Aeg-ajalt on kasulik läbi käia mõisteid ja arusaamu, mis peaksid tänapäeva inimestest enamusele olema justkui iseenesest mõistetavad. Aga ei pruugi olla.

Demokraatia reeglid

Võtan jutuks demokraatia, ajendiks USA Princetoni Ülikooli politoloogiaprofessori Jan-Werner Mülleri tänavune raamat pealkirjaga "Democracy Rules". Tõlkida võib seda kui "Demokraatia valitseb", kuid ka "juhib, on enamuses, püsib, määrab", variante on mitmeid. Ja tahtmise korral võib seda tõlkida kui "Demokraatia reeglid".

Aga tühja pealkirjast, pisut ka sisust. Raamatut on valdavalt kiidetud, kuid ka kritiseeritud. Autor on ameeriklane ja meile jäävad mitmed USA praegused probleemid pisut võõraks, mistõttu piirdun üldisemate seisukohtadega.

Raamat näikse tulenevat demokraatia praegusest pisut rapitud seisundist. Uuringud näitavad demokraatia taandarengut globaalsel areenil samaaegselt autoritaarsete režiimide kütkestavuse kasvuga. Selle viimase trendi puhul võib aga leida demokraatia jaoks väikese lohutuse.

Ka autoritaarsed režiimid eelistavad end ikka veel serveerida kui demokraatiaid. Nende riigivalitsemise ülesehitus kopeerib demokraatlikke mudeleid, nende seas valimised, parlament, kohtud, ühesõnaga kõik need särgid-värgid, mis ühes demokraatias justkui olema peaksid. Järelikult on ka autokraatide ja kleptokraatide jaoks demokraatia vähemalt sildina jätkuvalt kütkestav.

Esmane küsimus peaks olema, et mis on demokraatia? Üks teine autor, John Lukacs viitas oma 16 aastat tagasi üllitatud teoses demokraatia ja populismi teemal klassikule. Täpsemalt prantslasele Alexis de Toqueville´ile, kellelt Lukacs laenab küsimuse, et kas demokraatia on rahva valitsus, või täpsemalt kas see on valitsemine rahva poolt?

Vastus on kahene. Esiteks, ei ole valitsemine rahva poolt, vaid on valitsemine rahva nimel. Teisalt, üldises plaanis on ju enamuse võim, ehk siis on justkui rahva võim.

Kuid siin on tähtis klausel: seda enamuse võimu piirab vähemuste ja üksikisikute õiguste seaduslik tagatus. Ja see vähemuste ning üksikisikute õiguste tagamine ongi toimivas liberaalses demokraatias kujunenud võtmeküsimuseks. Kui see tagamine väheneb, siis võime juba hakata rääkima populismist, arvas Lukacs.

Ja tagasi Jan-Werner Mülleri juurde. Tema sõnul võib ja peab demokraatia puhuti kasutama meetmeid, mis on ebademokraatlikud, kuid suunatud kodanikkonna kaitsmisele.

Teise maailmasõja järel keelustati näiteks Saksamaal ja mujalgi natsiparteid. Ehk demokraatial on õigus keelustada poliitilist rühmitust, mille eesmärk on demokraatia hävitamine. Samuti on mitmetes riikides keelustatud rühmitusi, millel on kalduvus kasutada vägivalda ühiskonna osade liikmete vastu, olgu need siis vähemused, immigrandid või üksikisikud.

Muide, ka Soomes 2015. aastal sündinud liikumine Odini sõdalased, mis praeguseks levinud mitmetesse riikidesse, ka Eestisse, on üpris küsitava olemusega. Taolise rühmituse kaasamine poliitilise taustaga üritustele, kasvõi nii-öelda korra tagamiseks peaks aga olema keelatud. Korra tagamiseks on korrakaitsejõud ja muud võimalikud seadusele tuginevad ühendused ja struktuurid.

Lisaks peab demokraatial olema õigus kehtestada ka muid piiranguid, mida on vaja kodanikkonna kui terviku kaitseks, kasvõi näiteks nakkuste leviku piiramiseks, nagu praeguses pandeemia olukorras. Demokraatial on õigus ka enesekaitseks, sest kaitsetuna võib demokraatia jõuda ka iseenese tühistamiseni.

Praeguses kriisis ei ole asi selles, et inimestel on demokraatiast kõrini. Lihtsalt ühiskonnad on tugevalt polariseerunud ja killustunud. Lisaks on osade inimeste jaoks inimühiskonnas tervikuna toimuvate muudatuste tempo muutunud liiga kiireks. Kui ei jõuta sammu pidada, siis tahetakse pidurit vajutada, kuid ei teata, kus see on. Ja see tekitab taas viha.

Süüdi ei ole selles siiski demokraatia, ka mitte liberaalne demokraatia. Populistide jaoks aga on polariseerumine üks eesmärke. Mülleri sõnul püüavad populistid jagada ühiskonda homogeenseteks rühmadeks ja seejärel kuulutada mõned rühmad ebaseaduslikeks või teisi ohustavaks.

Isegi mõiste "koos" on tänapäeval küsimärgi all. Prantsusmaal näiteks vastas 35 protsenti küsitletuist, et neil ei ole kaaskodanikega midagi ühist. Puhuti on ka mul endal tunne, et osaga ühiskonnast ei ole ka minul midagi ühist.

Esindusdemokraatia

Kuna hiljuti olid valimised, siis mõni sõna ka esindusdemokraatiast. Valimiste järel on alati nii võitjad kui kaotajad. Tähtis on aga see, kuidas võidetakse ja kuidas kaotatakse. Demokraatia tervise jaoks on oluline, et võimul olevad parteid aeg-ajalt vahetuksid.

Müller toob siin sisse lojaalse opositsiooni mõiste. Demokraatias on vaja enam-vähem ühtset rühmitust, mis on parteilistel põhjustel valitsuse suhtes kriitiline. Kuid samal ajal ei tohiks opositsioon olla riigi poliitilise süsteemi vastu ning ei tohiks eitada ka valimiste tulemusel võimule tulnud valitsuse legitiimsust.

Seetõttu on demokraatiat nimetatud ka valitsemisvormiliseks ebakindluseks. See tähendab, et opositsioonil peab alati olema lootus võimule pääseda ja valitsusparteidel ei tohi olla kindlust, et nad igavesti võimule jäävad.

Müller nimetab demokraatiat ka poliitiliseks süsteemiks, kus parteid kaotavad valimisi, aga need ei ole alati samad parteid, kes kaotavad. Kuid pole demokraatiat ilma kaotajateta.

Selline regulaarne ebakindlus ja ka vabadus peavad aga olema piiratud kahe reegliga. Esiteks ei tohi inimestel olla õigust õõnestada kaaskodanike seisundit ühiskonna vabade ja võrdsete liikmetena. Ja teiseks, igaühel on õigus oma arvamusele, kuid igaühel ei saa olla oma fakte.

Ja võrdsete õiguste kõrval tähendab demokraatia ka võrdset austust. Austus ei tähenda aga erimeelsuste puudumist. Ja siia lõppu panen ilmselt juba korduvalt kasutatud mõttetera David Vseviovilt: ajalugu on korduvalt kinnitanud, et vääralt mõistetud arusaam vabaduse absoluutsest ülemlikkusest võib transformeeruda vabaduseks tappa.

Viited lugemishuvilistele

• Jan-Werner Müller "Democracy Rules" (2021).
• John Lucacs "Democracy and Populism. Fear and Hatred" (2005).