Mina ja vist päris suur osa inimestest oleme viimasel ajal lugenud ja kuulnud paljude julgete naiste sõnavõtte nii meie meedias kui välismaises ajakirjanduses. Kui mõelda näiteks Kelly Sildaru, Mia Belle Trisna või Meghan Markle´i antud intervjuu peale, aga miks mitte lisada neile ka Britney Spearsist vändatud dokumentaalfilm, mis sellest, et ta ise seal küll sõna ei võtnud.

Kõik need meedias ringlevad esinemised/sõnavõtud/intervjuud erinevad üksteisest nii sisu, olukordade, mastaabi kui ka detailide osas. Ometigi on täheldatav teatud "perekondlik sarnasus", neid kõiki läbiv niit, mis neid juhtumeid otseselt seob.

Võimupositsioonidest

Kujutame ette olukorda, kus teatrilavastaja astub suhtesse oma teatrimajas töötava näitlejaga. See on mõlemapoolselt konsensuslik suhe. Kujutame nüüd aga ette olukorda, kus treener astub suhtesse oma treenitavaga. See ei ole mõlemapoolselt konsensuslik suhe (ka siis, kui treenitav seda alles küll hiljem endale teadvustab). Kumb neist on okeim/õigem ja kumb vääram olukord?

Loogiliselt võttes on "okeim" ikkagi ju suhe, mis on konsensuslik. Ning miks peaks üldse kõrvutama seda mittekonsensuslikuga? Jah, olukorrad erinevad üksteisest peaaegu diametraalselt. Aga. Siin on mitu "aga". Mõlemad olukorrad on problemaatilised, mõlemat ühendab hierarhiliste iseärasuste traagelniit. Sestap peatuksin esmalt võimupositsioonidel ja alles hiljem juba sitapeadel ja neid võimestavatel struktuuridel.

Oleks tagumine aeg aru saada, et kõik me oleme läbi erinevate institutsioonide, organisatsioonide, koolivõrkude, huvitegevuse jms võimusuhetes meid ümbritsevate tööandjate ja -võtjate, treenerite, õpetajate, produtsentide ja teistega. Iga struktuur on hierarhiline ja seda väljendab võimusuhete võrgustik.

Kui mõelda näiteks klassikalise "ülevalt alla" võimu teostamisele: lavastaja-näitleja, treener-treenitav, kuraator-kunstnik, õppejõud-tudeng. Leian, et ka siis, kui tegemist on suuremal määral nn iseorganiseeruva ja horisontaalset võimuvälja viljeleva rühmitusega, on mingit liiki võimuvertikaali nähtamatu käsi ikkagi mängus.

Ükskõik kui sõbralikes suhetes me ka ei oleks oma bosside, treenerite, lavastajate või kasvatajatega, nii ühise/jagatava institutsiooni sees kui selle väliselt, on nad siiski oma alluvate, treenijate, kasvandike suhtes alati "kõrgemal" positsioonil olevad isikud. Ehk siis omavad nad nii otsest kui ka sümboolset (mõju)võimu endale "alluvate" suhtes.

• See võim võib väljenduda selles, et näiteks treenitav laps, soovides imponeerida oma treenerile, võimalik, et teda ka kartes, teeb kõike, mida treener talt nõuab nii trennis kui ka näiteks temaga mõnikord trennist koju sõites. See on kõrgemal seisva inimese autoriteet, millele laps tugineb.
• See võim võib väljenduda ka selles, et näiteks konsensuslikult suhtesse astunud lavastaja ja näitleja lähevad kord lahku ja suhete halvenemise tõttu saab näitleja teatrist kinga ja tema vallandab eikeegi muu kui nüüdseks ta juba endine kallim, sama teatri lavastaja.

Nii treener kui ka lavastaja on institutsioonisiseses hierarhias võimupositsioonil. Kaotajaks ja ohvriks jääb aga sellistes situatsioonides pea alati võimupositsioonil oleva inimese suhtes nõrgem pool.

Intiimsed suhted "redeliastmel allpool" asetsevate isikutega, näiteks treenitavaga, on äärmiselt problemaatilised, sest tegemist on igal juhul kas pehmema (konsensuslik suhe) või jäigema või lausa räigeima astme mõjuvõimu kuritarvitamisega (mittekonsensuslik suhe).

Sellised asju võiks hakata lõpuks ometi arvesse võtma. Ka siis, kui tegemist on kahe täiskasvanud inimese konsensusliku suhtega. Ka siis, kui armastus on no-ikka-väga-suur. Ja selle vastutuse peab võtma ei keegi muu kui võimupositsioonil olev inimene.

Struktuuridest ja veidi ka sitapeadest

Üle-eelmisel aastal resideerusin Prantsusmaal ühes iseorganiseeruvas loomemajas, mille asutaja hakkas ahistama ühte mu kolleegi. Üks teine kolleeg ütles selle peale: "Aga mida sa ikka teed, mõni lihtsalt on sitapea ja tema lihtsalt juhtub olema üks neist!"

Nõmedate, problemaatiliste või lausa kuritegelike olukordade teket ei saa me süüks panna vaid kellegi joviaalsuse, kire ja muude nn iseloomuomaduste arvele. Raskete olukordade tekkes ei ole süüdi vaid kellegi "sitapeaks" olemine, vaid suuresti ka struktuurid, mis põlistavad ja hoiavad käigus nende nn sitapeade ja/või isegi ahistajate ja/või vägivallatsejate jätkuvat süüdimatut tegutsemist.

Peamiselt naiste ja laste vastu suunatud struktuurset ahistamist, seksuaalset väärkohtlemist ja vägivalda saab tulemuslikult peatada ainult siis, kui organisatsioonid, institutsioonid, ühendused jms teevad kõik endast oleneva, et takistada võimuhierarhiast lähtuvalt alati nõrgemas positsioonis olevate alluvate, töötajate, õppijate, kasvandike, treenijate jne suunas tehtava ülekohtu võimalust.

Siin ei piisa ammugi kellegi iseloomuomaduste väljavabandamisi stiilis: "Ah, ta ongi selline üliemotsionaalne ja kirglik!"; "Ah, see ongi tema stiil, ta on alati nii raadios rääkinud, mis nüüd siis juhtus?!"; "Aga ta ongi sitapea, ega teda ei muuda!".

Mõne inimese käitumist ei muuda võib-olla tõesti miski. Aga see ei peaks ometi tähendama, et selliste tingimuste loomine, kultiveerimine ja käigushoidmine, mis tagavad neis osalevate, õppivate, töötavate, treenivate inimeste turvalisuse, ei peaks olema tänapäeval elementaarne.

Need, keda kuulavad sajad tuhanded inimesed raadios; kellele alluvad sajad inimesed teatris; kelle juures käib treenimas mitukümmend noort; kes töötavad institutsioonides, mis ei tee midagi nende inimeste parimal juhul ebakompetentse, halvimal juhul aga lausa kriminaalse tegevuse vältimiseks ja takistamiseks, nemad on probleemi juured. Kuid seda on nii võimupositsioonil olev inimene kui ka teda ümbritsev ja võimestav struktuur.

Selliseid institutsioone tuleb survestada võtma vastutust, suunama noid tegema (mõnikord ka kategoorilisi) korrektiive oma juhtimises ja mõtlemises. Eesmärk ei ole kellegi "käntseldamine", vaid võimupositsioonil oleva inimese vastutusele juhtimine oma positsiooni ja (mõju)võimu osas ja suhtes.

Mõnel inimesel võib tõesti olla soodumus olla "sitapea". Aga sitapea saab ta olla vaid siis, kui inimesed, kes teda ümbritsevad, ja süsteem, milles ta tegutseb-töötab, võimaldavad selleks olemist, on selle kasvulava. Kui juhtivatel kohtadel saavad jätkata näiteks rassistid, ahistajad, vägivallatsejad jms, olgu nende positsiooniks ministrikoht, lavastaja, teatrimaja direktor või jalgpallitreener, siis on probleem ka seesama struktuur ja meie kõigi asi on juhtida sellele tähelepanu. 

Lõpetuseks

Eesti meedias ei ole just kõige raskem üllitada ja avaldada naisi ründavaid misogüünsete allhoovustega tekste. Vahel näib, et meie ühiskonnas on avalikult sõna võtval naisel vaja võidelda mitmel rindel, sest paratamatult peab pareerima ka sihilikult pahatahtlike tõlgenduste ja süüdistuste eest (ühis)meedias, mille eest on juriidiliselt praktiliselt võimatu end kaitsta.

Naised, kes julgevad rääkida oma üleelamistest, ei tee seda mingi tunnustuse ja tähelepanu nimel, nad teevad seda, sest nende vaikimine ei ole neid seni kaitsnud ja nad teavad, et nende jätkuv vaikimine ei kaitse tõenäoliselt ka teisi sarnases olukorras juba olevaid või tulevasi kannatajaid.

Me kõik ju tahame elada võimalikult turvalises ühiskonnas ja olla tegevad võimalikult turvalistes ja läbipaistvates institutsioonides? Või ei?