Mul endal on kogemusi jala, jalgrattaga, mingi kerg-elektriliikuriga, mootorrattaga, autoga, ühistranspordiga, lapsevankriga. Viimane paneb hästi mõtlema ka sellele, mida peavad läbi elama ratastoolis liiklejad.

Ja kõik need vaated panevad hästi mõistma, mis tunne on olla liikleja mõnes teises rollis kui ma ise parasjagu olen. Puudu on suurauto või ühissõiduki juhtimise kogemus, kuid kui juba silmade ja mõtte avamiseks läks, pole raske kujutleda, mis mured neil võivad olla.

Kui sotsiaalmeedias keegi liikluse teema ette võtab, on kirglikke kommenteerijaid palju ning igast sõnavõtust saab väga kiiresti aru, kas arvaja on igapäevane autojuht ("jalgratturid on karistamatud nahaalid!" "jalakäijad peaksid teadma ka oma kohustusi, mitte ainult õigusi!"), jalgrattur ("jalakäijad kakerdavad jalus!" "autojuhid on mõrvarid!") või jalakäija ("jalgratturid, minge sõiduteele!" "autojuhid ei arvesta nõrgematega!").

Selge on, et mida rohkem grupipõhist vimma, seda rohkem pahandust meile kõigile. Kui aga astume regulaarselt ühest rollist teise, saame kõik väga hästi aru, kui ülekohtused need soovitused teisest vaatest on, ja kui enne tundus, et kõik teised sigatsevad, siis pärast tundub, et kõigil on liikluses omad väljakutsed.

Näiteks tean ma autojuhina, et a-piilari taha mahub vabalt ära jalgrattur, lapsevanker koos lükkajaga või isegi väiksem auto. Seetõttu on mul eri rollides kaks harjumust: autojuhina enne väljakeeramist otsin alati teist liiklejat ka piilari tagant; autota liiklejana otsin enne teele astumist autojuhi pilku.

Kui autojuhi nägu on piilari taga, pole mingit põhjust loota, et ta minuga arvestab ja mitte sellepärast, et ta oleks tropp, vaid ta lihtsalt ei tea, et ma seal olen.

Jalgratturina tean ma hästi, kui vähe on Tallinna sõiduteedel jalgratturi jaoks ruumi (st kui lähedalt või lausa riivamisi autod jalgratturist mööduvad); et jalgrattateed või -rajad võivad lõppeda ootamatult kesk suurt ristmikku või järsu äärekiviga; kui takistusterohke on sõita kõnniteedel.

Jalakäijana tean, kui ehmatav on kõnniteel mööda tuiskav jalgrattur; kuidas hoolimata foorinupu vajutamist tuleb tee ääres lubavat tuld oodata mõnes kohas mitu minutit (autojuhid, lisage valemisse huvitavad ilmaolud ja rasked poekotid ning eemaldage valemist katus, küte/konditsioneer ja raadiost kostuv mahe muusika); kui hirmus koht on "ohutus"saar (ja kui kohutavalt palju aega seal tuleb fooritsüklite tõttu siiski veeta); kuidas vihmase ilmaga pole võimalik sebra lähistel seismisega autojuhtidele oma tee ületamise soovist märku anda, sest sellega kaasneb soovimatu dušš.

Lapsevankriga liikudes märkasin, kuidas nii statsionaarseid poste kui ka ajutisi liiklusmärke paigaldatakse keset kõnniteed; et elame Äärekivide, Treppide Ja Raskete Uste Maailmas; et on ülekäigukohti, mis on nii "pimedad", et nägemaks, kas tee on vaba, pead vankri korraks ära parkima ja teele astuma.

Mootorratturina tean, mis tunne on kuumal suvepäeval kaitseriietuses ummikus seistes kuumarabanduse äärel vaakuda, kust päästab vaid kiire sõit korrakski jahutava tuule tekitamiseks; et vajan ootamatutest aukudest mööda põikamiseks tervet oma sõidurida; et autoaknast välja lennanud koni võib maanduda mulle sülle või kiivrivisiirist sisse.

Ma saan aru, et kõik ei hakka selle vaate saamise pärast tsikliga sõitma ja jalakäijaid ei saa autorooli sundida, kuid kolm-neli asja sellest nimekirjast on suuremale osale liiklejatest jõukohane.

Autojuhid, käige üks nädal jala (+ ühistransport) ja sõitke paar nädalat oma sõidud jalgrattaga. Jalakäijad võiksid proovida jalgratturi ja elektriliikuri rolli. Uskuge mind, teistega arvestamine tuleb mühinal!

Ja tore oleks, kui seda tehtaks iga ilmaga, et teada, mis tunne on vihmaga olla mujal kui autos või kuhu lükatakse kõnniteedelt lumi (kuna järgmise lumeni on loodetavasti üksjagu aega, vastan ära: sebra ette selle posti ümber, mis juba keset kõnniteed on istutatud, tõenäoliselt on hunniku taga või sees ka foorinupp).

Lühidalt, ärme lähme mitte kellegi peale närvi. Kui autojuht sigatseb, võib keegi surma saada. Kui jalgrattur sigatseb, võib keegi surma saada. Kui jalakäija sigatseb, võib keegi surma saada. Ainus asi, mida on vaja, on teiste mõistmine ja kõigiga arvestamine. Kõigil.