"Pealtnägija": lapsporno tarbimine kasvas pandeemia ajal plahvatuslikult

Foto: Bhikku Amitha/Pixabay

Eestis räägitakse viimasel ajal palju laste seksuaalse väärkohtlemise märkamisest. Tegelik murekoht ja rindejoon asub internetis seda enam, et asjatundjate sõnul kasvas säärase materjali tarbimine pandeemia ajal plahvatuslikult. Ühelt poolt ongi probleem, et tänu moodsatele vidinatele pääseb pervert lihtsamini lapsele ligi ja teisalt on materjalide levitamist väga raske piirata.

20-ndates aastates Rhiannon sattus varateismelisena netipedofiili ohvriks, mis lõppes vägistamisega. Kesk-Inglismaal elav naine, kes ülimalt delikaatset ja traumeerivat lugu teiste hoiatuseks jagab, on üks tuhandetest noortest, kelle elu see seitsmepealine lohe rikkus. Koos nutiseadmete, interneti ja sotsiaalmeedia võidukäiguga on ka lapsporno ning muu ärakasutamine plahvatuslikult kasvanud ja kui politsei kujundlikult ühe pea maha raiub, kerkib järgmine.

Suurbritannia on veebis leviva alaealiste väärkohtlemise tõsiselt ette võtnud ja on selle kuriteoliigi ohjamisel üks edukam riik maailmas. Ülemkomissar Simon Bailey pole mitte ainult Norfolki kõrge politseiametnik, vaid juhib kogu riigi võitlust laste ahistamisega netis.

"Viimastel andmetel vahistame iga kuu üle 700 mehe ja kaitseme sellega 900 last, aga juhtumite ja juurdluste arv aina kasvab ja kasvab," ütles Bailey.

Bailey alluvuses töötab laste seksuaalse ahistamisega seotud materjali ehk CSAM-i vastase võitluse eriüksus asukohaga Norwichis, mille juht on inspektor Dave McCormack.

McCormack märkis, et viimase kolme aastaga on selleteemalised juurdlused plahvatanud. "See on ainus sõna, mida siin kasutada saab," ütles ta.

"Me tegeleme nii kõige tõsisema süüteo ehk laste vägistamise kui ka laste siivutute fotode allalaadimise ja omamisega," lisas McCormack.

Lisaks politseile võitleb sel rindejoonel mitu mittetulundusühingut nagu näiteks Internet Watch Foundation ehk IWF, mille ainus eesmärk on leida ja eemaldada veebist mõningad kõige rõlgemad materjalid, mida võib ette kujutada.

"Ma näeme iga päev igal tasemel laste seksuaalset ahistamist. Vahel istub 13-aastane oma magamistoas ja näitab ennast kaameras. Mõnikord nad masturbeerivad või on ka penetratsiooni. Samas on ka beebide vägistamist ja piinamist. Me näeme kõike, mida oskate või ei oskagi ette kujutada," ütles Internet Watch Foundationi analüütik Paul.

Tagatipuks tegutseb 24/7 tasuta nõustamisliin "Stop It Now" neile, kes on mures enda või oma lähedase seksuaalsete mõtete ja käitumise pärast laste suhtes.

Kõik need asjatundjad kinnitavad justkui ühest suust, et netipedofiilia on plahvatuslikult kasvanud, seejuures just pandeemia ajal. Näiteks IWF saavutas 2020. aastal 153 000 veebilehe maha võtmise, mis tähendab, et netist eemaldati miljoneid pilte, kuid selle aasta esimese nelja kuuga on neile laekunud vihjete arv kahtlase sisu kohta kasvanud 35 protsenti ja jõud ei käi sellest õieti üle. Briti politsei hinnangul on ainuüksi nende riigis 300 000 meest, kes pedofiilset sisu regulaarselt tarbivad.

Näiteks Matthew Falder oli justkui meeldiv ja intelligentne mees, aga tegelikult viimase aja üks kohutavamaid lasteahistajaid Inglismaal, kellel tõestati ligi 50 ohvrit ja 140 episoodi, mille eest ta sai 32 aastat vanglat. Falder tegutses just netis – algul meelitades, seejärel välja pressides – ning sundis ohvreid omakorda õudustele, muuhulgas lapsi vägistama.

Tüüpiline näide on Rhiannoni lugu. Toona 13-aastane neiu hakkas internetis vestlema võõraga, kes ütles algul, et on noor naine ja modell.

"Mina saatsin hakatuseks ainult oma näofoto. Ta ütles, et olen väga ilus ja võiksin olla modell nagu tema. Viimaks küsis ta täispikkuses fotot, et minu kehakuju näha. Ja sellele järgnes juba palja ülakehaga foto. Ma ei tahtnud seda algul teha, aga ta muudkui kinnitas mulle, et sellest pole midagi, et see on tühiasi, sest kõik teevad seda," rääkis Rhiannon.

"Ta tekitas minus tunde, et seda on normaalne teha. Viimaks ma saatsingi palja ülakehaga foto ja kõik muutus," lisas ta.

Üks asi viis teiseni, väljapressija nõudis kaamera ees üha seksuaalsemaid tegevusi ning lõpuks ka kokkusaamist, ähvardades vastasel korral materjalid Rhiannoni vanematele ja sõpradele saata. Mõistagi oli väljapressija tegelikult tüdrukust märksa vanem mees.

"Mul oli liiga suur hirm, et midagi teha või öelda. Ta ründas mind kodus seksuaalselt ja pildistas seda kõike," rääkis Rhiannon. 

Kui Rhiannon langes oma kodus seksuaalrünnaku ohvriks kümme aastat tagasi, siis täna on oht asjatundjate sõnul isegi suurem, sest noored – eriti varateismelised tüdrukud – otsivad tähelepanu ja on kõikvõimalike sotsiaalmeediaplatvormide põhikasutajad.

"On lehti, kus need inimesed leiavad ennast striimivaid lapsi. Seejärel lähevad nad jututuppa tumeveebis või kuskil mujal ja jagavad striimi aadressi. Nad ütlevad, et laps näitab ennast, ja kõik kogunevad vaatama. Ja seejärel püüavad nad ahvatleda last enamat tegema," rääkis Internet Watch Foundationi analüütik Paul.

Ülemkomissar Bailey lisas, et varem arvasid vanemad, et laps on kindlas kohas, sest ta on kodus oma toas. "See müüt tuleb ümber lükata. Striimimine ning arvuti- ja telefonikaamerad, jututoad ja otseülekannete võimalus on välisukse täitsa eest võtnud," lausus ta.

Rhiannon rääkis, et kurjategijad on täiskasvanud, kes on osavad manipuleerijad. "Nad panevad inimesi asju tegema, nii et nood ei saa sundusest arugi. Nad ei mõista, et neid petetakse. Noored peavad aru saama, et nemad pole süüdi. Kui mina oleksin nooremana selle sõnumi saanud, siis võib-olla oleksin ma julgenud sellest rääkida. Minu arust on see väga tähtis," sõnas Rhiannon.

Täieliku anonüümsuse tingimusel ja vahendaja kaudu nõustus rääkima mees, kes palub kutsuda end Robiks ja kes sai karistada just alaealisi kujutava seksimaterjali omamise ja levitamise eest. 32-aastane mees kirjeldab allakäiguspiraali.

"Ma hakkasin täiskasvanute pornograafiat 10- või 11-aastaselt vaatama. Kui ma olin 18-19, vestlesin jututubades teiste inimestega ja vaatasin päris karmi ja ekstreemset, aga legaalset pornograafiat. See viis mind vestlusteni noorte inimeste teemadel ja hakkasin noorte fotosid vaatama," rääkis Rob.

Uuringud näitavad, et enamiku süüdimõistetud väärkohtlejate puhul kulus keskmiselt kümme aastat, et lastest fantaseerimine jõuaks reaalse kontaktini. Robi juurest leiti vahistamise hetkel sadu lapsporno faile, aga teadaolevalt vahetu kuritarvituseni asi ei jõudnud. Mees pidi lisaks karistusele käima teraapias ja on täna seksuaalkurjategijate registris.

"Internetiporno puhul tekib irdumus ja sa ei usu, et see on reaalsus. Ma olen hakanud mõistma, et kõik need fotod ja videod on uskumatult reaalsed. See on näide kohutavast ahistamisest, mis on aset leidnud. Ma olen pidanud tõdema, et ma olen jätkuvale ahistamisele kaasa aidanud, sest vaatan ja jagan neid fotosid," rääkis Rob.

Tänaseks ongi asjatundjad aru saanud, et Robi suguseid hälbega inimesi võib ja tuleb kinni nabida, aga see on vähetõhus, sest väärkohtlemist kütab tagant materjali rohkus – ühelt poolt on iga faili taga keegi ohver, teisalt õhutab säärane materjal uutele tegudele. Aga siin jookseb politsei paljuski peaga vastu seina – failid on üldjuhul suurte firmade serverites kusagil teises riigis ja lisaks on andmemahud nii suured, et sealt kriminaalse sisu ennetav leidmine on nende sõnul nõela otsimine heinakuhjast.

"Me räägime firmadest, kes on ennast meie ellu niivõrd sisse söönud, et me oleme peaaegu valmis silma kinni pigistama ja ütlema, et see politseinik, kes nendest arvudest räägib, on eksinud. Ei, see pole nii. Ma räägin kalkidest faktidest. Ma räägin sellest, mida olen näinud, mida minu kolleegid vaatavad. Ma räägin politseinikest, kes vaatavad lapse vägistamist ja ahistamist. Nädal aega hiljem siseneme kellegi majja ja näeme seda last ja näeme tuba, kus teda nädal aega varem vägistati. See on karm ja seda tehakse. Me peame mõtlema sellele, et neid firmasid toetades lubame me sellel aset leida," rääkis ülemkomissar Bailey.

Täpne statistika arusaadavalt puudub, kuid võttes aluseks politseile, IWF-ile ja teistele järelevalvajatele tehtud kaebused, on lõviosa ahistamismaterjalidest USA ja Hollandi serverites, millised riigid paistavad silma ka kiire internetiühenduse ja suurte isikuvabadustega.

Näiteks Hollandis on enim kaebusi tulnud firmade Nforce ja IP Volume suhtes, kellel kulub materjali maha võtmiseks vastavalt 11 ja 21 päeva. Kirjalikus selgituses kinnitavad firmad, et peavad enne kindlaks tegema, kas sisu on ikka ebaseaduslik ja sageli esineb valekaebusi.

Nii Hollandis kui Suurbritannias on töös seaduseelnõud, mis võimaldaks serveriomanikke üpris karmilt trahvida, kui laste ahistamise materjale 24 tunniga maha ei võeta. Komissar Bailey usub, et just surve IT-firmadele, seal hulgas kriminaalkaristuse ähvardus on järgmine samm üleilmses võitluses pedofiilia vastu.

"Mulle meeldiks mõelda, et kui meie midagi hästi teeme, siis teised riigid on toimuvast sama rabatud ja otsustavad, et kui Suurbritannia sellega hakkama sai, siis saavad nemad ka. Ma tahaksin mõelda, et tekib doominoefekt," lausus Bailey.

Teema on seda pakilisem, et asjatundjate hinnangul kuni 85 protsenti küberkuritarvitust kogenud lastest ei jõua abivajajateni. Seevastu saadud trauma võib püsida pikki aastaid kui mitte elu lõpuni nagu Rhiannonil.

"See muutis seda, kes ma olen. Tagasi vaadates on 10 aastat mu elu kohal sünge pilv olnud. See puudutas mu elu iga osa. Mul olid iga päev paanikahäireid. Mul oli depressioon ja ma tegin endale viga. Ma võtsin üledoosi ja üritasin kaks korda enesetappu. Mul oli tõsiseid vihaprobleeme. Olin vihane, et midagi sellist juhtus. Seda poleks pidanud juhtuma," rääkis Rhiannon.

Hiljuti tuli uudis, kuidas näiteks Saksa politsei sulges tumeveebis ühe suurima lapspornoplatvormi, millel oli 400 000 kasutajat. Info abisaamise võimalustest leiab veel kord "Pealtnägija" veebis. Kusjuures värske uudis on, et Eestis kavatsetakse avada abigrupp ka meestele, kes on lapse või noorukina kogenud ahistamist.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: