Kaupo Meiel: ärge õpetage mind elama, parem aidake materiaalselt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Ameerika filmiakadeemia otsus hakata parima filmi Oscareid jagama ainult vähemusgruppe kaasavatele linateostele ei ole midagi muud kui suits, peeglid ja odavad eriefektid ses silmakirjalikus ilmas, sedastab Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.

Kui Ricky Gervais aasta algul Kuldgloobuste peoõhtut juhtis, siis viskas ta avakõnes kõige muu kõrval nalja ka filmi- ja telemaailma mitmekesisuse ja poliitkorrektsuse üle. Muuhulgas ütles maailma üks teravmeelsemaid mehi, et auhinnatseremoonial pidi olema ka mälestushetk, aga kui ta nägi nimekirja lahkunutest, siis ei olnud see piisavalt mitmekesine, koosnedes peamiselt valgetest inimestest.

Gervais manitses toona ka Hollywoodi suurkujusid, et kui nad auhinnakõnet tulevad pidama, siis ärgu hakaku poliitilisi kõnesid pidama, sest nad ei tea päris maailmast mitte midagi ning neil pole mingit õigust mistahes teemal avalikkusele loengut pidada.

Kõigil, kes seda kõnet saalis või siis siis videosalvestuselt kuulasid, oli muidugi nalja kui palju, aga nagu parimate naljade puhul ikka, sisaldasid Gervaisigi torked küllaga prohvetlikku tõtt.

Mitmekesisus kultuuris küttiski sel nädalal kirgi, kui tuli avalikuks, et parima filmi Oscarile kvalifitseeruvad edaspidi vaid vähemusgruppe kaasavad teosed. Lühidalt kokku võttes hakatakse 2024. aastast filmide mitmekesisust hindama neljas kategoorias: vähemuste esindatus ekraanil, loominguline juhtimine ja meeskond, tööstuse võimalused ja ligipääsetavus ning publiku kaasatus.

Selleks, et film saaks parima filmi auhinnale kandideerida, peab vähemalt üks peaosatäitjatest olema vähemusrassist või etnilisest grupist; vähemalt 30 protsenti kõrvalosatäitjatest ja taustanäitlejatest seotud mõne vähemusgrupiga või siis peab filmi fookus olema seotud mõne vähemusgrupiga. Üks kolmest tingimusest peab olema täidetud.

Filmiakadeemia president David Rubin ja tegevdirektor Dawn Hudson teatasid: "Me peame nii filmides kui ka publiku seas maailma mitmekesisust rohkem peegeldama. Akadeemia üritab pühendunult seda reaalsuseks teha. Me usume, et vähemuste kaasamise nõuded saavad filmitööstuses tulevate muutuste katalüsaatoriks" Tsitaadi lõpp.

Sotsiaalmeedia läks selle uudise peale mõistagi kihama ja üks eesti tuntud kultuuritegelane nentis Ameerika filmiakadeemia otsuse peale, et terve mõistus on täielikult lahkunud.

Mistahes loomingulisele tegevusele ette kirjutamine, kuidas ja kellega seda peaks tegema, on üheselt tõlgendatav loomevabaduse piiramisena. Fantaasiat lendama lastes jõuame varem või hiljem selleni, et Eesti suurfilmist "Tõde ja õigus" puuduvad nii mustanahalised kui ka homoseksuaalid, mis muudavad linateose iga mõttes ebakorrektseks.

Süüdistusi võib siiski pareerida väidetega, et tegelikult olid Tanel Toomi filmi tegelased mõnes mõttes ikkagi üsna mustad, tegid muudkui orjatööd ja kui nüüd järele mõtlema hakata, siis kõige rohkem kirge oli Andrese ja Pearu vahel. Kui tead, kuidas on vaja tõlgendada, siis annab igatmoodi tõlgendada, aga see läheks juba absurdi valdkonda, mis on mõnes mõttes täitsa õige koht, kuhu kõige sellega minna.

Ometi ei maksa Ameerika filmiakadeemia otsust parima filmi Oscari osas väga traagiliselt võtta, sest terve mõistusega pole nendes protsessides enam ammu midagi peale hakata. Filmimaailmal on hädasti vaja kahte asja - head mainet ja raha. Hea maine on saanud tänu ahistamis- ja diskrimineerimisskandaalidele palju lööke ning selles ilmas tähendab hea maine ka head raha.

Ükski filmitootja ei soovi, et tema toodangut tabaks väiksemgi süüdistus kellegi ebavõrdses kohtlemises, millest võib välja kasvada protestisäutsude lõim Twitteris, mis omakorda võib areneda reaalseteks protestideks kinode ees ja mis omakorda tähendab vähem müüdud pileteid ja vähem raha.

Tänapäevane silmakirjalik reaalsus on selline, et ühelt poolt on tore etendada üle võlli tolerantsi, aga teiselt poolt on tore teha sõbralikku koostööd mistahes inimõigustele vilistava riigiga, kui see vaid rohkem raha sisse toob. Seega on filmiakadeemia käitumine igas detailis täiesti loogiline, ootamatu on ainult see, et taoline otsus alles nüüd tehti. Kogu see asi kokku ei ole midagi muud kui suits, peeglid ja odavad eriefektid.

Eks see kunagi selgub, kuivõrd vähemuste kaasamise nõuded tegelikult filmitööstust muudavad, kuid vaataja seisukohast pole vahet, kas ühe halva filmi tegemisel olid vähemused kaasatud või mitte, sest halb film on halb film. Sama kehtib heade filmide kohta.

Hollywoodi moraalimajakatele ütleksin aga lõpetuseks 1981. aastal parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud linateost "Moskva pisaraid ei usu" tsiteerides: "Ärge õpetage mind elama, parem aidake materiaalselt!"


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: