Tee jõukuseni on igal riigil erinev. Mõni jõuab sinna kiiremini, mõni jääbki püüdlema, aga vajalikud sammud selles suunas on igal riigil tegelikkuses üsna sarnased. Eesti on vaene rikas riik. Võrreldes teiste maailma riikidega, oleme rikkad – maailma majandusfoorum edetabeli alusel 33. kohal, arvestades SKT-d ühe elaniku kohta, aga võrreldes rikaste riikidega oleme veel üsna vaesed.

Eesti Pank ja rahandusministeerium on teinud analüüsi, mis ütleb, et kui Eesti mingeid olulisi reforme lähima 15 aasta jooksul käsile ei võta, siis 2035. aastaks saavutab Eesti tootlikkuses töötaja kohta umbes 90-95 protsendi taseme Euroopa Liidu keskmisest. Võrdluseks, et hetkel oleme ca 80 protsendi juures.

Veel olulisem on selle analüüsi järgmine ennustus: sellest tasemest edasi hakkab meie tootlikkus suhtena EL-i keskmisse langema. See tähendab, et meil on oht jääda keskmise sissetuleku lõksu. Näiteks on mõned Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, nagu Sloveenia ja Slovakkia, saavutanud tootlikkuses 70-90 protsendi vahemiku taseme ja vähemalt viimased kümme aastat sellele tasemele kinni jäänud.

Selleks, et seda vältida, peame me ennekõike panustama innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevusse. Eelmise aasta lõpus kirjutasin sellest üldisemalt riigi pikaajalisi arenguplaane tutvustavas artiklis, mille sisu oli, et kui meie sihiks on 2035. aastaks jõuda Soome rikkuseni, siis lahendus saab olla vaid üks – müüa tarkust.

Nagu öeldud, on riikide teed jõukuseni erinevad ja päris kõiki ja kõike kopeerida ei saa. Pärast Teist maailmasõda oli Jaapanil vaja oma majandus kiiresti üles ehitada. Kuni 1970. aastateni oli nn Jaapani ime retsept üsna lihtne - püüti kopeerida kõike, mida arenenud maailm oli teinud. Riik ostis ja viis kasutusse teiste riikide poolt välja töötatud patente, litsentse ja juurutas imporditud intellektuaalset vara.

See tõi kaasa ka väga kiire arengu. Seitsmekümnendate alguseks oli arenenud maailm kätte saadud ja edasiseks arenguks muid lahendusi ei olnud, kui et tuli hakata juba ise suurel määral teadus- ja arendustegevustesse investeerima ning ise intellektuaalset vara looma.

Sama mustrit kasutas ka Singapur 20 aastat hiljem, olles oma arengus tegelikult juba oluliselt kaugemale jõudnud, aga nende edasine lugu kuni praeguseni on olnud veelgi edukam.

Euroopas vaadatakse edulugudena Põhjamaid ning Šveitsi. Kõik hakkasid ühel momendil suurel määral panustama teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni.

Eestis on baasteaduse tase kõrgel tasemel

Tegevused teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni ümber kätkevad endas alati riske. Mida varasemas staadiumis on idee, seda suuremad on riskid ehk et tehtud investeering ei pruugi materialiseeruda turustatavaks tooteks või teenuseks, mis selle investeeringu tagasi teeniks.

Seetõttu investeerivadki valdavas enamuses baasteadusesse riigid, vähemal määral ettevõtted, sest baasteaduses on ideed alles oma väga esimeses staadiumis, kus töötava lahendini on veel pikk tee käia. Sageli ei olegi baasteadusel eesmärgiks jõuda ilmtingimata müüdava lahendini.

Eestis on baasteaduse tase väga kõrgel rahvusvahelisel tasemel, mida kinnitab enim rahvusvaheliselt tsiteeritud teadusartiklite arv. Seda kvaliteeti peame hoidma. Eelmisel aastal heaks kiidetud nn teaduslepe ehk riigipoolse teadus- ja arendustegevuse rahastuse tõstmine ühe protsendi SKT-st aastas aitab kindlasti baasteaduse kvaliteedi kõrgel hoida.

Milleks rakendusuuringud?

Et idee jõuaks üks hetk turul rakendusse, järgneb baasteadusele rakendusuuringute elluviimine. See on olnud paljudele arenevatele riikidele, just nagu ka Eestile, kriitiline koht, kus puudu on jäänud piisavast tähelepanust ja rahastusest.

Mitte ilmaasjata ei kutsuta seda teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonipoliitikas "surmaoruks". See on etapp, kus paljud potentsiaalselt head - ja ka potentsiaalselt kasumlikud - ideed kinni jäävad, sest puuduvad vahendid ja vajalik taristu selleks, et oma seni teoreetilisel tasemel ideele anda esmane praktiline väljund.

Rakendusuuringud on sillaks teadus- ja ettevõtlusmaailma vahel, võimaldades riigi teadussaavutustel jõuda inimeste igapäevaellu. Sild, mis muudab Eesti riigi panuse, ühe protsendi SKT-st, teadus- ja arendustegevustele ning innovatsioonile investeeringuks, mitte kuluks. See on äärmiselt kriitiline etapp ning potentsiaalne surmaorg ka riigi enda poliitikakujunduses.

Mida kaugemal asuvad ülikoolid ja teadusasutused tegelikust ettevõtlusest, seda väiksem on teadustöö fokusseeritus nn kasulikul praktilisel innovatsioonil. Seetõttu on äärmiselt oluline, et Eesti otsus tõsta teadus- ja arendustegevuse investeeringud ühele protsendile SKT-st oleksid seotud ka tarkade otsustega ehk sellega, kuidas seda raha täpselt investeeritakse.

Selle nimetatud silla loomiseks avanes 26. jaanuaril EAS-i juures ettevõtjate poolt kaua oodatud rakendusuuringute programm. Tõsi on, et Eesti ettevõtted teevad võrreldes nende arenenud väikeriikidega, mille sarnased me tõenäoliselt tahame olla (Soome, Rootsi, Iisrael, Taani jne), oluliselt vähem teadus- ja arendustegevusega (TA) seotud tegevusi. Seejuures on see puudujääk väga suur ettevõtete endi sees tehtavate TA tegevuste puhul.

Eestis on erasektori investeeringute tase TA tegevustesse küllaltki madal, kõigest ca 0,6 protsenti SKT-st. Meie siht on aga jõuda vähemalt kahe protsendini. OECD analüüsid näitavad, et rikastes riikides tehakse lausa 80 protsenti TA tegevusi ettevõtete sees, näiteks ettevõtete endi laborite ja uurimisüksuste juures.

Ettevõtted vajavad rohkem teadmisi, oskuseid ja inimesi

Sisuliselt tähendab see, et majanduse struktuur peab muutuma. Odaval allhankel, vähesel kapitali akumulatsioonil põhinev majanduse selgroog ei ole jätkusuutlik. Või täpsemalt ei taga see eesmärkide saavutamist, mis me endile seadnud oleme.

Tööandjate keskliidu juurde loodud innovatsiooni käivituskoda on esile tõstnud, et vaja oleks tagada olukord, kus ettevõtetesse tekiks rohkem TA juhte, kes on suutelised viima arendustegevuse ettevõtete strateegiliseks eesmärgiks. Veel liiga vähestes ettevõtetes see nii juba on.

Alla saja ettevõtte teeb Eestis kolmveerand kogu riigi erasektori TA tegevustest. Ei hakka siinjuures lahkama andmete kogumisega seotud probleeme, mis võib pilti tegelikult ilusamaks muuta. Selge on, et Eesti majanduses peaks erainvesteeringute osakaal TAI (teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon) tegevustesse oluliselt kasvama ja riik peab siin oma abikäe ulatama.

Miks Eesti ettevõtted teevad nii vähe TAI investeeringuid? Viimase viie aasta jooksul on tehtud mitmeid erinevaid uuringuid, et seda probleemi lahti mõtestada.

Üldistatult saab esile tuua vähest kogemust TA tegevustega, puuduv oskustööjõud ehk vähene teaduskraadiga inimeste osakaal ettevõtluses, sest Eestis on need inimesed valdavalt akadeemias. Samuti on ettevõtetel hirm kaotada loodavat intellektuaalomandit, puudub ka raha suurte pikaajaliste investeeringute tegemiseks.

Samal ajal on oluline on märkida, et rahapuudus ei ole üheski uuringus esimese kolme kõige olulisema probleemi hulgas. Loomulikult, kui riik raha pakub, siis seda kasutatakse, kuid tuumprobleem seisneb teadmistes, oskustes ja inimestes.

Veel on probleemiks, et kuigi meie ülikoolides tehakse rakendusuuringuid, siis suur osa nendest tulemustest ei jõua turule, sest side ettevõtluse ja ettevõtjatega jääb napiks või liiga pealiskaudseks. Selle peamiseks põhjuseks on see, et uuringutel ei ole olnud konkreetset erasektori tellijat ja teadlased on tegelenud asjadega, mis neile endale huvitavad tunduvad.

Riigi tugisüsteem peab olema paindlik

Eesti on loomulikult rakendusuuringuid toetanud ka varasemalt ja sellest on meil palju, mida õppida. Suurim kogemus, mille oleme saanud ja mida uue programmi puhul arvesse oleme võtnud, on süsteemi paindlikkus ja ettevõtja vaates samaaegselt nii individuaalne kui ka kompleksne lähenemine, kus nõustamise tähtsus rahastusotsuste eel on oluliselt kasvanud.

Senised TAI-d toetavad tegevused on olnud peamiselt kitsalt rahalised toetusmeetmed, varasemalt oleme näiteks käivitanud MKM-i rakendusuuringute ja tootearenduse toetuse, praegu saavad ettevõtted tuge EAS-i innovatsiooni- ja arendusosakute toetusest ja tehnoloogia arenduskeskuste programmist.

Ühelt poolt on rakendusuuringud ise ajaliselt pikad, seetõttu peavad nende toetusstruktuurid olema ajaliselt kestvad ja stabiilsed. Samas peab rakendusuuringute toetusstruktuur ja –süsteem jääma paindlikuks ja arvestama ühiskonnas ja majanduses toimuvaid kiireid muutusi.

Tehnoloogia arenduskeskuste programmi puhul olemegi õppinud, et selle tingimused on olnud oma loomult liiga jäigad. Programmi käivitamisel otsustati, et TAK-ide omanikud või liikmed peavad tingimata olema ettevõtjate ja ülikoolide ühine kooslus. Ehk tegelikkuses ei olnud fookuses garanteerida rakendusuuringute fokusseeritus turu vajadustele.

Lisaks fikseeriti liiga pikaks ajaks TAK-ide tegevuskavad ja seeläbi ka ettevõtluspartnerid, kellega koos TAI tegevusi teostati. Kuigi rakendusuuringud on pikaajalised projektid, ei tohiks me riigina kehtestada piiranguid koosluse struktuurile ega ka tegevusprogrammidele. Mõlemad peaksid lähtuma ennekõike turuvajadustest ja olema piisavalt paindlikud, et vajadusel nendesse muudatusi teha.

Mida rakendusuuringute programm ettevõtetele pakub?

Rakendusuuringute programmi ellukutsumisega oleme püüdnud minevikus ilmnenud kitsaskohti samm-sammult kõrvaldada. Paindlikkuse suurendamiseks on senisest enam suurenenud ettevõtjate roll.

Rakendusuuringute programmi tegevused peavad lähtuma ennekõike soovist teadmine võimalikult turukõlblikuks prototüübiks arendada. See on rakendusuuringute üks kesksemaid ülesandeid.

Rakendusuuringute järgselt testitakse uut toodet või teenust juba turul ja tehakse täiendavad arendused vastavalt saadud tagasisidele. Selles faasis on riigi tugivõrk juba oluliselt tugevam, sest tootearendustoetused ja programmid saavad veel täiendavaid ressursse juurde.

Kõik ikka selleks, et ettevõtjad viiksid turule uusi omatooteid, mis täidavad seatud eesmärke ehk suurendavad targa majanduse osakaalu ja seega meie kõigi ühist jõukust. Seetõttu on rakendusuuringute programmi toetussüsteem kujundatud paindlikuks, avatuks ja ettevõtjate vajadustest lähtuvaks.

Programm pakub ettevõtetele arendusplaani koostamise tuge, ettevõttele sobiva teadus- ja arendustegevuse partneri otsimist nii Eestis kui rahvusvaheliselt ning ka TA lepingu sõlmimist teenuse pakkujaga ja ettevõtte viimist rahvusvahelistesse TA võrgustikesse.

Samuti pakutakse intellektuaalomandi kaitse alast nõustamist ning sobiva kaasrahastuse leidmist nii Eestist kui ka väljastpoolt, sealhulgas Euroopa Liidu fondidest, näiteks Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamisprogrammist Horisont 2020. Ehk et ettevõtetele on loodud tugev tugisüsteem, et oma innovatiivsed ideed turule viia.

Nagu varasemalt öeldud, on Eesti riigi panus teadus- ja arendustegevuse investeeringutesse äärmiselt vajalik ja oluline. Teadus- ja arendustegevusega seotud tegevused on alati seotud riskiga, sest väga paljud uuenduslikud ideed ei lähe alati tööle, vähemalt mitte nii nagu seda alguses mõeldi.

See ei ole tingimata halb, sest innovatsioon sünnibki läbi ebaõnnestumiste. Samas on vajalik, et ka erasektor oleks valmis rohkem riske võtma ja teadus- ja arendustegevusse investeerima, et saavutaksime seatud sihi tõsta erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse kahe protsendini SKT-st. Ettevõtluse kaks protsenti on suunatud ühemõtteliselt sellele, et see investeering toob hiljem suuremat tulu.

Sellega koos peaks ettevõtetes suurenema TA töötajate arv, kes on kõrgema palgatasemega ja nutikamad töötajad. Loomulikult on kogu selle tegevuse peamiseks mõtteks ettevõtte lisandväärtuse kasvatamine ja konkurentsivõime tõstmine. Rakendusuuringute programmi käivitamisega oleme jätkamas väga olulise silla ehitamisega meie eduka teadusmaailma ja ettevõtjate vahele.