Mõnikord on kasulik, kui näppu jääb mõni vana raamat, mille uuesti lugemine annab selle sisule uue värvi. Nii jäi minule raamaturiiulil ette 1927. aastal prantsuse keeles ilmunud Julien Benda raamatu ingliskeelne tõlge pealkirjaga "Intelligentsi reeturlus" või siis "Haritlaste reeturlus".

Ingliskeelne üllitis pärineb aastast 2014 ja on varustatud ka väga kasuliku, ajakirja New Criterion peatoimetaja Roger Kimballi pika eessõnaga, mis muuhulgas toob lugejani ülevaate ka ühest juba nii-öelda meie ajastul ilmunud raamatust samal teemal.

Inglise keeles on pealkirjas "intellectuals" - "intellektuaalid" või "haritlased", originaalis oli see "des Clerks" ehk justkui ametnike reeturlus, vaata et peaaegu viide tänapäeva "süvariigile". Kuid tõlkija selgitab, et seda sõna kasutati keskaegses tähenduses, mil taoliselt nimetati pea kõiki, kes lugesid ja kirjutasid ning seetõttu jääksin ka mina termini "haritlased" juurde.

Haritlased loobusid tõe teenimisest

Mõtleme ajas tagasi. Esimene maailmasõda oli üheksa aastat tagasi lõppenud, kuid elamas veel inimmälus, natsism ei olnud Saksamaal veel võimule tulnud, kuigi oli juba pead tõstnud. Milles siis Benda haritlasi süüdistab?

Tema sõnul hakkasid haritlased 20. sajandi alguses minetama oma põhirolli – olla teadmisteotsijad, kes uskusid üleüldisesse humanismi ja kujutasid tsiviliseeritud ühiskonna nurgakivi.

Benda viitab juba Sokratese eelsest ajast pärinevale põhimõttele, et haritlane teenis tõde, mitte mingeid poliitilisi suundi ja suunitlusi. Tõde pidi tema jaoks olema ainus, mille nimel tegeleda, mitte aga asuda riiki teenima mingis poliitilises konstellatsioonis.

Elik Julien Benda arvates tähistas haritlaste politiseerumine seda, et nad loobusid tõe teenimisest ja müüsid end tänatähtsate poliitiliste teemade arendajatele. Selle tulemuseks oli tema sõnul ka see, et maailm siirdus "poliitiliste vihkamiste intellektuaalse organiseerituse ajastusse".

Benda sõnul hakkasid haritlased sulanduma poliitiliste kirgede rahutukstegevalt praktilisse ja materiaalsesse maailma. Tegemist oli just nende kirgedega, millest tulenevalt inimesed tõusid üksteise vastu. Kirgedest peamised olid rassikired, klassikired ja rahvusluse kired. Benda: "Meie ajastu on tõesti poliitiliste vihkamiste intellektuaalse korraldamise ajastu."

Selle raamatu kohta on ka öeldud, et tegemist on ühe parima koondavaldusega haritlaskonna kriitilisest usust ja värvika ülevaatega intellektuaalse poliitika kiusatustest ja ohtudest. Ja see hoiatava sisuga teos ilmus ajal, mil natsism oli peatselt võimule tulemas ja Teine maailmasõda oli veel tosina aasta kaugusel, kuid juba mõtteis küdemas. Benda nägi seda ette, kirjutades, et inimkond on teel suurima ja täiuslikema sõja poole, mida maailm on iial näinud.

Bendat on süüdistatud selles, et ta on vasakpoolne. Neil 1920. aastatel suunas ta oma viha paremradikaalide ja kommunistide vastu, ehk oli seega tegelikult radikaalsete äärmuste vastane. Mingit vasakpoolsust võib tema jutust ju leida, kuigi ta ise toonitas just vajadust poliitilistesse vooludesse laskumist vältida.

Ja muide, 1933. aastal, seega märgilise tähendusega ajal, üllitas Benda ühe paljuski unustusse langenud raamatu pealkirjaga "Pöördumine Euroopa rahva poole". See oli ilmselt üks varaseid üllitisi, mille siht oli Euroopa ühendamine elik Euroopa Liidu aluste propageerimine.

Poliitiline korrektsus

Sissejuhatuse autor Roger Kimball lisab Benda raamatule aga selle mõttejada uuema versiooni prantsuse kriitikult Alain Finkielkrautilt, pealkirjaga "Mõtte purustamine" või midagi sarnast, ilmumisaeg 1988. See teos kaasajastab Benda mõtteid, tuues sisse popkultuuri, taasärganud natsionalismi ja etnilise separatismi.

Kuid kui nende raamatute üldist tooni pisut veelgi laiemaks vedada, siis haritlastel on kindlasti põhjust peeglisse vaadata. Lisaks politiseerumisele ilmestab paljusid neist kaasosalus praeguse "poliitilise korrektsuse" kampaania äärmuseni viimises, samuti on neil liberaalsuse äärmusteni ajamise läbi osalus ka nüüdisaegse parempopulismi tekkes.

Nagu olen juba varem "Taustajuttudes" rääkinud, põhjustab iga mõju vastumõju ja iga poliitilise leeri radikaliseerumine kutsub esile radikaliseerumise ka vastaspoolel, elik ühiskonnad lõhestuvad veelgi enam.

Poliitilise korrektsuse kampaania koos rassismivastase liikumise äärmustega on juba mõjutanud ajalookäsitlust, kirjandusklassikute kõrvaleheitmist või redigeerimist, filmitööstuse arengut ajaloo kajastamisel kvootide arvutamise, mitte ajaloolise tõepära suunas, kvoodilist suhtumist ühiskonnas, niinimetatud positiivse diskrimineerimise mõju ja nii edasi.

Kõiges selles on haritlaskonnal, mis peaks ja võiks olla ühiskonna vaimne eliit, olnud oma roll ja see ei ole just kiitlemist vääriv. Kuigi tihti tundub, et paljud sellesse potentsiaalsesse vaimsesse eliiti kuulujad ei saa juba ammu aru, milles asi, nad ei suuda mõtelda pikas plaanis, piirdudes lühiajalise poliitilise konjunktuuri järgmisega. Seetõttu tasub Benda raamatut ka meie ajal lugeda. Ta hoiatas, kuid teda ei kuulatud.

Viited lugemishuvilistele

• The treason of the intellectuals & "The Undoing of Thought" | The New Criterion
• The treason of the intellectuals / La trahison des clercs (Julien Benda, 1927) | Cognitive-Liberty.online (cognitive-liberty.online)
• Jan-Werner Müller, "Julien Benda's Anti-Passionate Europe"
• Julien Benda's Thoughtful Europe on JSTOR