Vello Loemaa: mälestusmärkidest ja rahva mälust

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Vello Loemaa Autor/allikas: Erakogu

Must-valgetel lahtritel pole halle alasid ja kõiki varjundeid, mida elu võib ette tuua. Suures plaanis oli kogu okupeeritud Eesti Vabariik kommunismiohver. Kuid eestlased pole siiski ainult ohvrirahvas, sest vastupanu osutati mitmel moel, kirjutab Vello Loemaa.

Tavapäraselt kogunesid inimesed käesoleva aasta juulikuu teisel laupäeval Lendurite kivi juurde. Kuusalu valla kohalikud inimesed ja Eesti lennuväelased teavad kohe, millest jutt. Olgu mainitud, et 1994. aastal taastati see mälestusmärk ning samaks ajaks sai meie õhuväest täieõiguslik väeliik kaitseväe koosseisus. Õhuväelastele on see igati märgiline paik, sest tänavu möödus 80 aastat sündmusest, mille käigus hukkusid eesti lennuväelased.

Lendurite kivi. Autor/allikas: Vello Loemaa

Lennuväelased

Üks väike episood aastast 1941 paneb mõtlema laiemalt ka tänapäevastel teemadel. Peale seda, kui nõukogude vägede sisenemise järel neelati alla Eesti Vabariik, algasid repressioonid täies mahus.

Üks esimesi asju oli kaitseväe lammutamine ja ohvitseride hävitamine. Lennuüksused koondati ühte eskadrilli Jägalas ja ükshaaval kõrvaldati eestlaste juhtivad ohvitserid. Kuid peale sõja algust Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel jõudis järg kõigi lennuväelaste kätte. 27. juuni õhtul said lennuväelased korralduse sõita uute lennukite järele... Sõit pidi järgmisel päeval algama Nõmme raudteejaamast sihtkohaga kuskil Venemaal ja seda tuli hoida saladuses.

Meestel oli senise kogemuse järgi asi selge, millega see sõit lõpeb ning käes oli otsustamise hetk. Järgmisel päeval, algul üks 22-meheline grupp ning seejärel paljud teised põgenesid metsa. Eskadrill lakkas eksisteerimast, kuna 85 protsenti koosseisust olid läinud, sest lennuväelased ei soovinud minna vabatahtlikult tapalavale.

Vähem kui kuu aja pärast, 13. juulil toimus suurem haarang ning ebavõrdses kokkupõrkes hukkusid mitmed lennuväelased. Meestel olid enesekaitseks ainult revolvrid ja väikesekaliibrilised püstolid paarisaja vintpüssi vastu. Järvi läheduses Kuusalu vallas, Pikajärve ja Pärijärve vahel, kus lennuväelased hukkusid, on nende mälestuseks avatud mälestusmärk, mida rahvas tunneb Lendurite kivi nimetuse all.

Eesti Vabariigi poolt omistatud auastmetes ja riigijuhtide poolt uuele võimule üleantud kaitseväelased polnud nõus loovutama vabadust, kuid enne kui nad midagi jõudsid ette võtta selle taastamiseks, hukkusid:

sv.-lendur kapten Oskar Aksel, Härmakosul 10. juulil,
sv.-lendur kapten Arnold Streiman, Järvi läheduses 13. juulil,
sv.-lendur kapten Johannes Kalmet, Järvi läheduses 13. juulil,
sv.-lendur leitnant Martin Terts, Järvi läheduses 13. juulil,
aviomotorist van. seersant Johannes Tombach, Aegviidus.

Ellujäänud lennuväelased liitusid teiste vastupanugruppidega ning osalesid oma parema äranägemise järgi võitluses okupantide vastu. Veel samal suvel langes 3. augustil Mahtra lähistel Harjumaa omakaitse staabiülem sv.-lendur nooremleitnant Eero Saag. Tallinna vabastamisel 27. augustil langesid sv.-lendurid nooremleitnandid Leino Oru ja Vello Maks.

1942. aastal püstitati mälestuskivi hukkunud lennuväelastele ja 10. juulil 1994 see taasavati samas kohas. Nüüdseks 27 aasta jooksul toimunud kohtumistel on käinud ka need, kellel õnnestus tollal ellu jääda.

Remi Milk oli tollal üks noorimaid, kes lõpetas traagilisel 1940. aastal lennukooli. Temal nagu ka teistel lennuväelastel tuli Eesti mundril asendada nööbid, pagunid jm tunnused uue võimu omadega. Eesti sõjaväelenduri rahvusvärvidega kutsemärk oli juba keelustatud ning see osteti salamisi ise.

Raskete olude kiuste päevikuks muudetud märkmikus kirjapandud read annavad praegustele õhuväelastele ja teistele lugejatele tõetruu pildi sellest, kuidas noor ohvitser Remi Milk suutis läbi murranguliste sündmuste jääda iseendaks.

Kõige tähtsamaks omaduseks oli tema kui vabas Eestis sündinud ja üles kasvanud mehe tahe poliitiliste otsuste kiuste jääda kodupinnale, jääda ise vabaks ning võidelda ka Eesti vabaks. Nii tema kui ka paljud teised valisid võitluse tee. See oli aeg, mil neutraalsus või erapooletus sõduri eas mehe jaoks oli pea halvim valik.

Remist veidi vanem Martin Terts aga ei jõudnudki sellest hetkest kaugemale ning hukkus, olles hingelt eesti ohvitser. Ta polnud siis mitte ühegi teise riigi teenistuses, oma riigi kaitsmise võimalus kaitseväe koosseisus aga oli nii temalt kui ka teistelt ära võetud.

Lendurite kivi juures on talletatud see paik ja lühike ajahetk, kus kohtusid ja hakkasid hargnema ning aastate möödudes jälle kohtusid erinevad eluteed. Just selles paigas ja sellel ajahetkel 1941. aastal olid inimesed vabad oma otsustes, sest nad olid südames Eesti Vabariigi kodanikud. Praegu on see ka eri põlvkondade inimeste lepituskoht, nende inimeste jaoks, kes on meie oma riigi kodanikud.

Ega ka rahva mälu kivist ole. Kui vaadata konkreetsemalt, siis iga inimese mälu eraldi võetuna toetub kogemustele, meelele ja teiste mälestustele, kui keeleoskus seda võimaldab.

On juhtunud, et enne üritust pidid korraldajad korrastama Lendurite kivi ümbrust ja näiteks, taastama lõhutud lipuvarrast. Paik iseenesest on asustatud RMK telkimisplatsi asukate poolt ning kena mets ja järvekallas meelitavad ligi puhkajaid, marjulisi ja seenelisi. Ei tahakski oletada, mis siis, kui jälle kõik kordub...

Kunagise Aruhärma pererahva mälestuse jäädvustanud mälestuskivi on nüüdseks talu piiride taha tõstetud. Kõigi muude emotsioonide taustal jääb praegustele lennuväelastele meelde tarkus, et seal talus abivajajaid enam ei oodata. Rahuajal saab hädalisele osaks paremal juhul ähvardamine koeraga, sõjaajal aga...

Tavatsetakse rääkida, et ühiskond areneb spiraali mööda ja ajaloosündmused korduvad, mingis uues vormis. Mõnikord soovitakse, et (halb) ajalugu enam ei korduks.

On raskeid aegu, mil ajalugu jõuab rohujuure tasemele ning peategelasteks on jällegi lihtsad inimesed. Kaheksa aastakümmet tagasi oli Eesti Vabariik kaotanud iseseisvuse ning rahvas kui kõrgem võimukandja seisis valikute ees.

Poliitikud ja sõjaväelased langetavad otsuseid, aga ka tavainimesed seisavad valiku ees. Vahel on need otsused ja valikud ette määratud oludega, kuid mingil hetkel, võib-olla kõige raskematel, tuleb igaühel lähtuda oma tõekspidamistest. Eriti tol raskel ajal, kui ametiisikud, kellele usaldati riigi valitsemine, jätsid inimesed paljude vastusteta küsimuste ette.

Mälestuskivi tahvliga, millel on Marie ja Hans Oskari nimi. Autor/allikas: Vello Loemaa

Marie ja Hans Oskar mõrvati 19. augustil 1941. aastal selle eest, et abistasid koos teiste maainimestega hättajäänud lennuväelasi ja nende perekondade liikmeid. Vaevalt et nende valik oli mõjutatud võimalikest karistusaktsioonidest, nad olid südames vaba Eesti kodanikud ja tegid, mida pidasid vajalikuks teha.

Jägala sõjaväelaagris asunud lennuväelaste pered paiknesid samas ümbruskonnas ning nemadki jäid vägisi sissetoodud võõra võimu meelevalda. Ainult lihtsad inimesed said neid aidata, mitte mingisugune riigivõim.

Lennuväelased ise otsustasid valdavas enamuses jääda kodumaa pinnale ning mitte lasta end ära viia teadmatusse, mis sisuliselt tähendas lisaks riigi hukule ka nende endi hukku.

Sellisteks kujunesid 1941. aasta suvised sündmused eesti inimeste jaoks, kus alanud suure sõja vapustustes tuli jääda ellu ning jääda inimesteks.

Lendurite kivi juurde kokkutulnute seas on olnud vägagi erineva taustaga lennuväelasi, kohalikke elanikke, tollastes sündmustes osalenud inimeste järeltulijaid ja sugulasi. Viimasel kohtumisel käesoleva aasta juulis polnud enam tollaste sündmuste vahetuid osalisi. Kuid kõigi saatust on mõjutanud 80 aasta tagused sündmused ja erinevad võõrvõimud. Valikuvõimalused on olnud erinevad ning eluteed erinevad.

See paik on ka sümboolne eri põlvkondade lepituskoht, kus raskete aegade sündmuste tõttu inimeste eluteed hakkasid hargnema, kuid taasiseseisvunud Eestis on jällegi kokku saanud. Selles paigas ei lõigata poliitilist profiiti, siin kohtuvad tavalised eesti inimesed ja mälestavad neid, kes pidasid vabadust kõige kõrgemaks anniks.

Maarjamäe

Maarjamäele Tallinnas ei mahu kõik eesti inimesed ühekorraga ära, kuid aja jooksul, kuni jalg tatsub, peaksid kõik seal ära käima. Küll aga mahuvad sinna kõigi inimeste nimed, kes on olnud totalitaarsete režiimide ohvrid.

Kaks kõnealuse sündmuse ohvritest Kalmet ja Terts, nagu ka hiljem hukkunud lennuväelased E. Saag, E. Mardo ja J. Roomets, on maetud Maarjamäele, kuid nende nimesid pole seal praeguseni.

Teise lennuväelaste gruppi ja nende peresid abistanud tsiviilisikud Anija vallas Kõrve külas asunud Aruhärma talu peremees Hans ja perenaine Marie Oskar mõrvati 19. augustil. Nende nimed on kommunismiohvrite memoriaalil olemas.

Väga laias plaanis on võimalik käsitleda kõiki neid, kes on sinna maetud või seal ära märgitud, kuritegelike režiimide ohvritena. Diktaatorite ohvriteks muutusid kõik nende riikide ja vastavalt nende poolt okupeeritud riikide elanikud. Mingis mõttes polnud vahet, keda ässitati teiste kallale ja kes langes totalitarismi ohvriks. Kuid selline käsitlus jääb otsustamiseks juba kõigevägevama kohtupäevaks. Inimsusevastaseid kuritegusid ei õigusta miski, nende ees, keda me mälestame ja mäletame ning meie praeguste ja tulevaste inimeste silmis.

Meie ajaloole omasel kombel on Maarjamäele sattunud tähised nii erinevate okupantide kui ka kannatanute poolt. Iseenesest juba see peaks sundima mõtlema lepitusele vähemalt nende suhtes, keda enam pole. Kuid meie endi seas lahterdamine jätkub, vaatamata kõlavatele sõnadele.

Episood praeguse Lendurite kivi juures iseloomustab seda, mis juhtub, kui hakatakse inimesi lahterdama. Kui seatakse endale mingid raamid ja seejärel kramplikult püütakse varjuda endi poolt loodud reeglistiku taha. Kõnealune seik, kus hukkusid tapalava eest põgenenud lennuväelased, langeb nende lahterdajate vaateväljast eemale.

Must-valgetel lahtritel pole halle alasid ja kõiki varjundeid, mida elu võib ette tuua. Suures plaanis oli ju kogu okupeeritav Eesti Vabariik kommunismiohver. Kuid eestlased pole siiski ainult ohvrirahvas, sest vastupanu osutati mitmel moel. Kes aga olid need hukkunud Eesti Vabariigile truuks jäänud lennuväelased?

Eesti Mälu Instituudi esindajatele pole teema ja ka küsimused võõrad. Küll aga ei oska nad eristada toone, asjaolusid, rääkimata relvadest. Viimaste osas tahaks rõhutada, et ainult lendurohvitseridele anti välja enesekaitseks revolvrid nagaan ja tavakohaselt, kes soovis, ostis endale ka püstoli. Viimaseks oli harilikult 6,35 mm kaliibriga relv. Mõlemad pole mõeldud jalaväelahinguks, kus on kasutusel tugevamad relvad. Me ju ei hakka võrdlema kodukaitseks haaratud kööginuga sissetungija mõõgaga ja nimetama seda relvastatud vastupanuks.

Isiklikud relvad pidid lennuväelased endaga kaasa võtma Venemaale suunduva rongile, kus siis need poleks järgneva verise lõpu puhul aidanud, sest kavas oli lihtsustada relvade konfiskeerimist. Ainult näpuga järge ajava ametniku jaoks võinuks see olla kinnitus, et need mehed olid relvastatud ja seetõttu kommunismiohvriteks ei saa lugeda. Näib, et pole vahet, millises kontoris ametnikud asusid tollal või nüüd.

Kuid keskendumata detailidele, kerkib esile küsimus, kelle oma on Maarjamäe sinna maetutega ja kõige sellega, millega mälestatakse ohvreid ja langenuid erinevates sõdades ning okupatsioonides, mis käisid üle Eesti? Kelle võim või monopol seal kehtib?

Lugeja saab ise leida infot nii instituudi kui ka Euroopa mälu ja südametunnistuse platvormi kohta. Kuid siinkohal toon esile tutvumiseks paar seisukohta, memoriaali kui terviku kohta ning konkreetselt 1941. aasta kõnealuse sündmuse käigus hukkunud eesti lennuväelaste kohta.

Arhitekt Kuno Raude kirjutas ajakirjas Memento novembris 2015.

"Memoriaal Eesti patriootidele.
Kokkuvõtvalt tuleb vastata küsimusele: "Kelle auks memoriaal rajatakse?" Kas eesti rahvas soovib mälestada mõlema okupantriigi terroriohvreid Eestis? Või ainult kommunismi ohvreid? Või on eesmärgiks okupantriikide vägivalla üle elanud eesti rahva au, väärikuse ja elujõu ausse tõstmine? Vastusteta nendele küsimustele ei ole võimalik memoriaali projekteerimise lähteülesande koostamine ja arhitektuurivõistluse korraldamine. Kogu ettevõtmise eelduseks on laiapõhjaline konsensus lähteülesandes püstitatud eesmärgi formuleerimisel, mis ilmselt ei ole võimalik represseerituid esindavate organisatsioonide ning parlamendis esindatud ja esindamata poliitiliste jõudude osavõtuta. Nõukogude režiim õiendas julmalt arveid oma ideoloogiliste, poliitiliste ja sõjaliste vastastega, isamaaliselt meelestatud eesti inimestega, patriootidega, kes allakirjutanu arvamust mööda just sellistena väärivadki rahva austust ja sügavat lugupidamist Maarjamäele memoriaali "Eesti mäletab" kavandamise ja tegeliku rajamise kaudu. Okupatsioonivõimudele vastupanu osutanud kangelased ei olnud üleloomulikud olendid, vaid inimesed meie seast, kes Eesti jaoks väga rasketel aegadel tegid seda, mida said, ja aitasid oma rahvast seal, kus võimalik.
Kujunegu loodav memoriaal koondsümboliks meie rahva vabadusejanule, mehisusele, elujaatusele. Võitlusvalmidusele läbi aegade."

Eesti Mälu Instituudi juhatuse liikmed on tutvustanud oma seisukohta, et kommunismiohvrite memoriaalile kantakse ainult nende inimeste nimed, "kes kaotasid poliitilistel motiividel oma elu kaitsetute vangide või küüditatutena, jms., juba võimaluseta oma au ja väärikust kaitsta. Nimekirjades ei ole ka sõjaohvreid: inimesi, kes jäid tsiviilisikutena jalgu maailmasõja lahingutele ja kaotasid lahingute ajal ning pommirünnakutes oma elu. Nende puhul ei olnud rünnakud suunatud otseselt nende isikute vastu. Erinev lugu on inimestega, kes langesid relv käes kommunistliku režiimiga võideldes..."

Kõnealuste lendurite puhul loetakse, et "tegemist on esmajoones langenud võitlejatega, mitte kaitsetute ohvritega ja neid tuleb neile vääriliselt mälestada. Aga seda ei nähtud ette... memoriaalis".

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et palli ei mängita mitte ainult Maarjamäe memoriaali kõrval, nii praegusel väljakul kui ka tulevases hallis. Pallimäng käib ka meie endi mälestuste lahterdamisel. Siit järeldus: kõige kindlam ja kestvam on rahva mälu, kuniks ka teda jätkub.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: