananev tööjõud ja ega me endale valmistöötajaid kuskilt koolist ei leia. Kõik masinistid ja selle valdkonna töötajad peame ise kohapeal koolitama. Sellepärast me hoiame neid ka kinni. Jah, natukene keeruline on, aga saame hakkama.

On need kohalikud inimesed või on ikkagi vaja tööjõudu tuua kusagilt kaugemalt iga päev kohale?

Valdav osa on kohapealt Kundast, mõned on Rakverest. Meil on ka Tallinna kontor ehk müügiosakond ja finantsinimesed asuvad ka Tallinnas.

See valdkond, kus te töötate, on tööstus kõige klassikalisemas mõttes. Kundas on tsemenditehas olnud üle 150 aasta, tehnoloogiad on kindlasti selle aja jooksul tohutult arenenud, tootmine on läinud puhtamaks. Aga tööstusele heidetakse ikkagi ette, et CO2 jalajälg on väga suur. Kui suur see praegu teie ettevõtte puhul on?

Siin ongi vaja minna natukene ajas tagasi. Täna peaksime Kunda tehase kohta ütlema, et ta ei ole täistsemenditehas, ehk me isegi enam klinkrit ei tooda. Klinker ongi see, mis tekitab CO2 jalajälge. Täna toome klinkrit kahest tehasest: üks on Rootsis Gotlandil Slite tehas, teine on Norra Breviki tehas. See on natuke rohepöörde tagajärg.

Kui ma vaatan meediat või seltskondi, siis hästi palju räägitakse rohepöördest ja CO2-st. Võin aastaga mööda panna, aga minu arust ETS ehk heitmekaubandussüsteem võeti vastu 2003. aastal, aga alguses olid piirid nii laiad ja see ei mõjutanud kedagi. Tsemenditööstuses said kõik tasuta CO2 kvoodi. Kvoodi hind oli alla kümne euro, 2007. aastal läks ta vist lausa nulli. Madalad õunad olid korjamata. Hakati kasutama alternatiivkütuseid, hakati vähendama klinkri osakaalu ehk lihtsate vahenditega suudeti nendes piirides olla. Latt tuuakse kogu aeg madalamale ja et nüüd vee peal püsida, tuleb midagi täiesti teistmoodi teha. Tänaseks ongi need süsinikupüüdmisseadmed, mis pannakse tehase juurde.

Kui palju te olete pidanud investeeringuid tegema, sest nagu te ütlesite, latt tuleb kogu aeg allapoole? Mis need summad on, millest me räägime?

Me ei saa rääkida selles mõttes Kundast, meie panime oma klinkritootmise kuus aastat tagasi kinni. Miks me seda tegime? Kui me võtame meie klinkri CO2 koguse, siis see oli umbes üks tonn ühele tonnile tootele. See, mis me täna Rootsist toome, on 0,7. Norras on keskmine alla 500 kilo ehk põhimõtteliselt pool sellest. CO2 hind on täna ligi 85 eurot. Kui võtame hästi lihtsa loogika ja ainult CO2 hinna, siis oleksime 40–50 eurot tonni kohta ainuüksi CO2 mõistes kallimad.

Kui räägime investeeringutest, siis siia piirkonda on praegu viimasena ehitatud süsinikupüüdja Norras Breviki tehasesse. Seal oli küll kõvasti abiks Norra riik ise, aga see püüdja on kallim kui tsemenditehas. Need on miljardid. Kui see on püsti pandud, on ka opereerimiskulu väga suur. Uue toote hind ei ole mitte mõnikümmend protsenti, vaid kordades kallim.

Kui üldsus on kehtestanud reeglid, siis peab nendega leppima. Kui me tahame jõuda süsinikuneutraalsuseni, siis on sellel hind ja sellega tuleb harjuda. Kui võrdleme omavahel liginull CO2 jalajäljega tsementi ja tavalist, siis on need kordades erinevad. Lõpuks, kui vaadata hoone ruutmeetrit, on see siiski mingi null koma protsenti – see ongi see, millest me täna räägime.

Aga kas iseenesest oli õige otsus klinkrit mitte toota? Toore, teadmine, oskused, taristu – kõik oli kohapeal olemas. Nüüd tuleb see sisse vedada.

Oli, täiesti õige otsus. See kõlab natukene "üle laipade": kindlasti osa inimesi jäi tööta ja kohalikku tooret väärindatakse vähem. Aga ajas tagasi minnes – kui kõik tootsid klinkrit, siis oli üsna tavaline, et suur hulk sellest müüdi Euroopa Liidust välja Aafrikasse, Põhja-Ameerikasse või kuhu iganes. Kui tuli heitmekauplemissüsteem, oli see asi läbi, kasumlikult midagi siit välja müüa enam ei saa. Sa pead selle siin sees ära kasutama.

