Meelis Kiili: enesekindlus või endas kindel olemine

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Meelis Kiili Autor/allikas: Kaitseliit

Eduka väikeriigi ainus võimalus saab olla professionaalsus, ometi toob igapäevaelu näiteid ohtlikest amatööridest. Rahvuslik väärtusskaala ei ole abstraktne asjaolu, vaid rahvusriigi seisukohast praktiline tööriist. See paneb aluse riiklikele huvidele, millest lähtuvad strateegiline hinnang ja sellest tulenev riiklik poliitika. Siit saab alguse suur strateegia, kirjutab Meelis Kiili.

"See nõuab julgust, et tõusta ja rääkida,
kuid ka see nõuab julgust, et istuda ja kuulata."
Winston Churchill

"Me oleme pagana enesekindlad… me oleme pagana enesekindlad." Selline kõrgematel riigikaitsekursustel tähtsa riigiametniku uhkusega lausutud fraas äratab paratamatult tähelepanu ja sunnib mõtlema.

Kas me ühiskonnana saame praeguses turbulentses maailmas olla enesekindlad või peaksime hoopis olema endas kindlad, hoidma oma enda väärtusi, elustiili, traditsioone, keelt ja kultuuri. Kui me oleme enesekindlad, siis peaks riigis valitsema harmoonia, üksteisemõistmine ja meil rahvana peaks olema koosmeeles sõnastatud selge siht tulevikku, moodsama sõnaga - visioon.

Paraku näeme ja tajume argipäeva, kus ühiskond on lõhestunud toimub valimatu üksteise süüdistamine, puuduvad ühisosa ja koosmeel ning isegi ühiskonda koos tegutsema sundiv ohutaju ja enesealalhoiuinstinkt. Seda on nimetatud väärtuskriisiks, kuid äkki on tegu hoopis kompetentsikriisiga?

Kõik riigiametid peavad olema rahva teenistuses

Põhiseaduse esimene paragrahv ütleb, et Eesti on iseseisev demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, seega kõik riigiametid, nii valitavad kui ka määratavad peavad olema rahva teenistuses. Kuid lõhe rahva ja rahvateenrite vahel on siiski märgatav, ohtlik ja süvenev.

Ohtlik, sest meie iseseisvust ähvardava välise ohu, Vene Föderatsiooni, strateegid on selgelt sõnastanud, et oma eesmärkide saavutamiseks sihtmärkriigis ei ole okupatsioon ja sõjaline rünnak ilmtingimata vajalik. Esimeseks eeltingimuseks on tekitada lõhe rahva ja valitsuse vahel.

Demokraatlikku riiki juhitakse poliitiliselt läbi valitavate esinduskogude. President Kersti Kaljulaid ütles 20. augustil 2017 peetud kõnes, et poliitika on eestvedamise kunst. Kuid nagu iga teine kunst võib see olla professionaalne, amatöörlik, naivistlik, abstraktne jne.

Eduka väikeriigi ainus võimalus saab olla professionaalsus, ometi toob igapäevaelu näiteid ohtlikest amatööridest.

Kui rahvasaadik riigikogu kõnetoolis ütleb, et ta on tänulik, et keegi midagi ei küsinud, sest ta ei tea teemast midagi või teine neli aastat parlamendis olnud saadik vastab küsimusele, et kas ta kandideerib ka järgmistel valimistel, eitavalt, sest see eeldaks professionaalseks poliitikuks hakkamist ja see ei lähe tema plaanidega kokku, siis ei ole asjad kõige paremas korras.

Riigikogu ei tohi, ei saa ega või olla amatööridest asjaarmastajate kogum. Meie rahva esinduskogu peab olema koht, kus kõik rahvateenrid on kompetentsed sõnastama ja kaitsma rahva strateegilisi riiklikke huve.

Eesti valimissüsteem on proportsionaalne, mis lahtiseletatult peaks toimima mitte niivõrd isikupõhise kui maailmavaatelisena. Maailmavaade on põhimõtete, veendumuste ja ideaalide kogum, mis määrab inimese suhtumise tegelikkusesse, tema käitumise ja tema peamised tegevussuunad.

See on kooskõlas põhiseaduse paragrahviga 62, mis sätestab, et rahva esindaja ei ole seotud mandaadiga, vaid peab tegema oma valikud vastavalt südametunnistusele. Kuid kõik inimfaktorit omavad süsteemid evivad toimimise dünaamikat ja mõjusid, mis võivad oluliselt erineda soovitud mudelist.

Koalitsioonipõhine valitsus eeldab kompromissi ja mida erinevamad on maailmavaatelised seisukohad, seda suuremat lõivu tuleb maksta põhimõtetele. Lisaks peab arvesse võtma, et poliitikud on samuti inimesed oma vajadustega ja kui poliitikas osalemine ongi kujunenud ainukeseks sissetulekuallikaks, siis paraku avaldab see tihtilugu mõju personaalsete põhimõtete ja otsuste kujundamisel.

Üllatavalt tihti võib juhtuda, et võimuliidu sobimuse kui mitte aluseks, siis oluliseks mõjuriks siiski, on nii riigisiseste kui ka EL-i võtmeametikohtade kauplemine parteisõduritele. D'Hondti meetodi kohtade jaotamisel valimisnimekirjade vahel nõrkuseks on see, et paraku soosib see "tagatoa" sündroomi teket, kus erakonna sisemine hierarhia ei pruugi olla kooskõlas valijate eelistusega, vaid kujuneb mõjuisikute soovide ja soosikute kontekstis.

Valijad ei saa aru valiku loogikast, valitavad on pigem lojaalsed erakonnale kui valijatele ning see omakorda pärsib isikliku vastutuse tekkimist. Isikliku vastutuseta on poliitiline vastutus õõnes ja sisustamata poliittehnoloogiline sõnakõlks.

Tinglikult võib seda nimetada korporatiivseks valitsemiseks. Korporatiivsus toob pikas perspektiivis kaasa kompetentside languse, sest mõjule pääseb põhimõte – oluline ei ole see, mida sa tead, vaid keda sa tead.

Võib-olla ongi raske rahvasaadikutelt kompetentsi nõuda, eriti kui nad on saanud isikumandaadi. Võib-olla peamegi leppima, et saadikud kulgevad elegantselt julgeoleku valdkonnast põllumajandusse, sealt energeetikasse, omamata otsustuseks vajalikke teadmisi üheski neist.

Kuid täidesaatval võimul ja seda toetaval ametnikkonnal peaks siiski olema juhitava valitsemisala süvateadmised. Sellisel puhul ei saa tekkida väidet, et Eesti on ametnike riik. Sellisel juhul tekiks riigile visioon ja selle saavutamise strateegia, mis kindlustab rahvuse ja kultuuri säilimise ning edendab Eesti elanike julgeolekut ja heaolu.

On väidetud, et meie apoliitiline ametnikkond on poliitikuid hästi teeninud. Poliitikuid ei pea teenima, rahvast peab teenima, poliitikuid tuleb toetada. Apoliitiline olemus on muidugi hea, kuid mitte määrav. Määravaks on siiski professionaalsus, lai silmaring, suurte paljude muutujatega protsesside adumine ning arengute suunamine ühiskonnale soodsas suunas.

Paraku võib täheldada korporatiivsuse ilminguid ka ametnikkonna arengus. Avalikud konkursid on nii mõnelgi juhul maskeering eelnevalt siseringis langetatud määramistele.

Põhjus on tihti väga lihtne, inimlik ja mõneti selgitatav sotsiaalmeediale omaste tunnuste kaudu. Sotsiaalmeedia grupid või kõlakambrid on reeglina meeldivad, sest inimene liitub nendega ja võtab oma sõprade ringi neid, kes on temaga sarnased ja jagavad samu vaateid või tahavad lihtsalt meeltmööda olla. Teisisõnu, sotsiaalmeedia toidab meeldivate sõnumitega, mis paraku ei pruugi peegeldada päris maailma.

Vastutavatele ametikohtadele määratud, kuid sinna mitte kvalifitseeruvad isikud on tavaliselt intelligentsed inimesed, kes tegelikult oma sisimas teavad, et nende pädevus on ületatud, kuid neil puudub julgus, tahe või takistab võimuiha ja ego seda tunnistamast.

Sellistel puhkudel kujundatakse lähikond seltsingu või kõlakambri eeskujul korporatiivsetel alustel inimestest, kelle üle on mõju, kes annavad soovitud tagasisidet ja toidavad kunstlikku, tegelikkusele mittevastavat olukorrateadlikkust.

