Eelmisel kuul tõid Äripäeva ajakirjanikud Pille Ivask ja Kristel Härma avalikkuse ette sügava konflikti Pärnu suurtööstuses Wendre. Ettevõtte töökorraldusest lugedes satuks ajas justkui sajandi tagasi.

Kell on kaheksa hommikul. Wendre tehases algab tööpäev ning saabujaid tervitab ettevõtet pea aasta juhtinud taanlane Dennis Kristensen. Tal on käes kell ning ta mõõdab sekundi täpsusega, millal keegi tööle tuleb.

Paigas on ka ajad kohvipausideks ning ukse peal piiksutatav kaart registreerib lisaks tööle tuleku ajale ka lõunasöögil veedetud hetked. Reeglid kehtivad ühtmoodi nii õmblejatele kui ka kontoritöötajatele.

See kirjeldus kõlab tänapäeval uskumatult. Loomulikult on tööpäeva täpne algus paljudes valdkondades väga oluline. Samuti on oluline fikseerida puhke- ja söögipausid, sest töö iseloom tingib, et süüakse ja puhatakse ühel ajal.

Ebanormaalne on aga olukord, kus ettevõtte tippjuht hommikul uksel kellaga töötajate saabumise aega fikseerib. Tegemist on puhtal kujul võimu näitamisega, sest sisulist vajadust töötajate tööle tuleku aegade fikseerimiseks pole, sest selle töö teeb ära elektroonika.

Tööle tuleku fikseerimine on ainult üks detail, mis iseloomustab Wendres valitsevat usaldamatuse õhkkonda. Ettevõtte juhid ei usalda töötajaid ja töötajad ei usalda juhte. Wendre on sattunud tõsisesse kriisi ning see kriis võib saada ettevõttele saatuslikuks. Usaldust on lihtne kaotada, kuid seda tagasi võita saab olema väga raske.

Suuremad probleemid said Wendres alguse umbes aasta tagasi, kui firmat asus juhtima varasematest juhtidest totaalselt erineva juhtimisstiiliga Dennis Kristensen. Enne teda olid juhi ametis olnud Vahur Roosaar ja Raul Laidvee. Kuna juhi vahetusega muutus ka juhtimisstiil ning muutuste kommunikatsioon töötajatele oli halb, siis süveneski ettevõttes usaldamatus.

Valitsevasse olukorda pööret tuua nii, et praegune juhtkond jääb ametisse, on väga keeruline, kuid võimalik. Selleks on kolm päästerõngast.

Esiteks tuleb juhtidel tunnistada tekkinud probleeme. See on juhtidele keeruline, sest alustama peab enda vigade tunnistamisest. Teiseks organisatsiooni päästvaks päästerõngaks on kommunikatsioon. Mida rohkem jagab juhtkond töötajatega ettevõtet puudutavat infot ja mida sagedamini seda tehakse, seda parem.

Wendres on mindud vastupidist teed. Info liikumist on üritatud takistada karistustega hirmutamisega. Näiteks on ettevõtte uue sise-eeskirja kohaselt töötajal keelatud edastada firma kohta negatiivset infot. Kui seda reeglit rikutakse, on Wendrel õigus nõuda tuhat eurot kahjutasu.

Samuti on selle eeskirja kohaselt ettevõttest lahkunud töötajal järgneva aasta jooksul keelatud läheneda otseselt või kaudselt Wendre töötajatele ja kutsuda neid tööle või ärgitada lahkuma. Ka siis ootab ekstöötajat ees leppetrahv. Lisaks rõhutatakse eeskirjas, et keelatud on töötada konkurendi juures, levitada teavet ettevõtte toodete ja muu taolise kohta.

Sellised üldised ja kõigile seatud piirangud tavaelus ei tööta, ehk neist pole tegelikult kasu, sest nende kehtestamine jääb arusaamatuks.

Info liikumise takistamise asemel tuleks hoopis olla maksimaalselt avatud. Pigem jagada töötajatele sagedamini ja rohkem infot, kui see nende tööks esmapilgul vajalik on. Organisatsiooni kohta negatiivse info leviku kõige parem takistus on aga see, kui sellist infot tekib võimalikult vähe. Wendre juhid ei peaks mitte mõtlema sellele, kuidas info levikut takistada, vaid hoopis sellele, kuidas saavutada olukord, et endised töötajad ettevõttest halvasti ei räägiks.

Kolmas päästerõngas on muutused. Kui organisatsiooni sisekliima on halb, siis peavad juhid näitama, kuidas nad seda olukorda plaanivad muuta. Wendre juhid on võtnud kaitsva positsiooni ja andnud mõista, et töötajate rahulolematuses on süüdi konkreetsed töötajad ise. Juhtkonna suhtumine stiilis, et kui ei meeldi, siis minge minema, ei saa olla pikaajaliselt edukas.

Selline suhtumine soosib teisi piirkonna ettevõtteid. Kui mõnel Pärnus tegutseval tööandjal peaks tekkima tööjõu palkamise vajadus, siis on mõistlik hakata uusi inimesi otsima Wendre töötajate seast.

Eestis praegu teatud sektorites ja piirkondades tööpuudus kasvab. See võib organisatsioone uinutada, sest töötajate puudust momendil ei ole. Võib aga olla kindel, et tööturul olukord muutub ning varsti on paljud ettevõtted taas silmitsi töökäte puudusega. Siis peksavad aga kehva kultuuri ja sisekliimaga ettevõtteid nende enda vitsad väga valusasti.

Ja tulles tagasi kommentaari alguse juurde ehk miks mulle tundub Wendres toimub olevat kui ajas justkui eelmisesse sajandisse tagasi minek. Wendre juhid põhjendavad paljudes töötajates rahulolematust tekitanud muutusi ettevõtte kehva äriseisuga. Ettevõtte võimekus teenida kasumit oli kadunud ja seetõttu on muutused olulised.

Kui firma langeb kahjumisse, siis tulebki hakata midagi tegema teisiti. Kui nende muutuste tulemuseks on aga kasumit teenida aitavate töötajate rahulolematuse kasv, siis saavutatakse loodetule vastupidine eesmärk ning kasum muutub eesmärgina veelgi kättesaamatumaks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.