2021. aasta algab Eesti ja kogu ülejäänud maailma jaoks ootuses. Me ei tea, milline on pikaajaline prognoos praegusest tervishoiukriisist tulenevalt riikide majandusele, inimeste vaimsele tervisele või sellele, kuidas jätkub erakordselt muutunud oludes rohepööre.

Praegune aeg on murranguline ka ülikoolide jaoks. Peame rohkem kui kunagi varem vastama küsimustele, millised uuendused võiksid ülikoolis toimuda, et tudengite teadmiste ning oskuste pagas muutunud oludes veelgi rikastuks.

Mina olen rahvusvahelise finantsettevõtte juht ning kahekordne TalTechi vilistlane. Arvan, et ülikooli tuleviku kohased arutelud on väga vajalikud ning tunnustan TalTechi senise initsiatiivikuse eest.

Oluline on eristada, millised on kõige akuutsemad probleemid, mille operatiivne defineerimine sõnastab võimaluse välja pakkuda nutikaid lahendusi.

Suurem vastutus ja roll

Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava aastateks 2021–2035 toob välja, et innovatsioonis tuleks tugevdada teadmust vahendavate organisatsioonide rolli. See sõnastab selgelt ühe eesmärgi, millest Tallinna Tehnikaülikool oma teadus- ja arendustegevuses võiks lähtuda.

Praegu ei ole meie avalikkuses selget strateegilist mudelit, kuidas ülikoolide teadus- ja arendustegevus võiks kaasa aidata laiemate ühiskondlike probleemide lahendamisele.

Kahjuks kohtame sageli veel endiselt primitiivset arusaama "meie versus nemad". Las teadlased ja ülikoolid ajavad oma asja, meie oma. Selline mõtteviis ei ole aga jätkusuutlik.

Tallinna Tehnikaülikoolist võiks saada liider, kes viib diskussiooni sel teemal laiemaks, sõnastab nõudlikkuse, kuidas ülikool on partner ja innovatsiooniliider ühiskondlike probleemide lahendamisel, majanduse konkurentsivõime suurendamisel ja üldise elanike heaolu suurendamisel.

Piiririigist sõlmpunkiks

Alles hiljuti vestlesin ühe doktorandiga, kes avaldas arvamust, et hoolimata sellest, et riiklik teadus- ja arendustegevus soosib ühe peamise tegurina Eesti majandust, on investeeringud sellesse minimaalsed, et püsida kannul Euroopa juhtriikidel kõnealuses vallas.

Ühiskondliku valukohana tuleb sellesse suhtuda äärmise tõsidusega, sest äärmiselt tublid teadlased lahkuvad Eestist, et asuda tööle rahvusvahelistesse teadusasutustesse. Me peame suutma hoida talendid siin, Eestis, mis vajab nende oskusi ja teadmisi. Me oleme liiga väikesed, et lubada inimeste lahkumist. Me ei tohi olla piiririik, vaid rahvusvahelise teadus- ja arendustegevuse üks sõlmpunktidest.

Kuigi piiride sulgemine piirab ka rahvusvahelist partnerlust teiste ülikoolidega, võiks Tallinna Tehnikaülikool veelgi enam panustada ühistööle ülikoolidega. Rahvusvaheline tuntus, tunnustus ja investeeringud ühisprojektidele võiksid olla sõnastatud eesmärkideks piiriülesele koostööle.

Kindlasti on veel potentsiaali rahvusvaheliseks koostööks, mis ei ole veel realiseerunud. Praeguses ebastabiilses olukorras, mil ei ole teada distantsõppe tulevik ega kestus, võimaldaks partnerülikoolide arvu suurendamine avardada online-õppe võimalusi.

Loengusarjad teiste ülikoolidega suurendaks õpilaste motivatsiooni ja annaks uusi kogemusi. Samuti oleks võimalik oma kaugõppevormis õppivaid tudengeid soovi korral partnerülikooli juurde saata, kui piirangud seda võimaldavad.

Rohepöörde tuules

Koostööd saaks suurendada ka kohalike ettevõtetega. Olen ise kaardistamas koostöövõimalusi, mis annaksid meile võimaluse ettevõtte siseses töödokumendis - Rohelises Manifestis - kirja pandud ideid keskkonnaalase jalajälje vähendamiseks ellu viia mõne õppe- või teadusasutusega.

Kuna meie kontorid asuvad 19 riigis üle maailma ja oleme üks Eesti globaalsemaid fintech-ettevõtteid, on meie jaoks oluline koostöö innovatsiooni vallas. Taolist koostööd organisatsioonidega, kes oleksid valmis suunama täiendavaid investeeringuid partnerlusse Tallinna Tehnikaülikooliga, peaks julgustama ja populariseerima.

Rohepööre on kindlasti teema, mis ettevõtteid tegutsema paneb ja koostööle innustab. Sellised täiendavad rahastusallikad pakuvad võimalusi näiteks laborite ehitamiseks, mehitamiseks ja spetsialistide palkamiseks.

Siinkohal jõuamegi inimeste juurde, kes on mistahes ettevõtmise aluseks. Ma imetlen neid ülikoole, ettevõtjaid ja organisatsioone, kes teevad tööd tehnoloogiahariduse populariseerimiseks.

Muutunud õppekorraldus

Tehnoloogia areng on üks võti, mille abil muutuseid ellu viia. Praegu on asukoha paindlikkus saanud teise mõõtme. Loenguid saab korraldada ka muus vormis, ilma et kõik tudengid ühes saalis istuksid.

Tudengid saavad oma arvutid lülitada sisse igal pool - olgu Tammsaare pargis, Kuressaare linnuses või hoopiski teisel pool maailma Sydneys. Enam ei tundu tõenäoline, et tudengid pannakse kõik koos istuma suurde saali. Traditsiooniline õppekorraldus on muutunud ja koos sellega muutnud ka meie mõtteviis.

Kindlasti ei toeta ma seda, et õpe kõrgkoolis muutuks vaid online-õppeplatvormi põhiseks. Vastupidi. Ma arvan, et on vaja luua tegevusi, mis tooks tudengid ikkagi kokku. Veebivahenduseta kommunikatsioon, argumenteerimine ja üldine koostöö jääb online-suhtluse puhul paraku varju.

Üksnes online-õpet tudengitele pakkudes jääb neil palju tähtsaid oskusi omandamata, mida neil tulevikus tööpõllul hädasti vaja läheb. Pandeemia käigus on ka enamus minu kohtumistest veebipõhised. Kuid tean, et olukorra paranedes tuleb mul kulutada lennutunde, et läbirääkimisi partneritega näost-näkku pidada. On vaja otsekontakti selleks, et läbirääkimised oleksid lõpuni edukad.

Rohkem praktikuid õppetegevusse

Tajun seda, et üheks probleemiks, mis ülikoolist saabuvaid tööotsijaid mõjutab, on nende vähesed praktilised oskused. See on loomulikult arusaadav, et ülikoolilõpetaja ei omagi kogemust tööturult, kui välja arvata vajalikud praktikatunnid. Minu soovitus on praktika mahtusid suurendada ja tuua loenguid andma veelgi enam praktikuid.

Me avame oma mobiiltelefoni, laptopi vms teise tehnoloogilisi abimehe ja leiame informatsiooni. Leiame teabe ning ka alternatiivsed lähenemised. Õppejõud peab olema inimene, kes innustab tudengeid esitama küsimusi ja arutlema veel rohkem, olema uudishimulik.

Ühte õppeainet annab vaid üksainus õppejõud või külalisõppejõud - selline lähenemine vajab muutust. Eestis on süvenenud probleem, et õppejõude on liiga vähe. See on probleem, millega tuleb tegeleda ning millega tegelemist on juba ka juure tasandil alustatud. Detaile on palju, mille kallal töötada, aga üldiselt on suund sinnapoole, et proovitakse muuta õppejõu elukutset atraktiivsemaks.

Õppejõudude arv pole suur ning pealekasvu pole oodata nii palju, kui on seda mõnes teises valdkonnas. Samas kaldun ikka pooldama argumenti, et õppeaine õpetamise formaati tuleks veidi uuendada.

Olenemata sellest, kas õpe toimub veebivahendusel või mitte. Üks võimalus on see, et ühel õppeainel on mitmeid õppejõude, neil ei pruugi olla ühesugused lähenemised ja ehk ongi see tõhusam, kui neil ongi erinevad vaatenurgad.

Laiapindne ja mitmekülgne arusaam õpitust teeb TalTechi tudengitest edukamad spetsialistid tulevikus. Ka õppejõududel on vaja tunda konkurentsi enda ümber, mis paneb rohkem mõtlema, tegutsema, toob meile uudsed lahendused. Mugavustsoon ei ole innovatsiooni allikas.

Personaalsem lähenemine

Tudengitel ei ole võimalik alati Tallinnasse tulla ning kursustel osaleda. Seega tuleb neile leida teisi alternatiive. Üks võimalustest, mida ka varasemalt mainitud sai, on veebiõpe. Aga saaks ka luua ülikooli pisemaid filiaale teistesse riikidesse, kust me näeme, et palju tudengeid on TalTechiga liitumas, kutsuda kohalikke autoriteete rahvusvahelisse nõuandekogusse.

Maailm on muutunud ning lähenemised on personaalsemad. Tunda on, et one-size-fits-all (üks lähenemine sobib kõigile) lähenemine pole enam hinnas. Näiteid saab tuua mitmeid, kuid lähtume töökeskkonnast ja tegevuspõhistest kontoritest.

On inimesi, kes vajavad töötamiseks vaikust, on neid, kes tahavad reguleeritava laua taga püsti töötada, jällegi teisi, kes ei taha üldse üksi kuskil nurgas olla ning eelistavad, et nende ümber on liikumist ja juttu.

Vaadates ka ülikooli ruumidesse, siis on liigutud selles suunas, et tudengitele pakutakse valikuid, kas õppida grupiruumides või individuaalruumides. Personaalsem lähenemine ka õpikeskkonna loomisel on üheks oluliseks tingimuseks, et tagada tudengi motiveeritus ning õppeedukus.

Olen veendunud, et mitmed ettevõtted oleksid kahe käega nõus pakkuma oma ruume, et vahepeal oleks võimalik tudengitel tulla oma õppekeskkonnast välja. Olgu see kasvõi väikse seminari või mõne teise koosviibimise tarbeks. Kui ülikool ettevõtetega veel rohkem koostööd teeks, annaks see tudengitele ka parema tunnetuse, kas nende eriala on neile üldse sobilik.

Suurema praktilise tunnetuse omandamine on tudengitele esmatähtis. Poleks võimatu ka ettevõtetest mentorite leidmine ning seeläbi kogemuse ja teadmise kasvatamine.

Liiga vähe innovatiivset mõtlemist

Otsime Amazonist raamatut. Kirjutame otsingusõnaks "creativity" (loomingulisus) ja vastusena ilmub kümneid tuhandeid pakkumisi. Kas loomingulisus on miski, mida läheb väga vaja, millest küll räägitakse palju, kirjutatakse palju, aga sellest hoolimata on vastavat oskust äärmiselt vähestel?

Jah, ma tunnetan, et ideede genereerimise ja innovatiivset mõtlemise oskust on väga vähe. See võib olla ka üks lähenemistest, mida nüüd ülikooli peaks kindlasti juurde tooma. Ütlust "mõtle karbist välja" on kuulnud meist enamus, aga ainult näputäis suudab ka seda teha. Ma arvan, et üks võimalus, kuidas tudengite loomingulisust ning innovatiivseid mõtteid sütitada, on hackathonide või lihtsalt koostööprojektide arvukuse tõstmine.

Ülesanded, kus tudengid peavad gruppides üheskoos looma midagi uut, miks mitte tehes ka ettevõtetega seejuures koostööd. Ilmselt sellist laadi tegevusi on ka ülikoolis juba tehtud, aga tudengite loovuse tõstmiseks on vajalik laiem ja struktuursem lähenemine.

Soosin koostööd keskkoolidega. Keskkooliõpilasi võiks ja peaks kaasama võimalikult varakult põnevatesse teadusprojektidesse, et ambitsioonikatel noortel tekiks reaalselt võimalus kogeda tulevikku ülikoolis. Kuna võitlus parimate õpilaste nimel on tugev, annaks keskkoolinoorte kaasamine võimaluse pakkuda neile argumente kõrgkooli valikuks, andes samal ajal ülikoolile abi noorte spetsialistide näol.

Prantsuse kirjanik Andre Gide, on väga tabavalt öelnud, et ei ole võimalik avastada uusi ookeane, kui kardetakse kallast silmist kaotada. Selleks, et me saaksime innovatiivseid lahendusi ülikooli luua, on vaja julgust uusi samme ette võtta. Praegune olukord soodustab seda ning ühiskonna valmisolek on selleks olemas. 

Admiral Marketsi tegevjuhi ning TalTechi kahekordse vilistlase Sergei Bogatenkovi essee võitis TalTechi Arengukava esseekonkursi, mille tulemused kuulutati välja 21. jaanuaril tehnikaülikooli arengukonverentsil, mida saab järelvaadata ERR-i portaalist. Kokku laekus esseekonkursile 18 teksti, millest kolmandik olid ingliskeelsed ja osa tuli piiri tagant, osales nii ettevõtjaid kui ka kooliõpilasi, samuti tehnikaülikooli enda inimesi.