Selle tulemusel kujuneb osa ametnikkonnast inimestest, kes Ülo Vooglaiu sõnul teavad päris palju, oskavad üsna vähe ja ei saa ühiskonnas toimuvast aru.

Loomulikult kinnitatakse, et on ju loodud komisjonid ja kompetentsimudelid. Näiteks nagu avaliku teenistuse tippjuhtide kompetentsimudel: tuleviku kujundaja; tulemuste saavutaja; innovatsiooni vedaja; väärtuse looja; tööõnne hoidja ja enese arendaja.

Nende osiste põhjal annab komisjon arvamuse ja just nimelt arvamuse, mitte hinnangu. See kujundab arusaama, kas isik on meeldiv, sulandub väljakujunenud keskkonda, on otsuseid tegevale seltsingule mugav ja suunatav või vastupidi iseseisvat arvamust omav ja ebamugav.

Professionaalsete ametnike potentsiaali tuleb aga hinnata, tuleb aru saada, kui pädev on kandidaat kompetentsivaldkondades nagu majandus, sõjandus, poliitika, info, sotsiaalsfäär ja infrastruktuur. Need on valdkonnad, mis loovad julgeolekut, arengut ja innovatsiooni.

Kui hinnang on antud, võib seda täiendada ka arvamusega. Loomulikult ei ole võimalik teha kõiki hõlmavat üldistust, muidugi on meil palju häid spetsialiste ja üksikuid generaliste. Kuid ei saa ka vaadata mööda süvenevale profaanide ja diletantide võimu juurde jõudmise suundumusest.

Korporatiivsus, korruptiivsus ja kommunikatsioon

Miks on korporatiivne ühiskonnakorraldus kahjulik? Võiks eeldada, et ühtselt mõtlevad inimesed on monoliitsed ja loovad kriitilise massi muudatusteks, nagu seda olid laulva revolutsiooni aegsed üliõpilaskorporatsioonidest välja kasvanud ja riigi teenistusse asunud inimesed.

Sellistel erandjuhtudel, kui ühiskondlik kord kardinaalselt muutub, võib koondatud jõupingutusest kasu olla. Kuid jälle tuleb meenutada, et ka siis tõi edu rahva ühtsus, tahtmatus kanda okupatsioonikoormat. Balti ketis seisis rahvas ikkagi sooviga taastada iseseisvus ning tagada rahvuse ja kultuuri jätkumine läbi aegade.

Kuigi korporatiivsus ja korruptiivsus on erinevad asjad, siis paraku on nende toimimismehhanismid sarnased.

Vladimir Putini Venemaa toimimine on rajatud korruptsioonile, seega ei ole Kremlil eriti keeruline manipuleerida korporatiivset süsteemi. Ebakompetentsusel on omadus võimenduda, tihti ei ole vastasel vajalik isegi midagi erilist teha kui lasta asjadel kulgeda omasoodu. Nagu Napoleon on öelnud: "Kui vastane teeb vigu, ei ole mõistlik teda segada".

Kui kommunikatsioon ühiskonna ja võimu ning seda toetava ametnikkonna vahel on pärsitud, siis asendub suhtlemine kohtlemisega. Siis läheb põhiseaduses sätestatu kõverpeeglisse ja rahvas muundub subjektiks. Suhtlus ei saa olla vaid valimiste-eelne pastakate jagamine, see peab olema pidev kommunikatsioon kogu ühiskonnaga, mitte pelgalt oma andunud valijaskonnaga.

Kommunikatsioon on asendatud suhtekorraldusega, mis kombinatsioonis infoajastu teabe üleküllusega hägustab olukorrateadlikkust ja toodab pealiskaudsust. Otsuseid langetatakse emotsionaalselt meeldib-ei meeldi põhimõttel ilma sügava analüüsita.

Suhtekorralduslikud artiklid näiteks meestest ja naistest, kes aitasid tuua viisavabadust, ignoreerivad tegelikult selle vabaduse põhiautoreid - ettevõtjaid, arste korrakaitsjaid, õpetajaid, teadlasi ehk ühiskonda tervikuna.

Suhtekorraldus on korporatiivse juhtimise element, see loob iidoleid ja illusioone edust, kuid edu põhialus on kompetents, ekspertiis ja nendel rajanev valitsemine, mis on suuteline võimendama ühiskonna teadmisi, oskuseid ja pingutust.

Ja ometi räägitakse väärtuskriisist mitte kompetentsikriisist. Sellel on tegelikult lihtne selgitus. Peapiiskop Urmas Viilma kirjutas: "Tundub, et kõik, kes väärtustest räägivad, teavad, millest nad räägivad, ning need, kellele nad väärtustest kõnelevad, tunduvad iseenesestmõistetavalt teadvat, milline on väärtuste üldine definitsioon".

Väärtus on hinnang heast ja halvast, millest juhindutakse oma valikute tegemisel, otsuste langetamisel. Igal inimesel on oma väärtusskaala, kuid arvestades, et Euroopa, sh Eesti ühiskond individualiseerub, kus "mina" on liikunud "meie" ette, siis paraku tekib ka ootus, et "minu" väärtused on ülimad "meie" väärtuste ees. Tekib ootus, et teised võtavad minu hinnanguid kui sündinud fakti ja tõe mõõdupuud.

See on emotsiooni - mis suhtekorralduslike võtetega on manipuleeriv ja mobiliseeriv - populismi võimaldav jõud. Emotsioon on inimloomusele omane ja emotsionaalne seisund võib pärssida ratsionaalset mõtlemist.

Kui kompetentsi defitsiidiga indiviid või grupp suudab mobiliseerida piisavalt toetajaid ja neid teise grupiga vastandada, siis tekkinud müra võimaldab eirata terviklikke ühiskonna julgeoleku ja heaolu arengut, vältida personaalset vastutust ning samal ajal sepitseda põhjendamatut populaarsust.

Seega ei ole põhiseaduse preambulis kirjeldatud väärtuste mudel kujunenud ühiskondlikuks leppeks rahvuslikest väärtustest, mis toimiks mõõdupuuna moraalsele kompassile.

Tühimikku on püütud asendada Põhjamaade eeskujuga. Me oleme geograafiliselt Põhjamaa, kuid me ei ole ja ei peagi olema osa Põhjala kultuuriruumist, meil on piisavalt teadmisi, rahvuslikku ja kultuurilist omapära, et olla isesugune.

Meil on Põhjalaga palju ühist nii mentaliteedis kui ka tavades, samas eelnenud okupatsiooniperiood on mõjutanud seda sügava bütsantsliku käitumismustriga. Endine Soome suursaadik Eestis Kristi Narinen on öelnud, et Põhjala identiteet rajaneb kolmel põhielemendil – luteri kirik, ristilipp ja rootsi keel.

Ekslikult võib eeldada, et luteri kirik on meid ühendav lüli. Kuid me oleme pagana enesekindlad, sest avalikult demonstreeritakse nii sõnas kui ka teos üleolekut kirikust ja religioonist. Kas see on upsakus, rumalus või upitav enesehinnang, pole oluline, oluline on see, et peegeldab kontrollimatuse tunnet, isekust ning mina eelistamist meie ees.

See on seisund mille eest on hoiatanud kaks aastatuhat tagasi elanud filosoof ja väejuht Sun Zi: "On hirmutav ette kujutada mida ma suudaks teha, kui mul lubataks teha mida ma suudan. Kuid õnneks on minu üle Keiser [Jumal]".

Taevas ja põrgu on metafoorid, kui näiteks mõni võimukandja on bütsantslikule käitumismudelile omaselt ostnud omale lõputöö ja saanud tunnistuse kvalifikatsioonist, mida ta ei ole ausa tööga välja teeninud, siis piinab teda ebakindlus.

Mida kõrgemale ta korporatiivselt võimuredelil tõuseb, seda sügavamaks muutuvad kahtlused - kuskil on keegi, kes teab. Kindlasti teab see inimene, kes paberi välja töötas, keegi õpingukaaslastest võib teada, võib-olla isegi vastase eriteenistused omavad teavet. See on isiklik põrgu, kuid ka ühiskondlik risk ja oht, sest mida suuremad on võim ja volitused, seda suurem on ühiskonnale tekkida võiv kahju.

Rahvuslik väärtusskaala ei ole abstraktne asjaolu

Rahvuslikud väärtused saavad olla need, mida ühiskond on ühiselt sõnastanud, mis on taganud püsimajäämise, ulatuvad tuhandete aastate taha ja on kujundanud rahvast sajandeid, millel on selline hind, mille nimel ollakse valmis võitlema viimseni.

Oma väärtuste kujundamisel ei pea me ilmtingimata pimesi uskuma taevast ja põrgut, kuid mõistlik oleks kasutada seda kultuuriruumi, mis tegi meist kirjaoskaja, lõi haritlaskonna ning tagas ühe alussambana riigi ja rahva iseolemise.

Hoidumine seitsmest surmapatust ja põhimõtteline juhindumine kümnest (või seitsmest, kui kolm esimest ei ole materialistliku mõtteviisiga inimestele vastuvõetavad) käsust ei peaks olema eriti üle jõu käiv.

Kui seda täiendada demokraatliku riigikorraldusega, põlisrahvaste harta põhimõtetega, üleüldiste inimõigustega, siis saame luua üleüldise ühiskonnaülese väärtusmudeli.

Siis võime vaielda, kas meil on või ei ole väärtuskriis. Siis me võime ka olla endas kindlad, et emakeel jääb kestma, et laulupidu on enesestmõistetav, et Pika Hermanni tornis lehvib sinimustvalge, et meie põhiväärtus on eesti rahvas.

Rahvuslik väärtusskaala ei ole abstraktne asjaolu, vaid rahvusriigi seisukohast praktiline tööriist. See paneb aluse riiklikele huvidele, millest lähtuvad strateegiline hinnang ja sellest tulenev riiklik poliitika. Siit saab alguse suur strateegia ja sellest johtuvad valdkondlikud strateegiad.

Selline mudel võimaldab ühiskonnal arutleda või vaielda, kuidas me riiklikke huve kaitseme, mitte mida me kaitseme. Loomulikult on koalitsioonileppe muutumiseks valitsemisperioodi strateegiaks väga pikk protsess, kuid kusagilt tuleb alustada.

Esiteks tuleb hinnata, kas praegune valimismudel on Eesti ühiskonnale kõige sobivam ja arusaadavam. Ei tohi lubada olukorda, kus rahvas lööb käega, sest tunneb, et rahvast ei sõltu midagi.

Teiseks peab laiendama valitsemises osalemist. Ei ole põhjendatud, et omavalitsuse ja riigitüüri juures on ühed ja samad inimesed. Kuigi lähiminevik ei ole pakkunud meile selliseid riigimehi nagu Jaan Poska, Aleksander Tõnisson, Johan Pitka, Otto Tief, Endel Lippmaa ja Ülo Vooglaid, ei tähenda see seda, et andekad ja haritud generalistid kadunud on.

Võib-olla on praegune poliitkultuur paljudele vastuvõetamatu, kuid kui haritlaskond poliitikas ei osale, tuleb neil leppida sellega, et neid valitsevad rumalamad. Ametnikkonna kompetentsustaset saab samuti aega viitmata tõstma hakata, viies nende ettevalmistuse ja praktilise kogemuse kooskõlla juhtimistasandile nõutava kompetentsiga.

Peame loobuma noorte ametnike ja poliitikute kultusest, sest noorus ei ole voorus, vaid paratamatus. Vaja on tasakaalustatud hariduse ja harituse ning elukogemuse kombinatsiooni.

Tippametnike määramine tuleks tagasi viia riigikogu tasemele, sest see vähendab korporatiivsete valikute võimalust. Nende hindamiseks kehtestada konkreetsed hindamiskriteeriumid. Ideaalis võiks olla pädevusnõuded ka ministritele, strateegia olemasolul võib kaaluda tehnokraatliku kabineti moodustamist.

Riigikogu järgmise koosseisu esmaülesanne peaks olema rahvuslike väärtuste rakendamine, koalitsiooni valitsuskabinetil aga riikliku strateegia loomine ja täitmine. Siis tekivad visioon, kompetents ja võimalused konsolideerida ühiskonnas esindatud anded, tahe ning ressurss julgeoleku ning heaolu edendamisse. Siis saame endas kindlad olla, et jääme rahvana kestma.


Kommentaar väljendab autori isiklikke seisukohti ega ole seotud ametikohustuste täitmisega.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: