Harri Tiido: poliitilisest korrektsusest

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all poliitiline korrektsus, mis on muutunud kitsa ringkonna iroonilistest märkustest lööginuiaks. Kui osapooled tulevad debatile oma kurikatega, siis saab tulemuseks olema mitmeid lõhkilöödud päid, nendib Tiido.

Me elame maailmas, mis täitub järjest uute terminitega. Näiteks vihakõne või vaenukõne ja Euroopa Liidu nõudmised selle kriminaliseerimiseks. Vastaspoolel on aga termin "poliitiline korrektsus", mis viimaste aastakümnetega on üha enam levinud nii termini kui ka väitlusvahendina.

Kõiketeadev Wikipedia ütleb, et: "Poliitiline korrektsus on mõiste, mis tähistab mõtteviisi, keelepruuki ja poliitikaid, mis püüavad vältida vähemusrühmadele või muudele huvirühmadele potentsiaalselt solvavaid väljendeid, stereotüüpe ja eelarvamuslikke hinnanguid. Laiemas tähenduses on poliitiline korrektsus mistahes domineeriva poliitilise või kultuurilise mõttesuuna truu järgimine. Tihti kasutavad mõistet just kriitikud iroonilises või halvustavas tähenduses."

Väljendi ja mõiste sünniaeg ulatub mõnede vaatlejate arvates 1960. aastatesse, kuigi ka natsirežiimi ajal juba räägiti "poliitiliselt korrektsetest" seisukohtadest ja sama oli täheldatav ka kommunistliku režiimi raames.

Lääne vasakpoolsed olla termini laenanud Hiina liidri Mao Zedongi kurikuulsast "punasest raamatust" elik tema mõtteterade kogumikust. Kuna 1960. aastatel levis maoism ka Lääne vasakpoolsetes ringkondades, eriti Uute Vasakpoolsete – New Left - seas, siis olevat seal liikvele läinud ka "poliitiline korrektsus". Mao pidas selle termini all küll silmas eelkõige ideoloogiliselt korrektseid vaateid.

Mao Punast Raamatut lugesid innukalt nii mustanahalised kui ka valged äärmuslased. Liikumine Mustad Pantrid müüs seda, saamaks raha oma tegevuse katteks. Raamatukese teksti tsiteerisid igasugused mustad aktivistid alates kultuurirahvuslastest kuni moslemitest pan-afrikanistideni.

Omaette ooper on termini levik feministlikes ringkondades. Kuna neid ringkondi oli mitu, siis puhuti olla tekkinud ka vastuolusid feminismi eri voolude vahel. Ma ei ole nende liikumiste asjatundja, kuid loetu põhjal ilmneb, et eri osapooled süüdistasid üksteist.

Radikaalne feministlik liikumine olla süüdistanud niinimetatud Lesbide Seks Mafiat "poliitiliselt ebakorrektses seksi praktiseerimises" ja nood omakorda olla selle terminoloogia rõõmsalt omaks võtnuks tõestamaks endi tegevuse kadestusväärsust, seksikust ja radikaalsust.

Termin "poliitiline korrektsus" seondubki eelkõige mustanahaliste ja feministide liikumistega, kuigi terminit on kasutanud ka hoopis teistsuguste vaadetega liikumised. Elik, kaubal on olnud minekut.

Kõige edukam oli see minek Ameerika Ühendriikides. Euroopasse jõudis ta siiski pisut hiljem. Kui elasin aastatel 1996-1997 Washingtonis, siis oli poliitiline korrektsus täies õitsengus ja valgenahalise keskealise heteromehe elu üsna raske, sest see inimliik oli kõige kaitsetum.

Kui ma Ameerika Häälest lahkusin, siis küsisid ülemused, et miks küll? Harilikult püüavad inimesed ju iga hinna eest edasi töötada ja elamisluba ning kodakondsust saada. Ühe põhjendusena, mille neile tõin, oligi paraku tõik, et mulle ei meeldi teie poliitilise korrektsuse kampaania.

Keel politiseerub

Praegu tuuakse poliitilise korrektsuse puhul tihti välja vajadust olla peenetundeline ja vältida kellegi solvamist. Tegelikult tõusid see liikumine ja termin valitsevate väärtuste ja normide vastase mässu laineharjal.

Keel kord on juba nähtus, mis politiseerub, tahame seda või ei taha, sest keele kaudu me ju väljendame oma poliitilisi ja muid eelistusi ning vastumeelsusi. Üks ilming on ka see, et varem selleteemalise arutelu objektideks olnud rühmitused pürivad nüüd aktiivselt määrama arutelu agendat ja tingimusi.

Poliitilisest korrektsusest kui terminist on liikvel ka tugevalt negatiivne kuvand, et see takistab vaba arvamustevahetust kuni sõnavabaduse piiramiseni välja. Oma iva on neis väiteis olemas, eriti kui räägitakse näiteks immigratsioonist, rassidest või soorollidest. Seegi viitab mõneti asjaolule, et "poliitiline korrektsus" kui termin jõudis Euroopasse Ameerikast ja paljuski on seda mõistet vähemalt algses vormis mudinud Ameerika identiteedi probleemid.

Näiteks Cato Instituudi aastal 2017 läbi viidud avaliku arvamuse küsitluse põhjal oli 71 protsenti vastanuist seda meelt, et poliitiline korrektsus on piiranud vajalikke ühiskondlikke arutelusid. Poliitilist korrektsust on süüdistatud isegi selles, et nähtus toob kaasa "orwelliliku ühiskonna".

Oma arvamus on ka psühholoogidel, kellest mõned arvavad, et poliitilise korrektsuse kultuur toob kaasa poliitiliste rinnete süvenemise, mis omakorda provotseerib inimesi varasemast järsemale keelekasutusele.

Seega – poliitilisest korrektsusest võib leida positiivseid jooni selles plaanis, et kellestki rääkides ei peaks lemmiksõnad olema "siga, loll ja süüdi", kuid samal ajal ei tohiks ta mõjuda ka ühiskondlikele protsessidele häirivalt või neid vales suunas viivalt.

Nagu juba märgitud, keskendub termin paljuski rassilistele ja feministlikele, samuti samasooliste teemadele. Ja kõigi nende puhul ongi küsimus selles, kui kaugele see retoorika ja sellega esitatavad nõuded lähevad. Kui puhud pilli lõhki, siis ära imesta, kui tuleb ka vastureaktsioon. Ja vastasseis ühiskonnas vaid süveneb.

Rassiteema on jõudnud kriitilisse punkti või selle juba läbinud. Paljud on kindlasti näinud uudiseid sellest, kuidas eriti USA-s järjest keelatakse klassikalisi kirjandusteoseid või võetakse levist maha filme, mis on nii-öelda poliitiliselt ebakorrektse sisuga, või purustatakse "valesid" mälestusmärke. Praktika on levimas ka Euroopas.

Arenguruumi siin muidugi veel on. Näiteks mida öelda Aristotelese kohta, kes pooldas orjapidamist Vanas Kreekas? Kas peksame tema büstid puruks ja tassime teosed tuleriidale?

Tänavu jaanuaris lõpetas Yale'i ülikool aastaid suurt edu nautinud loengute baaskursuse teemal "Sissejuhatus kunstiajalukku: Renessansist tänapäevani". Põhjus – liiga Euroopa-keskne. Uues variandis peaks kursus vaatlema kunsti selle seostes soo, klassi ja rassidega.

Rassistlik male

Tegelikult on rassismiprobleem eelkõige seotud USA ja mõnede Euroopa riikidega. Vana aja impeeriumites ei olnud rassismi kui probleemi, ka keskajal ei täheldatud seda korrastatud vormis.

Praegu seda vähemalt Ühendriikides esineb ja võin seda oma kogemuste põhjal kinnitada – Washingtonis elasin valdavalt mustanahaliste linnaosas, sest see paiknes Ameerika Hääle lähedal, ja ei möödunudki ühtegi nädalat, et minu kohalolekule näiteks poes või mõnes baaris ei oleks reageeritud sõnadega "White trash" või "White shit" (e.k - valge rämps).

Euroopas näikse rassiteema olevat muutunud pigem moeküsimuseks, eriti riikides, kus muid rasse napilt, sealhulgas ka Eestis. Osale, eriti nooremast elanikkonnast näib olevat seksikas osaleda erinevate vähemuste õiguste suurendamiseks mõeldud väljaastumistel. Kuid kui kaalud vajutatakse ühele poolele viltu, siis tekib kindlasti ka vastukaal ja lihtsalt polariseerumine ühiskonnas suureneb.

Mulle enesele oli sel teemal ehk kõige huvitavam uudisekild selle kohta, et meedias olla juba ilmunud nõudmisi muuta malereegleid.

Esiteks, male on juba iseenesest rassistlik, koosnedes valgetest ja mustadest malenditest, ja eriti veel, kui valged peaksid võitma. Teiseks on ju ilmne diskrimineerimine, et alati alustavad valged. Peaks olema vähemalt loositõmbamine iga mängu alguses et kumb värv alustab. Seega neis küsimustes arenguruumi veel on.

Ehk kokkuvõtteks – poliitiline korrektsus on muutunud kitsa ringkonna iroonilistest märkustest lööginuiaks. Ja see ei ole enam üldse naljakas, sest kui eri osapooled tulevad debatile oma kurikatega, siis saab tulemuseks olema mitmeid lõhkilöödud päid.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: