Eelmisel nädalal näitas "Pealtnägija" lugu, kus Tartu Ülikoolis oli meesprofessori ja naistudengi vahel initiimsemat laadi suhe, mille tütarlaps hiljem ahistamiseks liigitas. See tõstatas taas rea küsimusi: kuidas ja mida pidada ahistamiseks, kes on süüdi, miks süüdistaja esineb oma näoga aga süüdistatav on anonüümne.

Mind aga pani kogu see lugu hoopis mõtlema sellele, mida võiks ülikoolides või mistahes teistes organisatsioonides teha teisiti, et taolisi avaliku häbiga päädivaid juhtumeid oleks vähem. 

Esiteks tuleks selle, järjekordse, loo puhul küsida, kas tegu on ikka Tartu Ülikoolis toimunud ahistamisjuhtumiga? Tegu oli ülikooli õppejõu ja tudengiga, kes ei olnud omavahel õppejõud-õpilane või ülemus-alluv suhtes. Vahest oli tegu ikkagi kahe inimese suhteprobleemiga, millest üks osapool lõpuks otsis lahendust ülikoolilt, kus mõlemad omavahel kokku puutusid.

Kas ajakirjandus oleks lihtsalt kahe inimese vahelise konflikti lahendusest loo teinud? Tõenäoliselt mitte. 

Teine arutelukoht, mis sotsiaalmeedias selle teema ümber tõstatus puudutas asjaolu, et tegu oli välisprofessori ja välistudengiga. Kas asjaolu, et meil on järjest rohkem välistudengeid tingib selle, et nad võtavad kaasa ka oma väärtushinnangud ja põhimõtted ning ahistamisjuhtumeid on just selle tõttu rohkem? Julgen arvata, et mitte. 

Ühiskonna väärtused ongi tervikuna muutumas. Kaasaegsete väärtuste kohaselt ei peaks enam olema tarvis varjata kahe inimese vahel olevaid konflikte, näiteks ahistamist, varjata hirmus, et sellele järgneb tööandja- või ülemusepoolne diskrimineerimine. Tänapäevases väärtusruumis on igaühel õigus seista oma õiguste eest ning astuda avalikult ülekohtule vastu. Ja see kehtib nii süüdistaja kui ka süüdistatava puhul. 

Seetõttu on ka mõistetav, miks praeguse ahistamisjuhtumi puhul ei soovi süüdistatav teemat kommenteerida, vaid otsib viise, kuidas konflikt lahendada ametlikult ja osapoolte vahel, mitte avalikult. 

Kolmandaks tasub mõelda sellele, et inimeste omavahelised suhted on järjest keerulisemad. Suheldaksegi rohkem kui aastakümnete eest - see lihtsalt toimub digiruumis ja jätab kogu suhtlusest digijälje. Samas loob see võimaluse pikema aja tagant tõendada ja tõlgendada, kes, mida, kellele ütles. Mõistagi võib taoline tagantjärele tõlgendamine omakorda tuua kaasa hoopis vääritimõistmisi. 

Aga mida nendes muutunud tingimustes teha?

Mulle näib, et ülikoolides, aga tegelikult mistahes ettevõtetes või organisatsioonides, on tarvis hoopis suhtesegaduste klaarijat, vahemeest. Sellist inimest, kes oskaks ära kuulata erinevad osapooled ja kainelt hinnata, mis on toimunud. Tema poole oleks võimalik pöörduda alguses mitteametlikult, lihtsalt arutamaks, kas tegu on lihtsalt kommunikatsioonihäire, tegeliku ahistamise või hoopis mingi muu kahe inimese vahelise probleemiga. 

Näiteks ülikoolides võivad erimeelsused esineda ju ka õppejõu ja tudengi vahel täiesti tavalises töösituatsioonis. Praegu peaksid nendega tegelema programmijuhid, dekaanid või akadeemilised sekretärid, kuid see pole kindlasti nende peamine tööülesanne, vaid pigem lisatöö, mida meelsamini välditaks.  

Kui aga oleks olemas ametlik konfliktilahendusele pühendunud vahemees, oleks just temal võimalik neutraalse osapoolena otsustada, kas kaebuse korral on vaja edasist sekkumist ametlikult või vajavad inimesed teineteisega mõistliku suhtluse taastamiseks lihtsalt tuge. 

Õigupoolest oleks taoline vahemees lihtsalt tänapäevase normaalse organisatsioonikultuuri osa - kui inimesed ei saa omavahel asju lahendatud, siis on arukas, et võetakse appi vahemees. 

See eeldab meilt kõigilt ka muidugi sotsiaalset ja emotsionaalset tarkust. Avatust mõelda, et esmaselt on konflikt ikkagi kahe inimese vaheline asi, olgu selle väljundiks ahistamine, töökius või lihtsalt arusaamatus suhtlemises.

See ei tähenda sugugi, et kellegi muret või alandustunnet pisendataks või välditaks. Nende olukordadega tulebki tegeleda kohe nende tekkides, mitte aastaid hiljem, kui konflikt on paisunud ja võimendunud ülisuureks. 

Konfliktilahenduse vahemees teeb justkui ennetustööd, mis aitab hoida organisatsioonikultuuri ning ühtlasi aitab ühiskonnal tervikuna õppida omavahelisi probleeme lahendama ja ka ahistamist vältima, nii süüdlase kui ka süüdistaja poolelt.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.