Isegi kui oleksime seda Kunda tehases teinud – üks häda oligi see, et meil oli märgmenetlustehas, täna on kuivmenetlus –, siis kui oleksime selle ringi teinud, on ikkagi Euroopas ja eriti meie piirkonnas klinkrit üle. Isegi täna viiakse seda veel välja. Kuna nüüd on tulnud keskkonnanõuded ja CO2 jälgimine on suur, tahame jõuda teiste tsementeeritud materjalideni. Need võtavad klinkrivajadusest ühe osa ära. Kui võtame ehitusmaterjalide kasvu, siis see tuleb kõik mingitest teistest materjalidest. Selle jaoks ei ole klinkrit vaja. Ma arvan, et kui me oleksime selle otsusega veel venitanud, ei oleks meil hästi läinud. Siis oleks väga raske olnud.

Millised need alternatiivsed materjalid on, millest saaks tsementi teha? Te olete ju ka katsetanud juba.

Kunda on ajalooliselt isegi siin piirkonnas asendanud klinkrit põlevkivituhaga, mis andis väga head tulemused – ajal, mil teised kasutasid puhtaid materjale, kus lisandeid ei ole. Teised hakkasid hiljem kasutama söejaamade tuhka, aga rohepöörde käigus on ka nende saadavus väike, sest söejaamad pannakse kinni.

Tegelik nõudlus nendele teisestele materjalidele on väga suur. See tähendab, et ei pruugi enam saada kasutada kellegi jäädet, vaid sa pead hakkama midagi tootma. Meil on kolm asja. Üks on endiselt põlevkivituhk, aga kuna Narva jaamad on suured emiteerijad, pääsevad nad turule ainult väga kõrge elektrihinnaga ja sealt sobib meile ainult ühe ploki tuhk. Seda ei ole piisavalt.

Selle vältimiseks hakkasime eelmisel aastal tooma Islandilt vulkaanilist tuhka ehk putsolaani, mida peame kuivatama ja jahvatama ning mis annab täpselt samamoodi väga häid tulemusi. Näeme grupi sees, et lähiaastatel on ainuüksi selle materjali nõudlus suurusjärgus 300 000 tonni. Kuna Eestis toodame Kundas suurusjärgus 250 000 tonni tsementi, siis ainuüksi selle ühe materjali vajadus oleks suurem, kui meil on täna terve tootmine.

Kolmas materjal võiks olla kaltsineeritud savi. Oleme ka seda katsetanud, kuna meil on grupi mõistes küllaltki suur savivaru. Põhiline CO2 tuleb lubjakivi lagundamisest, savi kaltsineerimise käigus seda ei teki. Järele jääb madala CO2 jalajäljega lisand, mis annab väga häid tulemusi. Katsetused on tehtud, asi ootab otsuseid.

Mis selle hind on võrreldes praeguse klinkrist toodetud tsemendiga? Kui palju see kallim on, kui arvutada juurde kõik tehnoloogilised erinevused ja peale pandud rohemaksud?

Täna on tsementi mitut sorti. Üks on toodetud suhteliselt madala jalajäljega, me nimetame seda EvoBuild. Selle jalajälg peab olema 2020. aastaga võrreldes 30 protsenti väiksem. Tema hinnavahe ei ole väga suur. See on see, millest enne rääkisin – suhteliselt madalate kirssidega on see korda saadud. Kasutame kodumaist tuhka nii palju, kui saab, või siis vulkaanilist tuhka. Vulkaaniline tuhk on muidugi kallim kui põlevkivituhk. Kui me aga räägime täiesti ligi null CO2-ga klinkrist, siis nende hinnavahe on kordades. CCS klinkri süsinikusisaldus on 46 kilo tonni kohta, kui varasema Kunda toote puhul oli see tonn tonni kohta.

Teie emaettevõte asub Saksamaal ja harusid on mitmel pool Euroopas, maailmas. Milline vaade nendes riikides on just teie oma sektoris rohepöördele? On seal mingisugune tagasipööre? Te ütlesite, et keskkonnanõudeid hakati karmistama oluliselt varem, kui Euroopas nii kõlavalt rohepöördest rääkima hakati. Kuidas praegune seis on, kas vaadatakse asju üle, sest konkurents Aasia ja Hiinaga on kogu aeg küsimärgi all?

Mulle tundub täna, et seal on võidujooks, kõik tahavad sinna. Korra kuus tuleb uudiseid, kus keegi on jälle alustanud või hakanud projekteerima kalleid süsinikupüüdmisseadmeid. Meil endal grupis ehitatakse juba kolmandat tehast. Üks on Padeswoodis, üks Brevikis, üks Saksamaal. Samamoodi teevad kõik teised.

Ohtlik on muidugi see, et rohepööret võib võtta mitmeti: kellele on see usuteema, kellele numbriline, aga see on kokku lepitud. Ettevõtte juhtimine on sama nagu autojuhtimine – sul on liikluseeskiri ja sa pead nendes raamides olema, kas meeldib või ei meeldi, usud või ei usu. Sa ei saa teistmoodi teha ja sellepärast tuleb CO2 rallis kaasas olla.

Aga viimastel aegadel, eriti kui Donald Trump tuli juhiks, on hakatud ka Euroopas – eriti suurtes riikides opositsioonis olijate poolt – tegema n-ö Trumpi. Viimane näide on Marine Le Pen, kes lubas võimule saades rohepöörde kohe seisma panna, ETS süsteemi ära lõpetada või seda muuta.

Kui palju see mõjutab päriselt teie sektori ettevõtteid? Kui palju nad mõtlevad juba selle peale, et kui see peakski juhtuma ühes või
teises riigis, et võim vahetub ja tulevad poliitikud võimule, kes ütlevadki,
et nende jaoks rohepööre on selline usu asi rohkem?

See oleks katastroof. Päris palju on tehtud ja neile, kes on juba investeerinud, tähendab see miljardeid. Äriplaan ei läheks enam mitte kuidagi nii kokku, nagu plaanitud oli. Ega rohepööre Euroopas kindlasti ära kao, aga nad saavad võib-olla midagi pikendada või venitada. See tähendab lihtsalt, et kõik plaanid muutuvad. Kes selle kinni maksab või mis sellest saab, kui toode on nii palju kallim? Osade jaoks on see katastroof. Ma näen kõrvalt, et osad grupid tahavad uute seadmetega olla pioneerid ja eesjooksjad. Teised ikkagi passivad või ootavad, mis sellest asjast saab. See on mõnes mõttes arusaadav, kuna geopoliitiline olukord on sõja ja muu tõttu keeruline. Midagi teha ei saa, sest rahad on siin suured.

Euroopa konkurentsivõimest või -võimetusest räägitakse järjest rohkem. Kui palju teie sektoris on teemaks see, et me oleme ennast vaeseks reguleerinud ja Hiinaga võrreldes halba seisu pannud?

Väga raske öelda. Hästi palju arvatakse, et Aasia pool ja kolmandad riigid ei tee selles teemas mitte midagi. Lugesin mõni päev tagasi artiklit, kus seisis, et teatud süsinikupüüdesüsteemides asubki kõige suurem tehas Hiinas. Ma ei ole kindel, kui agressiivsed nad selles osas on või kui kiiresti nad liiguvad, aga needsamad suured grupid, näiteks Heidelberg, on ka Aasias, Aafrikas ja kõikjal mujal, ning nad arendavad seal samamoodi puhast tootmist.

Kui me võtame Aasia, siis kõik, mis seal tehakse, tehakse hästi suurelt ja võimsalt, kuna inimesi on nii palju.

Teie ettevõte on kindlasti üks väga oluline tegija Eesti ehitusmaterjalide turul ja kui mõtleme, mis maailmas tsemendi tootmises toimub, siis kus piirkondades seda praegu kõige rohkem tehakse?

Ma arvan, need on Aasia ja Aafrika, mis arenevad väga kiiresti. Mäletan, kui Heidelberg ostis kunagi Indocementi, siis me vaatasime oma majas, et kui Euroopa keskmised tsemenditehased toodavad 3000–5000 tonni ööpäevas, siis seal oli see 15 000 või 20 000 tonni – ja seda ainult ühes ahjus. Kõik, mis nad teevad, on nii suur. Pigem on see tootmine, jah, seal.

Aga kui suure osa toodangust te Eestist välja müüte ja kui lihtne seda teha on, kui kogused on maailmas niivõrd erinevad?

Me müüme välja väga vähe, pisut müüme Lätti. Kunagi, kui meil endal oli klinkritootmine, siis müüsime klinkrit ja tsementi erinevatesse riikidesse. Mahud ja turg olid siis täiesti teised. Tol ajal oli koduturg äkki 600 000 tonni, me müüsime 300 000 tonni klinkrit ja eksportisime 400 000 tonni tsementi. Täna toodame 250 000 tonni ja müüme selle kõik koduturul ära.

Üks põhjus on see, et Euroopa Liidust ei saa välja müüa. Meil ei ole ka mõtet, sest me ise klinkrit ei tooda – toome endale sisse täpselt nii palju, kui koduturule vaja on. Tsementi ei kannata väga kaugele müüa. Vanasti Põhja-Euroopa müüs küll päris palju Põhja-Ameerikasse ja Aafrikasse, aga ma arvan, et täna viiakse Euroopast välja väga vähe.

Mis meie eelised teiste riikidega võrreldes on? Kas on meil kohalikul tsemendil mingeid eeliseid?

See on lihtsalt see, et sa teed täpselt seda, millega turg on harjunud. Muud seal ei ole. Teed sellist asja, mis klientidele meeldib, ja tead täpselt, mida neil on vaja. Me oleme täna jahvatustehas, nagu neid on varem palju olnud Belgias ja Hollandis. Toodi suure laevaga klinker sisse, aga saad teha täpselt seda, mida sinu kliendid vajavad.

Teie ettevõtte käive oli eelmisel aastal üle 30 miljoni. Ehitusmaterjali tootjal on praegu vist iseenesest Eestis päris head ajad, kui me mõtleme, kui suured taristuobjektide ehitused käivad – Rail Baltic ja põhimaanteede neljarajaliseks ehitamine. On see parem aeg kui kunagi enne?

Kas just parem aeg kui kunagi varem, aga möödunud aastaga võrreldes kindlasti. Arvan, et meie kasv on paarkümmend protsenti. Kuna me oleme Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidus ja saame iga kuu statistikat, siis näeme, et erisegmentide tõusud on 10 kuni 70 protsendini. Näiteks pikalt kiratsenud betoonelement on sel aastal teinud 70-protsendise kasvu võrreldes möödunud aastaga. Kaubabetoon, kuhu me panustame, on kasvanud 25 protsenti, mis on tõesti väga hästi.

Taristuobjektidega on samamoodi, aga kuna meie teine haru on killustiku tootmine ja müük, siis seal on olukord kehvem. Kui asjad aetakse ühes kohas kuumaks, on seal kõik puudu, ja mujal jälle kõik üle. Paindlikkust ei ole. Killustiku poolel meil ei lähe nii hästi, aga tsemendis on praegu väga hea.

Kui arusaadav on tulevikuperspektiiv? Te ütlesite, et mõnes kohas on asjad kuumaks aetud, aga Rail Balticu ehitus lükkub edasi ja maanteed saavad ka mõne aasta pärast valmis – mis siis saab?

Rail Balticu uudist oli hea vaadata. Isegi Rail Balticu objektil olevatel ettevõtetel olid vastandlikud arusaamad – keegi ütles "väga hea", teine ütles "väga halb". Nii palju, kui oleme klientidega rääkinud, on täna arusaam, et nelja aasta pikkune nihutamine võiks olla hea. Kõigil on enam-vähem tootmisvõimsused täis. Et ei tekiks hüppelist kasvu ja vajadust mobiilseid ajutisi tehaseid tuua, võiks see olla päris mõistlik.

Ega ülejäänud teedeehitused ei saa ju valmis. Riigil on plaan kõik kolm põhimaanteed neljarajaliseks teha. Pärnu maantee on ehituses, Tartu maantee on Mäoni ja läheb järgmisel aastal edasi, Tallinn–Narva on Haljalani, seal käib riiklik üldplaneering. Teedeehituses oleks tööpõldu kõvasti, aga rahaliselt ei ole.

Nii et te tegelikult ei tea, mis siis saab, kui Pärnu lõik valmis saab ja Tartu planeeritud lõigud ka?

Tsemendi- ja betooniäris Rail Baltic ju venib veel edasi. Suurtel objektidel tehakse neid juppe edasi. Aga infraehitust pole meil sellisel kujul pikalt olnud ja oleme selleta hakkama saanud. Elamuehitus on ka natukene kasvus.

Peale infratööde aitavad kaasa igasugused kaitserajatised. Seda väikest tõusu oli väga vaja, kogu tööstus on ikkagi juba päris pikalt virelenud. Olen kindel, et töösturid saavad hakkama, aga kerge see ei ole. Nad on kriise varemgi näinud, aga selle kriisi puhul on huvitav see, et oleme olnud viis aastat sellises hallis alas, aga tööhõive püsib üleval. Oleme ajalooliselt kõige väiksema töötuse ehk viie protsendi juures. See tähendab, et mingi rasva pealt hoitakse oma inimesi alles – kõik ootavad, millal see paisu tagant lahti läheb.

Sõltume nii palju oma naabritest. Praegu on Rootsis juba vaikselt elavnemist näha, vist ka Soomes. Loodame, et saame ree peale tagasi.

Kui hea aeg on olla praegu Eestis tööstusettevõtte juht?

Seda ei saagi valida, igal ajal on oma head ja vead. Raske öelda. Arvan, et on suhteliselt sarnane. Kõige hullem on see, kui sa pead koomale tõmbama hästi palju, aga stabiilses väikeses kasvus on hea olla. Mõlemat pidi on need tipud viletsad. Kõige tähtsam on see, et siht on silme ees, näed mingit tulevikku ja tead, mismoodi asju teha – siis on kõik hästi.

Te toimetate igapäevaselt oma ettevõttes, kindlasti on teil selline laiem vaade sellest sektorist. Kui arusaadav on teie jaoks Eesti riigi tööstuspoliitika?

Tahaks öelda, et üsna arusaadav, aga kindlasti mitte lõpuni välja. Pigem ma ju kuulen avaldusi, et Eesti riik on oma tööstuse üle uhke. Teisalt on kummalisi anomaaliaid. Tööstuses või ärimaailmas peaks kõik toimuma turumajanduse baasil. Ei saa olla nii, et kuskil midagi doteeritakse või tehakse väga palju teistmoodi. Näiteks seesama heitmekogustega kauplemissüsteem – kõik ülejäänud Euroopa saab sellega hakkama, aga Eesti hakkas siia kõrvale tegema kliimaseadust, kus ta tahab asju reguleerida. Inimesed on ilmselt kõige rohkem kuulnud põlevkivisektorist: avame põlevkiviõlivabriku ja samal ajal on surmadaatum juba hauakivile kirja pandud. Siis loodame, et eluaja jooksul saame nulli tagasi. Tegelikult tuleks öelda, et tootmine peab vastama teatud tingimustele. Nüüd on küsimus, kas insenerid leiavad sinna püüdurite näol lahenduse või tuleb tõesti minna äriregistrisse ja asi ära lõpetada. Aga ei saa olla, et keegi ütleb, et näed, seadusega me lõpetame asja ära.

Energeetikas on natukene samamoodi. Suurtööstus on hästi energiaintensiivne, meiegi olime mõned aastad elektrihindadega puhta jännis. Tänaseks oleme jõudnud lahenduseni, kus saame kallite ja odavate tundidega mängida. Aga need ettevõtted, kes seda teha ei saa, on ikka jännis. Ja siis kuulen, et tuleb mingi uus tasu – tasakaalustamistasu või mis iganes. Olen nõus, igasuguseid asju tulebki teha. Öeldakse, et tavamajapidamistele on see 2,70 kuus, see ei mõjuta midagi. Aga meil on ettevõtteid, kes kasutavad 200 000 megavatt-tundi aastas, ja seal on iga liigutus kohe miljon. Siis sa jälle vaatad, et riik sellest tööstusest väga aru ei saa.

Kui energiahinnad olid hästi kallid, siis Austria ja Saksamaa tulid kohe suurtööstusele appi, Soomes ongi energia odav. Kui valitsust süüdistatakse, et energeetika on tuksi keeratud, siis öeldakse, et vaadake alla Prantsusmaa ja Saksamaa poole. Aga meie konkureerime ju Soome ja Rootsiga – me peame vaatama üles. Nii ja naa, ma loodan, et suures plaanis on hästi, aga on mingid nüansid.

See on selline pruun tööstus. Kas te tajute ka, et teie ettevõte või mõni teine samasse valdkonda kuuluv ettevõte on justkui halvas kirjas? Et tore küll, et tegelete seal ettevõtlusega, aga olete selline vana, mitte küll pruun, aga võib-olla hall tööstus?

Ma arvan pigem mitte. Kui me vaatame seda kuldse ringi asukohta siin Tallinnas või üle Eesti, siis on teatud tööstusharud, mis inimestele ei meeldi – üks on kaevandamine, teine metsatööstus. See on ilmselt tulnud pärandkultuuriga, emapiimaga kaasa, et fosforiidisõjaga saime vabaks ja mets on vaese mehe kasukas – kumbagi ei tohi puutuda.

Aga kui minna siit eemale, võtame näiteks Kunda, nagu alguses jutuks tuli, siis seal on 150 aastat tööstust olnud. Tegelikult sealsed inimesed ei ole tööstuse vastased, pigem võtavad nad tööstust nii, et see on neile tööd ja leiba andnud. Ida-Virumaal põlevkiviga on täpselt samamoodi, seal tööstust pigem austatakse. Aga tervikuna Eestis on nii, jah. Kui vaadata karjääride avamist – minu arust on Tallinna ümbruses ja Harjumaal viimased 25 aastat üritatud midagi teha, aga kuhugi ei ole jõutud, sest see ei meeldi.

Millal viimati mõni minister teie tehases käis?

Äkki kolm aastat tagasi?

Mis põhjus oli?

Kohalik partei tegi ringreisi.

On meil Eestis sellises mahus nõndanimetatud vana tööstust üldse vaja? Te ütlesite ka, et see on energiamahukas, vajab toorainet, mis enamasti tuleb maa seest. Võib-olla ongi aeg mõelda tööstusele, mis selliseid ressursse ei vajagi või vajab oluliselt vähem?

Kõike on vaja. Tänapäeval saavad inimesed Euroopas aru, et sa pead ise suutma endale asju teha. Kõike ei saa sisse tuua, midagi tuleb ikkagi kohapeal väärindada. Mitte ammu olid fosforiidiuuringud, et me ei sõltuks Hiinast – meil on ka fosforiiti ja haruldasi muldmetalle. Tegelikult on seda kõike ikkagi vaja. See ei ole nii lihtne, muidu oled väga haavatav.

Tsemendi tootmine on väga energiamahukas protsess. Kui palju teid energiahindade kõikumine päriselt mõjutanud on?

Väga palju, sest nagu öeldud, me oleme väga energiaintensiivsed – paned ühe veski käima ja see on kaks megavatti. Talveperioodil oleme üsna haavatavad, aga õnneks on meie tootmistsükkel muule elule natuke vastuvoolu: põhiline ehitus käib suvel ja suvel on energiahinnad suhteliselt mõistlikud. Aga see, mida me peame ikkagi talvel tegema, on kallis.

Saame elektrihindadega mängida nii kaua, kuni tootmine püsib teatud tasemel. Kui see kasvab suuremaks, siis me peame jätkuvalt tootma, sest meil ei ole aega nii palju pause teha, ja siis me muutume veel haavatavamaks. Kõrge elektrihind on oluline mure.

Prognoositakse, et eesolev talv võib tuua väga kõikuvaid hindu ja kõrgeid hinnatippe. Mida see teile tähendab?

See tähendab seda, et kõrgete hinnatippude ajal me toota ei saa. See muutuks kahjumlikuks ja nii palju kui võimalik, me lihtsalt seisame.

Sealsamas Kundas on ka Estonian Cell, mis asub teie tehasest praktiliselt üle jõe ja on pidanud mitu korda oma tootmise seisma panema, sest elektrihind on lihtsalt nii kõrge. Kas te olete olnud sama valiku ees?

Me ei ole pidanud tootmist pikaks perioodiks seisma panema, sest meil on protsessi mõttes täiesti erinev olukord. Estonian Cell peabki mingiks perioodiks täiesti seisma panema, aga meie saame tundidega mängida – töötame pool päeva, siis ei tööta, siis töötame öösel. Saame natukene rohkem mängida, oleme paindlikumad.

Tööstusettevõtete puhul küsitakse tihti, et miks te kurdate, miks te seda hinda ära ei fikseeri? Mida te vastate?

Tõde on ikkagi börsil. Fikseeritud hind ei tule kellegi teise taskust, summa summarum maksad fikseeritud hinnaga ilmselt ikkagi rohkem. Tegelikult me ostame baasenergiat ka ette, see ei ole nii, et me üldse ei fikseeri. Teatud ports on kogu aeg ees olemas, mida saame kõrgete peak'ide (hinnatippude - toim.) ajal kasutada, aga üldiselt oleme ikkagi börsiusku.

Ilmselt vaatate elektrihinda igapäevaselt, teatud perioodidel võib-olla ka tunni kaupa. Kui arusaadav on teile energeetikapoliitikas toimuv, uute tootmisvõimsuste rajamine või rajamata jätmine?

Ei oskagi kedagi süüdistada. Riik ju tahaks tuulikuid teha, aga seal on vastasseis. Tegelikult on omavalitsustesse võetud tööle planeerijad, kes tegeleksidki energeetika arendamisega. See ei lähe lihtsalt. Täna uuritakse ka tuumajaama võimalust, mis on Kundasse üks variantidest. Iga täiendav võimsus oleks Eestile väga hea, aga see ei tule kergelt.

Juba ütlesite, et tuumajaama üks võimalik asukoht on tõesti Kunda lähedal. Mida te sellest arvate?

See on tervitatav. See näitab, et on piirkondi, kus inimesed on tööstuse usku – Kunda kutsus ise neid, et tulge, vaadake siia. See näitab, et sealsete inimestega on võimalik asju ajada, läbi rääkida ja saada aru, miks seda on vaja.

Teie ettevõtte vaates tähendaks see kindlasti väga soodsat energiat kättesaadavuse ja hinna mõttes.

Just, tootmisüksuse lähedus annab seal veel oma võlu.

Piirkond, kus te tegutsete, on Eesti mõistes maavarade poolest päris rikas: lubjakivi, savi, võimalik, et fosforiit, mis on väga väärtuslik ja võib-olla ühel hetkel läheb ikkagi selle kaevandamiseks. Ja see asub, kui ma ei eksi, vist teie enda karjääride all. Avalikus debatis räägitakse üha rohkem aga sellest, et Eesti loodust ei tohiks rikkuda ei karjääride ega fosforiidi kaevandamisega. Kuidas hoida loodustasakaalu ja teisalt tegeleda majandamisega?

Kõigile peab siin kohta olema. See fosforiidi katsekaevandamine, mis tehti, tehtigi meie karjääri põhjast. Põhjus oligi see, et kuna see on juba industriaalne maa, siis ei mindud kuskile midagi muud rikkuma. Fosforiidi kaevandamise teeb veidi keeruliseks see, et kui Ida-Virumaa allmaa-põlevkivikaevanduses ei ole see häiring väga suur, siis fosforiit asub liivakivis ja seal laed ei püsi, mistõttu ei ole head lahendust. See oligi üks põhjus, miks see katsetöö kohe lendama ei läinud – kaevandamine läks kalliks, kuigi fosforisisaldus on siin isegi suurem kui Soomes, kus täna kaevandatakse. Täna on see pandud seisma. Labor on tehtud. Ma arvan, et see arvutus hakkabki olema umbes iga viie aasta tagant, ja kui nähakse, et seda on toidujulgeoleku tagamiseks puhtalt vaja, siis ükskord see läheb ikkagi lahti.

Teie ettevõte omab ka lubjakivi-, savi- ja põlevkivikaevandusi. Kui palju on teil olnud juhtumeid, kus kohalikud inimesed ei taha, et te sellises mahus kaevandaksite, leides, et see ei ole loodussõbralik ega sobi visuaalsesse keskkonda, kus inimesed elavad?

See on äge koht praegu öelda, et meil tegelikult ei ole niisugust asja olnud. Need on olnud pikad protsessid ja lubjakivikarjäär ise on suhteliselt vana. Me oleme kohaliku kogukonnaga olnud pidevalt seotud ka selles osas, mis me sinna teeme, kui kaevandamise lõpetame. Meie karjäärist tuleb Eesti suuruselt kuues magejärv, kohe Pühajärve järel. Selle kohta on tehtud projekt.

Me asume kahes omavalitsuses: tehas ja savikarjäär asuvad Kunda linnas ehk Viru-Nigula vallas, lubjakivikarjäär ja põlevkivikarjäär aga Rakvere vallas, endises Sõmeru vallas. Meil on nendega väga hea side, oleme asju alati selgitanud. Kui meil oli uue lubjakivikarjääri loataotlus, siis ei olnud see nii, et ühed on vastu ja teised tahavad, vaid see oli väga pikk diskussioon. Keskkonnamõjude hindamisse kaasasime kõik inimesed kuni kohaliku jahiseltsini, kõik olid asjaga seotud. Täna ei ole küsimustki, kõik saavad aru, mis selle taga on.

Kui aga minna laiemalt kaevandamise poole, siis see on nii keeruline protsess ja on raske leida lahendust, mis kõigile sobiks. Üldjuhul on nii, et kui keegi tahab kaevandama hakata, on osapooli palju ja ühisosa puudub. Asja, millel ühisosa ei ole, on väga raske kellelegi maha müüa. Tavaliselt on kaevandamisloa taotlemisel vähemalt neli osapoolt: arendaja, riik, omavalitsus ja kohalikud inimesed. Kaks neist saavad kasu. Arendaja saab kasu äriplaani näol ja riik saab kaevandamisõiguse tasu, aga ennekõike saab riik vajalikud ressursid – tahad sa ehitada või mida iganes. Riik võidab sellest igal juhul. Nüüd on see õnnetu omavalitsus, kes ei saa suures plaanis mitte midagi, ja inimesed samamoodi. Riik taandab ennast selles osas natukene ära. Arendaja läheb omavalitsusse ja ütleb: vaadake, ma tahan hakata siin karjääri tegema, aga ma teile midagi anda ei saa ja teie sellest ka midagi ei saa. Seal ongi konflikt. Kuidas seda lahendada? Head lahendust pole. Ka tuulikutega on täna samamoodi.

See ongi täpselt see koht, kus andke nõu. Eestis on selliseid juhtumeid päris palju – tuulikute, kanalate ja teiste arenduste näited. Tihti põrkuvad heas usus tegutsevad ettevõtjad sellega, et kohalikud on vastu. Mis see lahendus oleks, kuidas saavutada olukord, et kõik on rahul?

Mulle sõna "taluvustasu" eriti ei meeldi, aga midagi seal peaks olema. See ei peagi olema isiklik. Võtame viimaste aastate kontekstis, ma ei tea, kas see müüks, aga näiteks öelda: kui me selle karjääri teeme, siis Mõisaküla kool kinni ei lähe. See oleks midagi, mis on kogukonnale vastu antud.

Täna on olukord selline, et me tahame midagi teha, aga teie sellest mitte midagi ei saa. See häiringu asi iseenesest on veidi pseudoprobleem. Tegelikult toimub karjäärides kaevandamine täpselt samasuguste masinatega nagu põllumajanduses. Põllumajandus tekitab samamoodi häiringuid ja kõike muud, aga seda tolereeritakse ja võib-olla peabki tolereerima. Arvan, et väike liiva- ja kruusakarjäär tegelikult ei häiri kedagi, pigem on asi selles, et inimesed tunnevad ebaõiglust – miks nemad sellest midagi ei saa.

Kas Ukraina sõda on ka teie ettevõtet kuidagi mõjutanud?

Ikka on, võtame või need energiahinnad ja igasugused muud ressursid. Mõjutanud on ka teadmatus – kui sõda algas, läks elamuehitus ikkagi lukku, inimesed ei tahtnud kuhugi investeerida. Kaudselt jõuab see lõpuks meie lauale ka.

Räägime ettevõtlusest väljaspool nõndanimetatud kuldset ringi, kuna Kunda asub sellest selgelt väljapool. Mis on teie ettevõtte keskmine palk, kui jätta kõrvale kontoris töötavad inimesed?

Arvan, et meil on Eesti keskmisest natukene üle. Kui me võrdleme Lääne-Virumaa andmeid, siis oleme, ma arvan, esikolmikus. Oleme suhteliselt kõrgel kohal ja see on ilmselt ka põhjus, miks meil tööjõu voolavust ei ole. Kui rääkida ettevõtlusest väljaspool kuldset ringi, siis selliseid ressurssidega seotud ettevõtteid saabki teha seal, kus ressurss on. Isegi kui ressurss oleks kuldses ringis olemas, oleks ilmselgelt võimatu siia mõnd õlivabrikut ehitada – inimesed ei oleks sellega eluski nõus. Tööstuspiirkond on sellega harjunud ja sinna see sobib.

Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev kirjutas eelmisel nädalal, et enne valimisi tuleks poliitikutelt küsida, mida nad plaanivad teha, et ettevõtlus väljaspool Tallinna ja Harjumaad muutuks tugevamaks. Kui Kundas ei oleks seda tehast, mis on 150 aastat tsementi teinud, oleks see linn väga sarnane teiste endiste monoasulatega, kus ettevõtlus on välja surnud. Millest oleks teie hinnangul abi, et ettevõtlust oleks ka edaspidi üle Eesti?

Kunda tooksin sellest võrdlusest isegi välja. Ma arvan, et kui Eesti Vabariigi alguses oleks tehase erastamisega midagi viltu läinud, siis oleks võinud midagi sellist juhtuda nagu Viivikonnas, aga täna on meil tsemenditehas, Estonian Cell, sadam, hunnik transpordiettevõtteid ja Bauroci plokitehas. Ma pigem mõtlen, mis on Kunda fenomen, et Eesti mõistes väikelinna kohta on seal nii palju tööstust. On see tööstusharjumus, inimesed, asukoht – ma ei tea. Aga kuidas seda mujal teha? Vägisi ei saagi midagi teha. Seal peavad olema mingid meetmed: näiteks kas on elekter odavam või on mingisugune toetus. Aga toetused on tihti ka saatanast, ega need väga kaugele vii. Mingi präänik peab ikkagi olema, miks ettevõte sinna kaugemale luua.

Kohalikele inimestele, kes tahavad ettevõtet luua, on see muidugi lihtsam, aga kuldse ringi inimeste meelitamiseks peab põhjus olema. Samas, võtame Est-Fori, mis tahtis Tartusse tulla, aga kuidagi ei saanud sellega hakkama. Ma arvan, et iga kaasust tulebki vaadata eraldi. Neid on väga raske ühe vitsaga lüüa.

Kõik, kes on viimastel aastatel mööda suvist Eestimaad sõitnud, on kindlasti tähele pannud kauniks tehtud väikeste kohtade keskväljakuid ja korda tehtud maju. Visuaalselt näeb kõik ilusam välja kui kunagi varem, aga teisalt on mure, et need kohad jooksevad inimestest tühjaks. Kuidas nendesse paikadesse elu tagasi tuua, arvestades, et elate ise Rakvere külje all? Mis see võluvits oleks?

Vahepeal oli tõesti meede, et väikekohtade keskused korda teha, ja ilusat keskkonda ongi vaja, et inimesed tahaksid sinna minna. Räämas ja vana koha puhul on see keeruline. Teisalt on need jätkuhädad – inimesed lähevad ära, lapsi ei ole, kool läheb kinni ja nii edasi. See on keeruline, aga asi pole puhtalt ainult selles, et kõik lähevad Tallinna, vaid meie rahvaarv tervikuna ju väheneb.

Olen seda meelt, et meil peaksid olema tugevad maakonnakeskused koos väga heade riigigümnaasiumitega. Täna on arusaam, et maakohast head haridust ei saa, ja kui laps tahab kooli minna, tuleb talle elu võimaldamiseks ära kolida. Oleks vaja päris elust vastupidist tõestada. Neid pisiasju on palju: kool, töökohad ja ka kaugtöökohad. Oleme Rakveres samuti teinud ajurünnakuid, et mis võiks olla meie fenomen. Ilmselgelt pole meil mõtet Tallinnaga võistlema hakata. Samas on tund aega tööle sõita. Meil võiksid olla sellised kontorid, kuhu inimesed saavad kodust minna – igaühele ju kodukontor ei sobi. Tulebki leida oma nišš, mitte lihtsalt võistlema hakata.

Olete ettevõttes tippjuht. Kuidas kasvatada jõukust Eestis, et elu läheks paremaks ja me oleksime naaberriikidega võrreldes jõukamad, me jõuaksime järele neile, kelle poole oleme kogu aeg alt üles vaadanud?

Aga me olemegi seal väga lähedal, kui mõtleme sellele, kus me olime. Mulle tundub, et me teeme õigeid asju. Võtame kas või PISA testi tulemused. Ma ei mäleta, mis maalane see oli – ta ei olnud isegi Euroopast –, aga ühel üritusel võttis ta nööbist kinni ja ütles: te olete see tark rahvas oma PISA testi tulemustega! Sellised asjad näitavad, et tegelikult tuleb jõukus ikkagi rahva harimisest ja sellest, et inimesed teevad õigeid otsuseid. Kui jätame poliitnääklemise kõrvale, siis ega meil midagi halvasti ju ei ole, tegelikult on väga hästi ja jõuame teistele varsti järele ka.

Ma arvan, et meie kõige suurem mure on rahvaarv. Vaja on inimesi, kes töötaksid ja jaksaksid kogu sotsiaalkoormust ülal pidada. Kui seal mingi kollaps tuleb, on see kõige suurem risk. Ülejäänuga me saame hakkama.

Tehnoloogia areneb tohutu kiirusega ja tehisintellekt võtab inimese tööd järjest rohkem üle. Kas 150 aasta pärast on selles väikeses Kunda linnas ikka veel tsemendi tootmine olemas? Või on see asendatud mingi hoopis teise materjaliga?

Ma ei julgeks uskuda, et betooni enam vaja ei lähe. Muidugi võib igasuguseid asju teha ja kokku liimida, aga ta on lihtsalt kõige odavam materjal, millest ehitada. Sul on sillad. Vaatan aknast välja – teil on siin telemaja ehitamine käsil.

Tagasi roheteemade juurde tulles – kui me teeme betooni ligi null CO2 jalajäljega materjalist, siis on see tegelikult nagu metsa istutamine. Võtame nullheitmega materjali, valame sellest betooni, ja betoonil on tore omadus võtta oma eluea jooksul umbes 30 protsenti oma mahust õhust CO2 tagasi. Ehk teeb täpselt seda, mida mets.

Betoonitööstus konkureerib heas mõttes puitehitiste ja kõige muuga, aga siin on asi vastupidine: nii kui sa võtad puidu metsast maha, on CO2 sidumine katki. Meie puhul, kui me maja valmis teeme, alles hakkame seda siduma. Need uued tehnoloogiad on selles suhtes ägedad ja ma arvan, et neil on tulevikku küll ja küll.