Pealtnäha saime lugeda selliseid uudiseid. Meenutame.

ERR-i ühes uudises seisis: "Kolmapäeval rääkis nüüd nime Mia Belle Trisna kasutav endine Eesti naisjalgpallur telesaates "Õhtu", et treener alustas tema seksuaalset väärkohtlemist, kui naine oli 14-aastane. Lisaks rääkis oma seksuaalse ahistamise juhtumist veel üks endine Kalju mängija."

Teises uudises märgiti: "Brasiillasest juhendaja Fredo Getulio Aurelio sõnas Postimehe otsestuudios, et tütarlapsel tekkisid tema vastu varem tunded kui temal neiu vastu ning ta ei sundinud Trisnat millekski."

Veel rääkis endine jalgpallur saates "Õhtu", et sama muster jätkus temaga ka Euroopa klubis, kust ta lahkus enda sõnul selleks, et "ellu jääda". Tolles Euroopa klubis olla tegeletud "ainult mustade asjadega" ning "jalgpalliga peaaegu et mitte". Rängad, kuid samal ajal äärmiselt hägusad süüdistused. Tegu olevat olnud naiste Meistrite Liiga klubiga. Ameerikas õppides aga hoogustus ka tema #MeToo hoiak.

Nüüdseks on Mia Belle Trisna rahvusvahelise gabariidiga #MeToo coach. Tema kannatuste ning nõuannetega saab tutvuda tasuliselt läbi avaldatud raamatu.

Mida 14-aastane tütarlaps tahab?

Brasiillasest jalgpallitreeneri Fredo Getulio Aurelio suhteskandaal on lõpuni rääkimata ja käsitlemata, aga ka täis vastuolusid nagu paljud #MeToo kaasuseid. Nii näiteks on FC Nõmme Kalju naiskond teinud avalduse treener Getulio Aurelio Fredo toetuseks ja laimukampaania vastu.

Veel ütles neiu saates tähendusväärsed sõnad. Ta lausus küsimusele vastates, kas ta sai esimesel seksuaalkohtumisel aru, mis toimus: "Ei, ma ei saanud midagi aru, ma ei teadnud sellest midagi."

Seega näeme siin selget ühiskondlikku ebakõla, kus meie poliitiline eliit on pidanud aastaid 14-aastaseid noori suguküpseks ja vastutavaks enda otsuste eest. Kuid siinkohal selgub (eeldades, et neiu räägib tõtt), et 14-aastane tütarlaps ei saanud arugi, mis temaga tehakse. Olenemata sellest, kas tüdruk räägib tõtt või mitte ning sellest, mida meie sellest arvame.

Võib lisada, et 2011. aastal ajakirjas Jalka avaldatud loos jätkub samal jalgpalluril Getulio kohta kolmes eri kohas ainult kõige soojemaid sõnu. Ka ei olnud naine Kalju jalgpallur, vaid treenis FC Floras ning pöördus Fredo Getulio Aurelio poole eratundide saamiseks.

Aga see selleks. Ka autor ei võta hinnangut ses asjas, veel vähem mõistab kellegi suhtes kohut.

Fredo Getulio Aureliot õigeks või süüdi mõista pole meie asi. Me võime mõelda pigem sellele, kuidas isana suhtuda olukorda, kus näiteks teie 14-aastasel tütrel on vahekord 30- või 40-aastase mehega. Mis te teete? Hea küsimus Perekooli foorumisse, mis?

Samal ajal ma ei usu, et väga paljud isad Perekoolis vastamas käivad ning parem on, neile endile. On ka tõenäoline, et isade vastused ei ole seal vastavuses kommuuni reeglitega. On ka võimalik, et isade vastuste baasil saaks algatada vihakõne paragrahviga kriminaalasja ning isa kui ühiskonnale ohtlik element tuleks isoleerida. Ka see poleks praeguses maailmas enam midagi originaalset

Tanel Kiik vajaks pigem peeglit

Meie asi on küsida sisuliselt sama, mida küsis EKRE esimees Martin Helme mõned päevad tagasi sotsiaalmeedias: miks meie poliitikud ei ole tahtnud midagi kuuldagi seksuaalse enesemääratluse vanuse ea alampiiri tõstmisest 14 eluaastalt 16 peale, nagu EKRE seda koalitsioonis olles ettepanekuks tegi?

Martin Helme kirjutas 14. märtsil:

"Meie erakond esitas äsja riigikogu menetlusse eelnõu, mis tõstaks suguküpsuse seadusliku vanuse 16 peale [seda vanema kui 21-aastase partneri puhul]. Praegu on see 14, sellega on Eesti absoluutselt kõige madalama lubatava vanusega riik Euroopas. Sama eelnõu esitasime eelmises koosseisus. Tookord hääletati see mürinal maha. Tegime ka valitsuses olles ettepaneku koalitsioonis, et lubatavat vanust tõsta kahe aasta võrra. See leidis lausa raevukat vastuseisu keskerakondlaste poolt."

Kui tervise- ja tööminister Tanel Kiigel "hakkab füüsiliselt halb", lugedes 14-aastase tütarlapse suhtest 54-aastase mehega, siis tuleks siinkohal ju ikkagi endale otsa vaadata, seista silmitsi omaenda ja erakonna poliitilise liberaalsuse agendast tulenevate poliitiliste eelistustega. Keskerakond ise on ju läbi maailmavaateliste hoiakute sedalaadi seksuaalset läbikäimist tolereerinud.

Seega aitaks Tanel Kiike tema tundmuste puhul paremini peegel kui refleksid. Mida tellid, seda üldjuhul ka saad.

Seaduse muutmise sisu on ammu teada

EKRE tegi ettepaneku vanusepiiri tõsta 2019. aastal koalitsioonis olles ning nüüd märtsis. Justiitsminister Maris Lauri on ettepaneku kohta öelnud, et see ei ole hästi põhjendatud ning karistusõigusliku poole pealt on seal ebaloogilised vastuolud.

Seega näeme, et teemat on vaetud peamiselt motiividega, miks seda teha ei saa. Pole evitud poliitilist soovi probleemi lahendada ning seadusandlikku muutust sisse viia. Nii lihtne see ongi.

EKRE veebruari alguses esitatud eelnõu järgi oleks lapsporno valmistamise ja alla 16-aastase seksuaalse ahvatlemise eest ette nähtud kuni kümneaastane vanglakaristus ning korduva sarnase kuriteo eest kuni viisteistkümneaastane vangistus. Kui vanem kui 18-aastane isik astub suguühtesse noorema kui 14-aastasega või üle 21-aastane isik alla 16-aastasega, siis oleks karistus kuni viis aastat vangistust, ütles eelnõu.

Ka meedia vaikimine on tähendusrikas, kuid miskipärast mitte üllatav. Oktoobri keskpaigast kuni jaanuari lõpuni, vähem kui kolme ja poole kuu jooksul (Meedia Uurimise Keskus monitooris teemat) ilmus abielureferendumi teemal ligi kümme käsitlust päevas, siis seksuaalse enesemääratluse vanuse alampiiri teemal me peaaegu ei leia käsitlusi ei sellest ajast ega käesoleva juhtumi eelsest ajast.

Ühiskond, meedia ja kolmas sektor on olnud vait

Üleüldine seksuaalse enesemääratluse vanuse 16 eluaasta alampiir kehtib näiteks Soomes, Lätis, Leedus, Hispaanias, Suurbritannias, Norras, Belgias ja Hollandis. Ka enamikus USA osariikides ja Kanadas on seksuaaleluga alustamise vanusepiir 16 eluaastat.

Tegelikult on äärmiselt kahetsusväärne, et Eesti, kus on ca 20 000 vabaühendust ning sadu võrdõiguslikkuse, soolise neutraalsuse, laste, naiste ja ühiskonna nõrgemate kihtidega tegelevad MTÜ-d, ei ole keegi neist pidanud seda teemat vajalikuks suuremalt üles võtta ning avalikkuse ees teravalt tõstatada ja meedia niisamuti pole tuld võtnud. Nii on see on jäänud konservatiivide õlule.

Üldisemalt võttes võime küll praegu väita, et nii ühiskond, lastekaitse- kui ka muud organisatsioonid, meedia ning poliitikud on sel teemal olnud valdavalt vait. Soov olukorda selget muutust tuua on neil puudunud, välja arvatud EKRE, SAPTK ning üksikud hääled, mis ei ole ka arutelutasandil leidnud avalikkuse toetust.

Lõpetuseks küsin ma kolme alaealise tütre ja ühe poja vanemana huvitatult, et kas siinkohal on edumeelne Eesti riik soovinud kõigist naabritest ja isegi Hollandist progressiivsem olla? Nähtavasti. Taolisel juhul olen ma taaskord õnnelik, et ma Eestis ei ela.

Aldo Maksimov on Ida-Egeuse mere saarel elav endine ajakirjanik, literaat ning Samose Loomekodu peremees, samuti tegev MTÜ Meedia Uurimise Keskus juhina.