Hiljuti avaldatud tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA uuring "Tulevikuvaade töötleva tööstuse ametialagruppide tööjõu- ja oskuste vajadusele" tõi välja väga suure probleemi, mis seoses koroonakriisi ja sellest tingitud majanduskriisiga eriti aktuaalseks on muutunud: inseneride ja teiste tehnilise erialade lõpetajate puudujääk tööstuses takistab oluliselt Eesti majanduse taastumist ja edasist kasvu.

Tööstussektor on Eesti suurima tööandjana olnud pikka aega Eesti majanduse selgrooks: olnud suurim tööandja (statistikaameti andmetel töötas 2019. aastal tööstuses 18 protsenti kõigist hõivatutest) ja moodustanud kõige suurema osa Eesti sisemajandusest (statistikaameti andmetel 2019. aastal 15 protsenti SKT-st).

Praegu on maailma tööstus liikumas automatiseerimise ja digitaliseerimise suunas ning selleks, et Eesti suudaks teiste riikidega sammu pidada, on meil hädasti vaja tööstus- ja tootearendusinsenere, kes tooksid tööstusesse uudseid ideid ja juurutaksid uusi tehnoloogiaid.

Eesti tööstussektor kannatab juba praegu inseneride puudujäägi käes, sest aastaid on tehniliste erialade lõpetajate arv olnud väiksem, kui on olnud ettevõtete vajadus ja see on pidurdanud ettevõtete arengut.

Tulevikku vaadates näeme, et olukord ei ole paranemas. OSKA uuringu järgi on viimasel viiel aastal (võrreldes 2014/2015. ja 2019/2020. õppeaasta vastuvõttu) kõrghariduses tehnilistele erialadele sisseastujate arv drastiliselt langenud: tehnikaaladel 26 protsenti ning tootmise ja tööstuse erialadel lausa 47 protsenti.

Kuidas probleemi lahendada? On vaja suunata fookus tulevikule ja leida viise, kuidas tekitada noortes huvi täppisteaduste ning tehnoloogiaõppe vastu. Erinevalt paljudest riikidest puudub Eestis suur teaduse ja tehnika avastuskeskus, mis oleks parim koht, kus äratada lastes ja noortes tehnikahuvi ning tutvustada Eestis loodud insener-tehnoloogilisi saavutusi.

Et Eestis selline keskus luua, on Eesti Inseneride Liit esitanud riigikogu kultuurikomisjonile rahastamiseks Eesti teadus- ja tehnikakeskuse NOBEL projekti, mis erinevalt mitmetest samale rahastusele konkureerivatest regionaalse tähtsusega kultuuriobjektidest oleks vajalik kogu Eesti jaoks.

Loomulikult ei piisaks ainult sellest keskusest, et Eesti lähiaastate suurim väljakutse – tehnikaharidusega noorte puudus – lahendada.

Lisaks oleks vaja toetada uute teadus- ja tehnoloogiaringide loomist kooliõpilastele, uuendada riiklikke õppekavasid, et lahendada reaalainetes rohkem igapäevaeluga seoseid loovaid inseneriprobleeme, ning läbi teavitustegevuse tõsta inseneri elukutse prestiiži noorte hulgas. Aga NOBELi keskuse rajamine oleks esimene samm, et asuda seda probleemi lahendama.

Meile meeldib mõelda Eestist kui kõrgtehnoloogilisest ja arengukesksest riigist, kuid me peame kohe tegutsema, et ka tulevikus oleks Eestis insenere, kes tagaksid Eesti tehnikakultuuri arengu jätkumise.