Ajalugu lainetab. On hoogsaid ja dünaamilisi ajastuid, kui paistab, et kõik läheb paremuse poole. Õhus on optimismi, inimesed on rõõmsad ja sõbralikud, vastutulijale vaadatakse silma ja naeratatakse. Juhtub, et rahvakogunemise joovastuses embavad teineteist võhivõõrad, korjandused ja annetamised ületavad ootusi jms.

Sellele järgnevad peaaegu alati pohmeluseajastud. Selgub, et lootuste latt oli seatud liiga kõrgele. Maailm pole sile, vaid kare, argipäevas ilmnevad erimeelsused, mängu tulevad igaühe egod ja muud inimlikud asjaolud. Hakkavad levima meeleolud, millest Paul-Eerik Rummo kirjutas seoses kuuekümnendatega "suubub, ah sumbub see hoog umbsesse preservatiivi."

Eesti ajaloost on sellise ajastute vahelduse tuntuim näide küllap rahvuslik ärkamisaeg ja sellele järgnenud aastakümned, kui esialgne üksmeel lagunes, hoog takerdus ja lisandus tekkiva venestuse surve.

Muidugi pole harilikult miski päriselt nii nagu esmapilgul paistab. Ka nn järelärkamisajal tehti palju kasulikku. Näiteks arenes välja eesti järjepidev kutseline ajakirjandus. Samuti tekkisid õpilasringid, millest kasvas hiljem välja Noor-Eesti kultuurirühmitus. Tervikuna sai just neil aegadel tuule tiibadesse põlvkond, kes lõi Eesti Wabariigi jne.

On arvatud (nt Toomas Haug), et mingi ajastu tundma õppimiseks ei tule vaadata esmajoones nö kõrgtaset, heeroseid, vaid teisejärgulisi ja üldse vahemaid tegelasi, sest sageli ilmnevad just nende juures ajastule iseloomuliku jooned puhtamal kujul. Midagi natuke sarnast võiks öelda ka diakroonselt, ajaloolise dünaamika mõttes.

Järel- või langusajastute atmosfäär on proosaline ja see esitab inimestele teistsuguseid nõudeid kui tõusuaeg. Aga sagedasti just siis ilmneb nende tõeline kvaliteet, mingi huvigrupi, kehandi või isiku n-ö sisu. Sest kui meeleolu on kõigil ülev, inimesed laulavad isamaalisi laule ja puhuvad pasunaid, on kergem ka ise rahvuslik olla.

Seepärast tunduski meie üleminekuajal nii paljudele, et nad on valmis eestluse nimel kartulikoori sööma. Raskem oli rahvuslikult mõtlevaks jääda, kui esialgne hoog hakkas vaibuma ja oli näha, et rahvusriik nagu ka demokraatia ei ole heaolu ja õnne garantii, vaid üksnes selle oluline eeldus.

Niisugustel ajastutel sulgub enamik kitsamasse sfääri, pere ja sõprade ringi, otsib eneseteostust ametitööst ja hobidest. Siis on näha, kui palju on neid, kes jäävad kindlaks ja teevad eesmärgi nimel vaikselt tööd edasi, suurema kära ja särata.

Paralleel ärkamis- ja üleminekuaja vahel pole muidugi täielik, veel vähem on seda järgnenud aastakümned. Ühist on nii palju, et kuigi põhjused erinevad, on rahvuslikult mõtlevad inimesi vähem kui vahepeal.

Nõnda on see mitme muugi asjaga.

Kui ümberringi on enamik esteetiliselt haritud ja hea maitsega, siis mõjutab see ka ülejäänuid, nii et isegi väikekodanlase maitse paraneb. Ka tema hakkab nägema, mis rohmakas ja maitsetu ja tahtma paremat. Aga kui kõik on labane, siis nõuab hingejõudu, et ka ise mitte käega lüüa ja labasusega harjuda. Tšehhovi novellides näeb seda ilmekalt.

Kui kogu ümbrus on vaimselt ergas ja haridusele avatud, kui on prestiižne olla arukas ja palju lugenud, siis on suhteliselt lihtne ka ise olla vaimsetele väärtustele orienteeritud. Siis liigud nagu teiste tuules või kiiluvees ja tood ka ise kuuldavale tarku mõtteid. (Vähemasti ei vaata enne kõhklevalt ümberringi, ega need publikule üle jõu ei käi ja kas ei pea neid downgrade'ima.)

Raskem on tark olla siis, kui valitseb pealiskaudsus, kergemeelsus ja konjuktuurlus, kui "kunst on vardas ja väntab härg" (Betti Alver). Siis nõuab selgroogu, et mitte meeleheitele sattuda ega minema marssida, vaid tasahilju ikka oma valgustustööd edasi teha. Sest just siis, kui pretensioonikad keskpärasused tõusevad kõikjal tribüünidele, ei tohi tark vastutustundlik inimene käega lüüa, vaid peab kõige kiuste kannatlikult edasi tegutsema.

Kui ühiskonna enamus on tsiviliseeritud, head ja korralikud, siis on see ka endal lihtsam.. See tuleb mulle ikka ette, kui mõtlen neile, kes lahkuvad Eestist sellepärast, et siin olevat ahnust ja sallimatust, inimesed on üldse ebaviisakad jne. Ja et nad lähevad sinna, kus on teisiti, kus inimesed on normaalsed nagu näiteks Skandinaavias. Ja neil on teatud määral õigus.

Seal, kus nad maanduvad, on elu enamasti mõnusalt korralik. (See pole seal muidugi alati nõnda olnud, nemad on oma nurgad varem maha nühkinud.) Oluline on, et enamik neist, kes siit sinna lähevad, hakkavad samuti elama nende moodi, st korralikult, ja seda mitte ennast sundides, vaid suurima mõnuga.

Vähesed üritavad seal oma vanu käitumismalle rakendada, rääkimata juveelide röövimisest. Enamikule meeldib nähtavasti täiesti siiralt elada tsiviliseeritult ja ajada oma asju kultuurselt. Neist saavad oma valikkodumaal lojaalsed või koguni eeskujulikud ühiskonna liikmed ja riigialamad.

Seepeale jääb ainult küsida, miks nad ei tahtnud säärast ühiskonda kujundada siinsamas, oma kodus? Miks nad ei teinud algust, ei näidanud eeskuju, miks ei otsinud sidet omasugustega, et midagi liikuma panna, kuni ka meil on siin oma "Skandinaavia"? Sest see on raske, nõuab hingejõudu, vahel tähendab tagasiminekut materiaalses elujärjes.

Arvan, et ehk mõni üritas, aga kõrvetas näpud, ja jõud rauges. Ei viitsinud rohkem, sest "kes see loll on." Pole kindlat tunnustähte, et nende eluajal see "Skandinaavia" kätte jõuab, aga elu on teadagi üks ja ainumas jne. Sellepärast on kindlam sulanduda ees olevatesse heaolupesadesse. Nõnda on see kõikjal ilmas, mitte üksnes eestlastega, miks muidu need rändeprobleemid.

Mis viga paradiisis hea olla?! Raskem on kohapealsest veerandpõrgust sinna teed rajada. Neist, kes ei lähe ära, moodustavad oma osa need, kes meelsasti läheksid, aga kel pole võimalust, pealehakkamist või muidu ressurssi.

Aga on neid, kes küll võiksid, aga ikka ei lähe. Mõned sellepärast, et neile meeldib olla suur konn väikses tiigis. Aga mõnel on hambad tangis ja nad on vaikset jonni täis, sest nad tahavad endale tõestada oma inimeseks olemist seeläbi, et tasapisi ehitavad normaalset maailma oma kodu ümber. See tähendab, et nad usuvad millessegi, mis on nendest endist suurem Nende vaikset "kolkapatriotismi" ülistan järjest.