Sel nädalal on tavalisest rohkem olnud juttu sallivusest, kiusamisest ja vihakõnest. Nädala alguse Postimehe Fookus oli pühendatud koolikiusamise teemale; intervjuu Viivi Luigega kandis pealkirja "Sallivus on tegelikult ükskõiksus" ning nädala keskel selgus, et Eesti võib saada Euroopa Liidult trahvi, sest pole vastu võtnud vihakõneseadust.

Kõikide nende uudistega kaasnes sotsiaalmeedias – aga siin-seal mujalgi – huvitav paradoks. Õieti on see paradoks olnud esil juba mõnda aega, aga muutus nüüd sarnaste teemade kuhjudes kuidagi eriti reljeefseks.

Võõritustunde tekitas esmalt arusaamine, et inimesed, kes identifitseerivad end kui "sallijad", muutusid Viivi Luige intervjuu pealkirja lugedes väga vihaseks.

Omajagu kentsakas muidugi, et keegi peab end üldse sallijana defineerima. Sõna toob pähe võrdluse pakkijaga, kes su suure salli sisse mähib, nii et lõpuks enam liigutadagi ei saa. Empaatia teiste inimeste suhtes võiks ju olla midagi iseenesestmõistetavat.

Ometi on paradoks selles, et kui hakkad süvenema, mida räägivad ja kirjutavad inimesed, kes jutlustavad avatust, tolerantsust ja sallimist, siis on toon, millega seda tehakse, kõike muud kui mõistev ja sõbralik nende suhtes, kelle arvamus võib olla mõnes küsimuses teistsugune. Aeg-ajalt kumab välja peaaegu isiklikku vihkamist.

See on lausa hirmutavalt dogmaatiline ja sallimatu, meenutades mõnd eriti karmide reeglitega sekti, millest välja heitmine ja igavesse põrgutulle määramine võib järgneda ka kõige väiksema eksimuse tagajärjel. Sallimine näib olevat karm tegevus.

Vähem üllatust ei põhjusta esinejad ja sõnavõtjad, kes süüdistavad teisi avaliku arvamuse avaldajaid räuskamises, aga kipuvad ise olema märksa lärmakamad.

Eesti keele seletava sõnaraamatu põhjal on muide "räuskamise" sünonüümidena ära toodud "lõugama, käratsema; praalivalt kisama, õiendama". Hiljuti lugesin ERR-i portaalist aga president Toomas Hendrik Ilvese sõnavõttu, milles räuskamiseks on tituleeritud selline kirjanduslik žanr nagu publitsistika. Ilvese määratluse kohaselt esindab publitsistika "soovi oma seisukohta lugejale peale suruda, enamasti rünnates kedagi teist" ning seisneb mühaklikkuses, sarjamises ja siunamises.

Mind tegi selline publitsistika termini ümberdefineerimine vägagi nõutuks. Mida võtta nüüd ette näiteks Kreutzwaldi, Tammsaare, Vilde ja paljude teiste oluliste autorite publitsistika köidetega? Keelata ära kui inetu käratsemine? Ja mida arvata Ilvese enda üleolevalt praalivast ja sildistavat toonist, just sellest, milles ta ise näib süüdistavat paljusid teisi?

Nõutus jätkub ka vihakõne teemale mõeldes. Jällegi tuleb ette ootamatuid ilminguid. Nimelt tahavad vihakõne seadustamist kõige rohkem need, kes peavad end suurimateks vabaduse ja sõnavabaduse eest seisjateks. Ühtäkki ei ole enam piisavad olemasolevad reeglid ja piirangud, mis sätestavad põhiseaduses ja seadustes kriminaalset käitumist.

Miks aga hiilib sealjuures ligi mõte, et vihakõne keelamisel ei pruugi olla sugugi üksnes õilis eesmärk, vaid see on ka hea lahendus ebamugavate arvamuste elimineerimiseks avalikust ruumist?

Ei usu, et sellisest arengust võidaksid vabadus või sõnavabadus ning puhtamaks ei muutu õhk sellest kindlasti. Juba praegu tegeleb arvestatav hulk inimesi enesetsensuuriga. On täitsa ilmne, et paljud inimesed kardavad oma mõtteid täielikult väljendada, sest sind võib tabada sotsiaalselt häbimärgistatu staatus.

Ei jõua ära imestada, et ühes lauses saab kedagi süümepiinadeta mõnitada ja sealsamas kutsuda üles märkama vaimset vägivalda ning mõistma hukka sallimatust. Selles võiks ju olla paradokside ilu, kui see ei oleks nii karjuvalt silmakirjalik. Tagajärjena on paljud muidu eesti keeles ilusad sõnad kaotanud oma algse tähenduse. Inimesed aga midagi oma sisemisest vabadusest, mis ometi peaks olema iga vaba ühiskonna alustala.

Kõigile neile, kes suures sallivustuhinas ei kannata nn valesid arvamusi ja tahaksid sõnavabaduse tagamiseks sellele legaalseid piiranguid seada, võiks aga meenutada ajalookogemusest sugenevat lihtsat tõde: sõnavabaduse olukorda saab parandada ainult veel suurem sõnavabadus, mitte selle kärpimine.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.