Tähendus on kasutus, kirjutas Ludwig Wittgenstein postuumselt avaldet kogumikus "Filosoofilised uuringud". Arusaama, et sõna tähendus on selle kasutus keeles võiks pidada triviaalseks tähelepanekuks. Kuid triviaalne tundub see vaid seni, kuni hakkama mõtlema olukorrale, kus meil on idee või ese või tegevus, kuid selle tähistamiseks puudub sõna.

Me laename. Kultuurid on alati laenanud. Olgu tehnoloogiat või roogasid või – millest täna räägime - sõnu. Tavaliselt juhtub see siis, kui avastame mõnes teises kultuuris seda, mida meil ei ole. Pitsa näiteks, või borši, või hoopis purksi.

Kui meil puudub ennenägematu kohta sõna, siis nimetame ennenägematu ise millekski või kasutame kellegi teise sõna. Kujutle, et oled eestlane 3000 aastat tagasi, kütt-korilane. Mammutid ja tarvased on muutunud haruldasteks ja küttimisretkel lõunasse näed inimesi, kes teevad midagi suurel lagedal maa-alal, põllul. Sina 3000 aastat tagasi ei tea, et see on põld.

Küsid põllul töötavalt liivlaselt, mis see on? Õnneks räägib liivlane peaaegu sama keelt kui sina ise, aga räägib juba paremini teist keelt, midagi nonde vihat röövretki korraldavate leedukate keelele sarnast. Seega, osutad põllule ja küsid, mis see on.

Laukas vastab ta. Jätad meelde, laugas.

Siis näed lätlasest sõdalast, kel peas metallist müts ja käes puust käepidemega terariist, kes sööb kahtlasi rohelisi marju ja oranži värvi juurvilja, ja pakub sulle ka.

Küsid, mis need on? Civere, cirves, zirnes ja burkane, ütleb lätlane.

Hmmm, nojah, jätad meelde, lähed koju, mäletad kiiver, kirves, hernes ja porgand.

Tegelikult me ei tea, millises suunas see kõik käis, kas soome-ugrilaselt baltlasele või vastupidi. Kuid me teame, et vahest võib laenudega ka eksida. Näiteks soome keeles leppä, meil lepp ja liivlastel liepä tähistab üht sorti võsa, millest kümmekond aastat küttepuid tegin, aga läti keeles on liepa hoopis Pärn, nii et nendelgi on Kura poolsaarel oma Pärnu, Liepaja.

Aga tagasi korilasest eestlase juurde. Möödunud on paar tuhat aastat ja toonase korilasest eestlase järeltulija, talupoeg või koguni ori elab anastet Liivimaal Stackelbergi mõisas. Ta saab teada, et too suur hoone, kus hoitakse hobuseid, on Stall, ja seal on ka Frau Brigita lemmikhobune Friedrich. Aga eestlasena, kel algkaashäälikuühendeid peaaegu võimatu hääldada, ütleb ta, et Taagepera mõisa rõuva Pireti hobune Priidig on tallis.

Ja veelgi hiljem hakkab tema järeltulija käima Schules, ehk maakeeli koolis, kus ta õpib selgeks lugemise, mille õpetust saksa papp kirikus nimetas Lehr-iks.

Ja nõnda me keel rikastubki.

Sõna "vaksal" jõudis meieni vene keele kaudu Londoni pearaudteejaamast Vaux Hall. Šedööver ja košmaar tulid samuti vene keele kaudu, kuid prantsuse keelest. Liiper on tulnud inglise sõnast sleeper. Ja kõige lõbusamalt, "nahkhiir" on tulnud saksa sõnast Fledermaus ehk laperdav hiir, aga kuna algkaashääliku kombinatsiooni FL ei saanud eestlane hääldada, siis just nagu sõnast Stall sai tall, sai sõnast Fledermaus ledermaus, ehk nahkhiir, mis käis kah.

Ent siis, 19. sajandil ärkas eesti rahvas. Taheti eestikeelset laulu, raamatuid, näidendeid. Enam ei tahetud iga võõra nähtuse puhul laenata sõnu teistelt ja mugandada need eesti häälduse järgi uuteks sõnadeks.

Kiiresti linnastuv ja moderniseeruv, kuid endiselt agraarsõnavaraga maarahvas, kes 19. sajandil oma rahvuslikku identiteeti avastas, vajas uusi sõnu tähistamaks uusi mõisteid, mida kiiresti arenev ajastu tõi. Ent see rahvas ei soovinud neid uusi mõisteid lihtsalt mugandada saksa keelest. Ning selles samas vaimus astuski rahvuslik-modernistliku liikumise Noor-Eesti liige Johannes Aavik oma tanksaabastega meie keelde, muutes vägisi eesti keele kaasaegseks 20. sajandi keeleks.

Aavik mõistis varem kui teised, et üks kultuur saab maailmast aru vaid siis, kui sel on keel, millega on võimalik kirjeldada 20. sajandi eestlast ümbritsevat elu. Et eesti keelel on vaja sõnu. Õigemini, ta sai aru sellest, mida pidas silmas Wittgenstein oma esimeses raamatus, Tractatus Logico-Philosophicus, ja selle viimases osas, kus ta kirjutas: "Sellest, millest ei saa rääkida, tuleb vaikida". Mille kohta meil ei ole sõnu, sellest ei saa rääkida.

Aavik adus, et täpsema sõnavarata eestlane püüaks – täpsemini, kirjeldaks - justkui läti cirvesega kurge. Uued sõnad, võet kas murde- või soome keelest, või koguni loodud de novo, sõnad, mida 19. sajandil ei mõistnud veel keegi, kuid milleta ei saaks me tänapäeval hakkama.

aare, embama, ennustama, evima, haihtuma, hajameelne, hankima, hetk, häirima, hääbuma, ind, innukas, johtuma, julm, jõhker, kehutama, kohtlema, korvama, kummaline, laip, laup, lemmik, levima, levitama, loobuma, lünk, meenuma, mugav, mõrv, möönma, nautima, nördima, otstarve, raev, reetma, relv, roim, saabuma, saavutama, siiras, siirduma, soodne, suhe, suund, sünge, süüme, säilitama, säästma, tajuma , taunima, tootma, ulm, (millest hiljem loodi ulme), vallutama, veenma, üllas.

Sõnad "taristu" ja "kestlik" on nende sõnadega võrreldes pisiuuendused. Kas me kujutame ette eesti kõne-, saati siis kirjakeelt ja kirjandust ilma nende sõnadeta?

Kuid mingem tagasi esimese mainit Wittgensteini tsitaadi juurde: tähendus on kasutus. Kui nood Aaviku sõnu poleks leidnud kasutust, ei tunneks me neid. Osaliselt tulid need sõnad keelde ja said kasutatavaks tänu sellele, et nad täitsid lünga: inimesed said uue Eesti Vabariigi vaimus aru, et on aeg täiendada sõnavara.

Kaasa aitas Eesti kirjanikkond, kõigepealt sajandi alguses Noor-Eesti, siis Eesti Vabariigi algaastail Siuru ja hiljem ka Arbujad. Noored haarased neist kinni, osaliselt tänu sellele, et Aavik oli Eesti kooli peainspektor, kes surus oma sõnu ja uuendusi (nagu i-mitmust, -maks, -tet ja -ella vorme) kasutavaid kooliõpikuid koolide õppeprogrammi. Aga eeskätt tänu sellele, et inimesed kasutasid noid sõnu.

Meil on tavaks öelda, et keel on elav asi. Ja ta ongi. Keelekasutus muutub kiiresti, eeskätt noorte seas, ja kui keegi uuriks, siis võib juhtuda, et selguks, et see muutub tänapäeval kiiremini ja laiaulaulatuslikumalt kui varem.

Sõnad tulevad noorte seas kiiresti käibesse. Mobiiltelefonist saab lihtsalt mobiil. Mobiilist saab mobla, millest saab telo. Lisaks, tänu sotsiaalmeediale on eestlased, eriti nooremad eestlased enam võõrkeelses keskkonnas kui varem. Eesti noored on võtnud üle USA noorte keelepruugi - bruh, naiss, noiss, Yo, ohmygod.

Seda ei väära miski. USA noorte keelt peetakse prestiižseks, selle kasutamine näitab, et oled maailmaga ühenduses.

Seda ei ole vaja taunida. Kõige elementaarsemad eesti keele terminid tähistamaks kirvest, hernest, talli ja kooli oleme võtnud võõrkeeltest. Nõnda ka sõna tool, saksakeelsest Stuhl-ist, sõna sink sõnast Schinken, millest soomlased oma hääldust järgides tegid kinkku. Ja võtsime Soomele hetki asendamaks saksakeelest augenblick-i ehk silmapilku, kus meie suutmatus hääldada kaashäälikuühendeid tegi sõnast blick sõna pilk.

Need on kõik normaalsed nähtused. Me keel on kaasaegne, kuid seda tuleb aeg-ajalt täiendada ja seda kolmele põhimõttele toetudes.

Esiteks, kui sõna on kõlalt eestikeelne, täidab elegantselt eesti keeles olevat lünka ja on juba üldkasutuses, siis laenatagu. Kaasajal oleks hea näide inglise keelest võet kopi-peist, kirjeldamaks igapäevast tegevust, mida olen selle kõne kirjutamisel kasutanud vähemalt 50-60 korda.

Teiseks, kui on termin, mida kuidagi mugandada ei saa, on vaja uut. Selle alla käivad ka kaashäälikuühendiga sõnad, mida raske välja öelda. Sellepärast paningi kümme aastat tagasi Sõnausele ülisageli kasutet ent piinarikkalt raskesti hääldatava sõna "infrastruktuur". Selles sõnas on FRA, täheühend, mille me muutsime prouaks ja Prantsusmaaks, soomlased koguni rouvaks ja Ranskaks. Ning siin on täheühend STR, nagu saksa sõnas Strand millest sai Eesti rand ja Soomes rantaa.

Kui me hääldaksime sõna infrastruktuur sama põhimõtte järgi, saaks fra-st pra ja str-ist r ning infrastruktuur oleks inpraruktuur. Sõna taristu on aga nagu selleks loodud - lihtne, elegantne eestipärane. Tõsi, Jaan Kaplinski leidis, et see ei mahu samasse keelepessa kuhu teised –stu lõpuga sõnad.

Kolmandaks, uusi sõnu võib vaja minna ka ebaselguse või segaduse vähendamiseks, mida pean kõige olulisemaks. Esimene näide sellise ebaselguse kohta on sõna poliitika, mis võib tähistada Toompea kemplusi, aga ka seda, mida inglise keeles tähistab sõna policy ehk riigi, valitsuse, asutuse, organisatsiooni või üksikisiku poolt vastu võet või pakut tegevussuunda või põhimõtet.

Laused nagu "policy was ruined by politics" või "Despite major changes in politics in the US, its non-recognition policy remained the same for 50 years" ei saa eesti keeles edasi anda, kuni me suudame leida vaste sõnale policy. Sama kehtib sõnade science ja scientist puhul.

Kirjandusteadlane ega ajaloolane ei ole scientist. Science on Francis Baconi Scientific method-it järgiv teadus. Ajaloolane, kirjandusteadlane, filosoof ei saa olla scientist, ta ei tegele katsepõhiste uuringutega. Seni kui me ei suuda seda fundamentaalseimat tähistada, on me keel puudulik.

Kokkuvõtteks

Eesti keel on kultuurkeel, milles saame tähistada pea kõiki fenomene. Aga mitte kunagi kõiki. Keel kui elav inimtegevuse tähistaja vajab muutusi. Nii jääb meil vajadus kas laenata või luua, ja võtta kasutusele uued sõnad, mis täiendavad meie keelt ja teevad seda viisil, et need sõnad on meile ka hääldatavad ja mõistetavad.

Kommentaar põhineb rahvusraamatukogu emakeelepäeva konverentsil "Eesti keele elujõust" peetud ettekandel.