Peeter Olesk: kurb poliitiline keel

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Peeter Olesk Autor/allikas: Lauri Kulpsoo

Uusi murdekeelseid sõnu me jaksame ehk veel tuletada, aga hätta me jääme õigehääldusega ja ses suhtes polegi palju midagi imestada, kui me keeletoimetajate isikus oleme hädas juba eesti ühiskeele grammatilise varamuga, kirjutab Peeter Olesk.

Kui ma salvestistest just head helisevat ja hästi tempereeritud muusikat ei kuula, siis leidub eesti raadiojaamade ja internetiülekannete salvedes väga vähe niisuguseid palasid, mis tõeliselt mu meelt parandaksid.

Juttude sisu kordub nii sageli, et see ei jäta vabaks ainsatki hetke mõtlemaks järele, mis kõik võib jääda põgusa uudise või arvamuslause taha (või alla!) või kuidas võiks mistahes uudist tõlgendada veel teist-kolmat moodi.

Üldiselt olen ma märganud, et kui Eesti inimene võtab vaevaks – kuigi tapvalt suur see vaev nüüd ka ei ole – silmata kümmekonda päevalehte, siis on ta meie kohalikest uudistesaadetest ees vähemasti paar päeva, mõnikord veelgi rohkem. Legeeritud terase asemel pakutakse meile roostesse läinud vanarauda. On aga teada, et kui uudis on pealiskaudne, siis on tema keel suisa hoolitsemata ehk lastud nii suust kui ka käest. Halvas keeles sa head uudist edasi ei anna.

Missugused võiksid olla hea keele tunnused? Kui kõnelda eesti keelest Eesti raadiosaadetes ja teleprogrammides, siis üks heakeelsuse tunnuseid on korrastatud õigehääldus ehk ortoeepia, niisiis sõnade rõhulisuse, vältelisuse ja sõnaosade paigutamine kõnevoolus põhjendatud positsiooni.

Kuid stopp (ei ole muide eestikeelne sõna!): millise keele missugustest sõnadest me õieti räägime? Kesk-Ida ning Kesk-Aasia rahvaste keeltes kasutatakse hulganisti nõukogudepärasusi, millel võib vene nõukogude keelega küll ühine tähestik, ent slaavi keelte hulka nad ei kuulu.

Kui kohapealses keeles kasutatavate kohanimede õigehääldus eesti ühiskeele enda kohta käivate reeglite järgi võib olla raskevõitu, siis ilmvõimatu see siiski ei ole.

Ei ole seda ka kohanimede tõlkimine kohalikust keelest eesti ühiskeelde koguni "ülenisti", aga kindlasti on see protsess vaevalisem isikunimede korral ja võib oskussõnades osutuda lausa nii tülikaks, et eesti omasõna asemel hakataksegi eelistama võõrapärast terminit – eriti kuna eestikeelne Vikipeedia on keeleliselt koostatud mitte kõrgemalt kui näitas omaaegne hinne "kaks".

Halvakeelsuse üheks tunnuseks omakorda võib olla eesti ühiskeele rõhu- ja vältesuhete allutamine inglisepärasustele ehk protsess, mida võib nimetada ka east-end-istumiseks (eesti keeles "idaotsastumiseks").

Miks valitseb paljudel erialadel mitte-eestikeelne st eesti omasõnu vähe sisaldav oskussõnavara, sellel on hoopiski teistsugused põhjused. Olen sattunud keskmisest suuremal määral tegelema astrofüüsikaga, mis on äärelinnas elavale asjahuvilisele jõukohasem osa tähistaeva ja planeetide geokeemia uurimisest kui astronoomia või maapõue süvauuringud kas puuraukude kaudu või avakosmosesse lennutatud detektorite abil.

Eesti keeles sellekohane õpik puudub ja kui polekski nii, siis maa uurimine nii seest välja kui ka väljast sisse on üldiselt kas inglise- või vene- või mandariinikeelne.

Eestlasena ei jää sul muud üle kui osata neist kolmest vähemasti kaht, sõnavara rohkem, hääldust vähem. Olgu. Kuid ärgu olgu rahulolu sellega, kui me ei oska ühtegi keelt korralikult hääldada viisil, mida ennemuiste pidi oskama välja öelda laval.

Saksa keeles märgib õigesti hääldatud saksa keelt ajalooline oskussõna "Bühnen-Deutsch", mis ei ole meie maa keeles mitte lavakõne, vaid on Menningu ja Panso aegadel kuuldud "teatri-eesti". Rõhud ning välted omal kohal, pausid paigas, iga sõna esimesest häälikust kuni viimase tuletusliite lõpuni arusaadav.

Need vanad asjad tulid taas meelde, kui hakkasin märkama, kuidas eesti keele poliitika Eestis peaks meie murdeid arvestama märksa rõhutatumalt kui viimasel poolel sajandil. Ilus teema päevakorda võtmiseks, ainult et kui põhjalikult ja kelle jaoks?

Kirde-Eesti rannikumurdest olen ma kuulnud ja lugenud kõigest paari iseärasust, nimelt nn kolmandat väldet ja sisekao puudumist. Mitte siis "laulma", vaid "laulama". Minusuguste sünnikodu Tallinnas Männikul asub keegi-ei-tea-mis-murdealal. Võib-olla on see lääne-harju murre, aga kust ma leian sealt neljandat-viiendat põlve paikse kohaliku, kes räägiks kodus ja tööl kohalikku keelt ja pikemalt kui nõuab söögipalve?

Väga autoriteetne patomorfoloog ja histoloog, oma elutöö Tartus teinud professor Kalju Põldvere (1929-2011), kellel oli imetore huumorimeel, oli pärit Ohtu külast Keila ja Vasalemma vahelt. Tema lapsepõlvekodu võis üksikjooniti olla veel murdekeelne, aga pole enam temagi käest küsida, kui lokaalne too üksikjoon sai olla ja milline asjaolu võis ohtulase keelt kõige rohkem mõjutada – kas kool või jumalateenistus või rongisõit või turulkäimine. Praegu vilksatas korraks katse anda uus elu kodavere murdele.

Kõige üksikasjalisemalt on see kirjas noorepoolsel Juhan Liivil, kuid ühe klassiku paarist palast ei jätku terve keele velmamiseks isegi sel juhul, kui pala teema on arusaadav igale mõistusega olendile, näiteks nüüdis-Eestis viirushaigus või vaktsiin või nakkavus või EMO ehk erakorralise meditsiini osakond.

Uusi murdekeelseid sõnu me jaksame ehk veel tuletada, aga hätta me jääme õigehääldusega ja ses suhtes polegi palju midagi imestada, kui me keeletoimetajate isikus oleme hädas juba eesti ühiskeele grammatilise varamuga.

Murded annavad juurde keele kõikides paradigmades, ent siis tuleb olla ka järjekindel ja möönda eluõigust küllalt paljudele erisugustele isiku- ja murdepärasustele, ma mõtlen nendele erijoontele, mis on grammatiliselt korrektsed ja laadilt ehk modaalselt sündsad.

Kõigepealt peaks neid murdepärasusi tundma, mis minusuguse jaoks tähendab esmalt seda, et on tarvis loobuda viltusest kujutelmast, nagu välistaks murdepärasus kõike regionaalset või täiesti murdeülest.

Eespool tuli jutuks lääne-harju murre. Selle põhjapiiri tõmbab Soome laht, kuid kuidas kulgeb murde lõunapiir? Kas kihelkonniti või küliti?

Minu jaoks see ei ole pelgalt dialektoloogiline või kultuurantropoloogiline küsimus ja nimelt seetõttu, et Isamaa erakond on programmiliselt püüdnud olla konservatiivne eesti ühiskeele üldisuse mõttes, aga siis tuleks ka avalikkusele selgitada, mida kõike see mõte endas kätkeb ja milline on teiste riikide keelepoliitika rahvuskeele, riigikeele, hariduskeele ja regionaalsete keelte lõikes.

Loode-Prantsusmaal on regionaalne bretooni keel. Prantsuse Vabariigi keskvõimude poolt oli bretoonide keelele regionaalsete õiguste omistamine mitte konservatiivne, vaid hoopiski liberaalne samm.

Analoogilist sammu Lääne-Harjus ei kujuta ma ette ja ainuüksi seepoolest, et inimesed, kes sinna on kolinud, pärinevad ise väga paljudest maailma eri otsadest, näiteks Ingerimaalt. Mis oleks nende inimeste ühiskeeleks?

Kohalik murdekeel ilmselt mitte, igatahes mitte sel määral nagu kohaliku perearstikeskuse- või haigla-keel, mis tihtipeale on muide eesti keel kliiniliseks ja tervishoiuliseks asjaajamiseks ega ole mõeldud haigete jaoks.

"Eesti keel üleüldse" – lubatagu selles kahelda. Näiteks ei ole siinkirjutaja eesti keel olnud kunagi nii allegro nagu seda sunnib kuulama Eesti raadiosaadetes kõlada lastev jutuvada saksa tähtedega.

Isamaa peab andma eestikeelsusele arusaadava väljendusplaani. Nagu igas formatsioonis, nõnda ka värskeimal Eesti ajal on üks keelekujundajaid olnud alati kõiksugused transpordikanalid, siin ja praegu nüüd rongiliiklus.

Tallinna ümbrusest Lääne-Harju ja Ida-Harju vahel kuni Saarde murraku alani välja on eesti keel seega väga pideva surve all. Kuidas on mõeldud sellele survele vastu pidada? Kuni me sellest küsimust ei tee, seni on eesti keelepoliitikas kõik pilla-palla. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: