Indrek Tammeaid: Kas Eesti kaugeneb Soomest? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Indrek Tammeaid Autor/allikas: Erakogu

Koroonakriis lisab pingeid kõikjal, kuid kõik suured muutused ei pruugi olla põhjustatud COVID-19 epideemilisest levikust. Dramaatilistes tormituultes võivad jääda märkamatuks aeglased muutused süvahoovustes ja seda ka Eesti-Soome suhetes, kirjutab Indrek Tammeaid.

Eesti ja Soome häid suhteid on põhjendatult peetud aastakümneid konstruktiivselt üllatustevabaks. Raskeid teemasid on vähe, kõik ju suhteliselt hästi ja liikuda saab ainult paremuse poole? Koroonakriis on toonud oma mured, aga suures pildis tundub Eesti-Soome suhtes kõik paigas.

Reisime ja suhtleme vähem. Üksikute juhtivpoliitikute vulgaarsed ja halvustavad kommentaarid naabrite suhtes veidi häirivad.

Seevastu Soome järsud reisipiirangud – kus Soome jaoks kriitilise tähtsusega meditsiini- ja sotsiaalsektori töötajad on teretulnud, kuid negatiivset koroonatesti omav IT-spetsialist või vaktsineeritud eakas lähisugulane mitte – tunduvad erapoolikult ülekohtused ja isekad, aga see ei peaks suurt pilti muutma, või siiski?

Kas tunneme Soomet paremini kui varem?

Eesti ja Soome suhetes on aastaid piisava tähelepanuta jäänud paar suurt iseärasust.

Esiteks naaberriigis reisivate ja töötavate inimeste suur hulk ja samaaegselt naaberriigi kultuuri, majandust ja poliitikat vähemalt rahuldavalt mõistvate inimeste piiratud arv. Segame oma ettekujutustes üksikud isiklikud eredad näited reisimis- ja elanikestatistika kümnete tuhandetega, tehes oletuse, et Eesti-Soome suhteid ja nende tausta mõistab suur hulk inimesi.

Reaalsus, kui vähe adume tegelikult teineteise ühiskonnamudeleid, väärtushinnanguid ja näiteks ka tarbimiskäitumist, on olnud üllatav paljudele, seda kahjuks mitte ainult pendeltöötajatele, vaid samuti ärijuhtidele ja tippametnikele.

Teiseks on aastakümneid olnud Eesti ja Soome suhete eripära kultuuri- ja majandusruumi lahusus. Kui kultuurielu üle Soome lahe on juba aastakümneid olnud tihe ja mitmekülgne, siis majanduses on koostöö potentsiaalist realiseerunud ainult murdosa.

Eesti ja Soome on jäänud traditsioonilisteks kaubanduspartneriteks ja partnerluses domineerib transaktsioonipõhine vaatenurk kaupade, teenuste ja tööjõu liikumise suhtes. Ühisel võimekusel põhinevate uute lahenduste arendus ja turustus on globaalsel skaalal ja eriti uutel turgudel jäänud üksikute pilootprojektide ja pidupäevakõnede tasemele.

Eesti ettevõtete hulgast on saavutanud koroonakriisi perioodil Soomes väga häid tulemusi ja turupositsioone vaid üksikud. Lisaks tehnilisele ekstsellentsusele paistab nende juures silma üks ühendav tegur – Soome mõttemudelite ja väärtushinnangute sügavam tundmine.

Sellest ka küsimus, et kas me tunneme Soomet paremini kui varem? Või äkki hoopis vähem? Vaatan seda küsimust lähemalt neljast vaatenurgast.

Esiteks. Soome ei oleta tundvat Eestit, aga õpib, jälgib ja proovib mõista. Eesti oletab teadvat ja tundvat Soomet, aga samal ajal oskab järjest vähem keelt ja jääb järjest rohkem maha väärtushinnangute muutuste analüüsis.

Taasiseseisvumise järel oli aastaid olukord, kus Eesti intellektuaalne ja ettevõtluse eliit tundis Soomet paremini kui Soome Eestit. Mingil hetkel muutus aga olukord vastupidiseks. Eestis juurdus arvamus, et me tunnemegi Soomet, et Soomega suhtluseks ja Soome tundmiseks piisab ka inglise keelest.

Samal ajal pöörasid Soome otsustajad ja institutsioonid järjest rohkem tähelepanu Eestile, eesti keele oskajaid leiab üllatavatelt kohtadelt ka väljaspool traditsioonilisi fenno-ugri kultuurisfääre. Ühisfoorumite päevakava sisustasime tihti utoopiliste pseudoteemadega, viimasena nendest tunnelidebatt.

Oleme jõudnud olukorda, kus suur osa majandusest ei ole enam elulis-materiaalsete vajaduste rahuldamine, vaid tooted ja teenused põhinevad eelkõige mõttemudelitel, väärtushinnangutel ja identiteedi konstruktsioonil.

Analüüsides nüüd majanduskoostöö potentsiaali üha ainult osalist realiseerumist peaks olema ilmne, et suurema lisandväärtusega, kasumlikumas ettevõtluses on sisuliselt võimatu olla edukas ilma majandus- ja kultuuriruumi süvateadmisteta. On võimalik, et näilist teadlikkust naaberriigi kohta on liialt ka riiklikes institutsioonides.

Teiseks. On jahmatav, praeguseni üllatuvad mitmed otsustajad riigi ja institutsioonide asümmeetrilisusest. Soome ei ole kolm korda suurem Eesti, vaid mitmes aspektis eri loogika ja konstruktsiooniga ühiskond ja majandusruum.

Leiame tihti naaberriigist petlikult samalaadse nimega riigiasutuse, institutsiooni või näiteks mittetulundusühingu, kuid selle tegevusmudel ja roll ühiskonnas võivad erineda oluliselt. Ebapiisavad teadmised nendest toovad tagasilööke nii ettevõtluses kui ka ametlikes suhetes.

Kolmandaks. On huvitav vaadata Eesti ja Soome arenguid klassikalises majanduspoliitilises parem-vasak ja väärtushinnangute konservatiivse-liberaalse telje maatriksis. Soome ühiskonna raskuskese on aastakümneid olnud tugevalt vasakliberaalne ja seda mitte ainult sotsiaaldemokraatlike-vasakparteide mõjul.

Soome paremtsentristlik Kokoomus seisab senini mitmes majanduspoliitilises seisukohas vasemal Eesti sotsiaaldemokraatidest. Olulisemaks kui parem-vasak, võib kujuneda areng konservatiivsuse-liberaalsuse teljel. Eriti kui näeme, et konservatiivne maailmavaade saab toetust märgatavalt laiemalt kui ainult EKRE. See, kuidas kulgeb Eesti areng paremliberaalsel vs paremkonservatiivsel suunal, võib määrata palju ka Eesti suhet Soome ja Põhjamaadega.

Neljandaks. Viimasena nimetaksin seni homogeensete ühiskondade järjest selgemat jagunemist maailmavaatelisteks isoleeritud rühmadeks ja seda eriti Soome puhul. Seni suhteliselt samalaadsed, paljuski konsensust otsivad parteide ja sealt edasi kokkuvõttena riiklikud seisukohad on vektoriaalsed kogutulemused, aga muutuste ajurid järjest kirevamad "arvamusmullid".

Kas märkame, millised "mullid" on naaberriigis juurde tekkinud ja kasvanud? Kuidas erinevad teineteisest näiteks isegi sama generatsiooni, aga erinevates pealinnades elavad "mullid"?

Aga need tulevased "mullid" tulevad üsna pea määrama tulevasi reisipiiranguid, riiklikke regulatsioone ja tarbijavalikuid. Kõigega ei pea nõustuma, aga tuleviku tegevuskeskkonna kujundamiseks tasub vähemalt märgata ja mõista, milliseks lähipiirkonna maailmavaated ja huvid võivad formuleeruda.

Aga mida siis teha?

Esimene samm on alati pragmaatiliselt aus olukorrahinnang. Kas tunneme teineteist nii hästi kui oletame? Kas panustame selleks piisavalt aja-, inim- ja rahalisi ressursse. Kas strateegilised valikud kajastavad meie prioriteete.

Oodates teiselt osapoolelt teatud otsuseid või käitumismudeleid, võib vahest olla kasulik veidi oodata oma soovide või müügikõne esitamisega ja veidi rohkem panustada mõistmisele, millest ja miks otsused ja hoiakud sünnivad. Raske on üle tähtsustada keeleoskust.

Mida väiksem riik, seda strateegiliselt tähtsam on naabri hea tundmine. Inglise keel annab meile lihtsa tööriista, kuid läbi selle läätse kõik nüansid ei avane, ei kultuuris ega ka näiteks keerukamate lahenduste müügitöös.

Meil on suurepärane võime koostada häid visioone ja strateegiaid, kuid samas suutmatus neid piisavalt hästi ellu rakendada. Eesti ja Soome suhete kohta on koostatud sisukad raportid 2003. ja 2008. aastal.

Kurb on lugeda, kui väike osa headest ettepanekutest on teostatud. Loodame et möödunud aasta septembris loodud ühiskomisjoni ettepanekutel saab olema edukam tulevik. Kindlasti on vältimatu keelelis-kultuurilisse koostöösse tuua tänapäeva muude valdkondade sh tehnoloogia arengu ja erasektori kontekstuaalsust.

Kultuuritööl on vaieldamatu väärtus omaette, kuid sellele lisaks tuleb kultuuripõhiseid teadmisi kasutada laiemalt, lisades samas äriarendusse ja majandusse sügavamat arusaamist keele-, kultuuri- ja mõttemudelitest.

Üks konkreetne idee Eesti mõttekodadele, ülikoolidele ja riigiasutustele: looge sarnaselt kõrgemate riigikaitsekursustega Soome lahe tulevikukursused.

Mõlemal riigil, aga eriti Soomel, on pikk traditsioon selliste kursuste korraldamisel. Riigi tippametnikke on mitmeaastastel ühistel juhtimiskursustel koolitanud ka näiteks Sitra. Aalto ülikool ja Helsingin Sanomat on arvamusliidritele ja poliitikutele loonud majanduse tulevikku käsitlevad nn majanduskaitsekursused.

Tippametnikud, ärijuhid ja arvamusliidrid on nõudlikud ja kogenud kuulajad. Rohkem kui sellele, millest sina tahad rääkida, lähtudes kuulaja oletatavast viisakast kohustusest teine pool ära kuulata, peab pöörama tähelepanu sellele, miks sinu poolt pakutav teave on kuulajale oluline ja milliseid uusi võimalusi see toob kuulaja jaoks oluliste probleemide lahendamisel. Kõik tippkoolitustel osalenud teavad ka osavõtjate omavahelise suhtluse ja sektoreid ületavate kontaktide ja diskussioonide väärtust.

Millisel tasemel selline ühine mõtte- ja koostöölaager suudetakse organiseerida, kes nõustub osalema ja mis tagasiside antakse oleks heaks mõõdupulgaks, kui hästi teineteise huve ja mõttemudeleid tunneme.

Kas Eesti kaugeneb Soomest? Nii ei peaks ega tohiks juhtuda? Selle nimel tasub pingutada! 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: