2018. aastal, A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva tähistamisel Estonias tegi Rein Veidemann Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi nimel ettepaneku kuulutada Tammsaare sünnipäev eesti kirjanduse päevaks.

"Seepärast võtan ma teha ka ettepaneku lülitada meie riigi tähtpäevakalendrisse  30. jaanuar Tammsaare päevana. See oleks niisugune päev, mis oleks täielikult pühendatud kogu meie kirjanduskultuurile, nagu meil on Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev, 14. märts  pühendatud emakeelele. See päev, eesti kirjanduse päev, 30. jaanuar korduks siis nii kaua, kuni on olemas Eesti riigi tähtpäevade kalender ja kuni on olemas riik ise," ütles Veidemann.

30. jaanuaril, Tammsaare sünnipäeval, on sellest ettepanekust möödunud kolm aastat. Jutuks on seda mõtet siin-seal jälle võetud, üht-teist korraldatudki, aga siiski ei ole asi jõudnud veel riiklikku kalendrisse ega lipupäevaks. Tundub, et idee tuleks korralikult üles soojendada ja nüüd ikkagi ära teha.

Miks me vajame eesti kirjanduse päeva?

Alustuseks sellepärast, et ilukirjanduse lugemine annab inimesele võime mõelda, mõtestada, sõnastada ja kujutleda viisil, mida ei võimalda ükski teine kunstivorm. Emakeelne ilukirjandus annab vaimse vundamendi, kultuurseks inimeseks olemise võtme. Aga küsimus ei ole lihtsalt lugemises, sest ettelugemispäev on ometigi 20. oktoobril juba olemas ja lausa ülemaailmselt tähistatud.

Küsimus on eestlaseks olemises. Meie kultuur püsib tekstidel, mis nii kirjutatud kujul kui ka suuliselt edasi antuna hoiavad vaimset sidet olnud ja tulevate põlvkondadega. Aga mitte ainult. Kirjandus võiks olla parim inimeste ühendaja ka kohe praegu, sest ta hõlmab kogu rahvast selle erinevates vanustes ja kihtides. Lastekirjandusest akadeemikuteni ja rahvakirjanduseni.

Kui miski võiks meie lõhestatud rahvast ühendada, siis võiks selleks olla hea eesti kirjandus oma mitmekesisuses. Sest see on kütkestav ja ühtlasi hoiab meid meie kultuuri kütkes.

Või kas hoiab? Tegelikult pole olukord kuigi roosiline, kui vaadata kooliprogramme, kus eesti kirjanduse osakaal on karjuvalt väike. Küsige huvi pärast, mitut eesti kirjandusklassikut teie laps või mõni noorem sugulane-tuttav teab? On lugenud, on õppinud? Aga ega kaasaegseid eesti kirjanikke paremini teata.

Kirjanduse mõju inimese vaimsele võimekusele ning kultuurilisele seotusele on tugevasti alahinnatud nii hariduspoliitikas kui ka lastekasvatuses. Rääkimata täiskasvanuist endist, kes kurdavad küll vaimse tervise probleemide üle, aga head raamatut ikka kätte ei võta. Aga vaimse tervise probleemid võivad olla ka tervel kultuuril või ajastul, nagu me oma kaasajast tunda ja näha võime.

Elame narratiivides

Meeldib see või mitte, aga inimesed elavad narratiivides ja kultuurid niisamuti. Kui eesti kirjakultuuriline järjepidevus – mis elab eesti kirjandusena – katkeb, siis eesti kultuurist või identiteedist pole palju põhjust enam rääkida.

Mida maailm siis kaotab? Selle üle võiks tõesti mõelda. Oleks ka viimane aeg, sest eesti kirjanduse ja kirjandusklassika seis ei ole kiita ei õppekavades, lugemisharjumustes ega ka akadeemilistes väljundites, rääkimata selle ala rahastamisest.

Näiteks ikka veel on taastamata eesti kirjandusklassika programm, mis võimaldaks toetada kirjandusklassika kordustrükke, kommenteeritud väljaandeid ja uurimistegevust. Sest pange tähele – piisavalt kaua aega tagasi välja antud raamatud kaovad raamatukogude riiulitelt, et teha ruumi uutele raamatutele ja niimoodi võib ühel hetkel olla kadunud suur osa autoreid, keda oleme siiani pidanud justkui osaks eesti loost.

Nii et eesti kirjanduse päev võiks olla see päev aastas, mil me oma Tammsaare kõrval tähistame eesti kirjandust kui kollektiivset nähtust, kui eestikeelsuse imet, ning räägime kõigest oma kirjandusega seonduvast: klassikast ja kaasaegsest kirjandusest, kirjanduskriitikast ja lugemisest ning muidugi võiks asja juurde käia ka riiklik tunnustamine – näiteks parimate kirjandusõpetajate või kirjandusõpilaste esiletõstmine.

Muide, soomlastel on riiklikus kalendris 11 kirjanduskultuuriga seotud tähtpäeva. On mõistagi ka soome kirjanduse päev. Aga nagu ütles Juhan Viiding: meil on aegumatu aare. Ja temaga koos võiks olla ka see üks ja ainus, kullakarvaline eesti kirjanduse päev.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.