Märt Läänemets: Aasia sajand III - quo vadis, India!

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Märt Läänemets Autor/allikas: Erakogu

Indias süveneb apartheidipoliitika. Muslimi meestel keelati abielluda ja isegi suhelda hindu naistega, kirjutab Märt Läänemets algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Kui Hiinal on tänapäeva maailmas õigustatult oma jõudu tunnetanud efektiivse ja agressiivse, globaalse haardega autoritaarse suurvõimu kuvand, mis ähvardab muuta kogu meie maailmakorda, siis Aasia teine suurvõim – India – on üsnagi Hiina varju jäänud.

Peaaegu sama suure rahvastikuga Lõuna-Aasia riik jõuab meie uudiseportaalide esikülgedele peamiselt vaid siis, kui seal juhtub midagi, mis läheb kuidagimoodi ka meile korda. Näiteks Indias vangi pandud Eesti kodanikest laevakaitsjate väljanõudmise pikaleveninud saaga mõni aasta tagasi, või siis praegu lahvatanud koroonapandeemia. Muidu jõuavad India uudised meieni üsna harva.

Huvilisemad inimesed on aga kindlasti pannud tähele, et juba mõnda aega, mil üle kolmekümne aasta maailma riikide majanduskasvu edetabelit juhtinud Hiina hoog on hakanud pikkamööda raugema, on Indiast saanud üks kõige kiiremini kasvava SKTga Aasia riike aastase kasvuga kaheksa protsendi ümber.

Vahel kuuleme ka India IT-sektori kõrgest tasemest ja ajude äravoolust läände, eriti Ameerikasse.1 Meelelahutusmaailm ei saa mööda Bollywoodist. Välispoliitikute sagedaseks jutuaineks on aastakümneid kestnud kriis ja sõjaline vastasseis naaberriigi Pakistaniga, eriti kahe riigi vahel jagatud loodeosariigis Kašmiiris.

Niinimetatud tasakaalu hoidmiseks, mis on välja kukkunud pigem vastasseisu põlistamisena, on mõlemad rahva üldise elatustaseme poolest väga vaesed riigid punnitanud ennast regionaalseteks tuumarelva valdajateks.

USA ja Hiina globaalses konkurentsis kaldub India olema pigem esimese liitlane, mistõttu ikka ja jälle klopitakse tolmust puhtaks ja heisatakse mõne tähtsa läbirääkimise või lepingu puhul India kui "maailma suurima demokraatia" vana loosung.

Kas ikka maailma suurim demokraatlik riik?

Kui n-ö Aasia sajandi teema raames taas võrrelda praeguse Hiina ja India poliitilist süsteemi, siis tuleb tõesti möönda, et India on vähemalt pro forma läbinisti demokraatlik maa. Kui Hiinas valitseb jäik hierarhiline kõikvõimas üheparteidiktatuur, siis India poliitikategemine käib demokraatlike reeglite järgi tõeliste valimiste toel, mille reeglid ja protseduur on üsna keerulised.

Ametlikel andmetel on Indias koguni 2698 parteid, sealhulgas kaheksa üleriigilist ja 52 osariigi tasandil, ülejäänud on kohalikud (ringkonna tasandil). 2019. aastal valitud parlamendis (Lok Sabha – rahvakogu) on esindatud tervelt 37, enamik, tõsi küll, vaid mõne üksiku kohaga. Valimisõiguslikke kodanikke on üle 900 miljoni. Selle järgi pole kahtlustki – kõige suurem.

Kui me aga süveneme India valitsemisprotseduuridesse ja -tavadesse, riiklike institutsioonide ja kodanikuühiskonna toimimisse ning inimõiguste ja kodanikuvabaduste olukorda, siis hakkab selle suure maa demokraatiakuvand paraku kahvatuma. Toon hakatuseks mõned näitajad, mida maailma riikide kohta regulaarselt välja rehkendatakse.

Näiteks inimvabaduse indeksi (Human Freedom Index) järgi on India 162 riigi seas alles 111. kohal (indeks 6,43), võrdluseks on Hiina 129. (6,07), USA 17. (8,44) ja Eesti 8. (8,54) kohal.2 Freedom House'i vabaduse indeksiga 67/100 on India langenud osaliselt vabade riikide kategooriasse. Siin on ta Hiinast (10/100, mittevabade pingerea lõpuosas) küll pika puuga ees, aga nii Aasia kui ka lääne vabade demokraatlike riikide hulka kuuluvatest kõvasti allpool (võrdluseks USA – 83/100, Jaapan – 96/100, Eesti – 94/100).3

Maailma ajakirjandusvabaduse indeksi (World Press Freedom Index) järgi on India 180 riigi seas 142. kohal (skoor 46,56), võrdluseks Hiina 177. koht (skoor 78,72).4

Rootsi demokraatiavormide instituudi (V-Dem Institute) analüüside järgi, mis üldse näitavad autokraatia laienemist ja süvenemist ning demokraatia nõrgenemist ja allakäiku maailmas, ei saa Indiat pärast 2019. aastat enam pidada valitavate esindajate kaudu teostatava demokraatia (electoral democracy) maaks, vaid ta on langenud valimiste kaudu toimiva autokraatia (electoral autocracy) maaks.

Üldnäitajana arvutatava liberaalse demokraatia indeksi (liberal democratic index) väärtuses on India langenud suhteliselt kõrge 0,57 pealt 2010. aastal 0,34 peale 2020. aastal.5 Selle indeksiga ollakse 179 riigi seas 99. positsioonil (võrdluseks: Hiina oma indeksiga 0,04 on 174. kohal). Langus on paljude näitajate poolest ilmselge peaaegu kõikides valitsemise ja kodanikuühiskonna valdkondades, eriti sõnavabaduse, pressivabaduse, usuvabaduse ja elanikkonna mitmete rühmade diskrimineerimise osas.

Kõik see on andnud analüütikutele põhjuse küsida: kas Indiat saabki enam demokraatlike riikide hulka arvata?6

Kas süüdi on Modi?

India autokraatia kasvu viimastel aastatel on seostatud riigi võimuka ja karismaatilise peaministri Narendra Modi isikuga. Kui 2014. aastal tuli võimule tema juhitud India Rahvuspartei (Bharatiya Janatha Party, BJP), mida kvalifitseeritakse rahvuslik-parempoolseks, võeti seda pigem kui kaua oodatud sammu.

Vasakule kaldu Kongressiparteis, mis oli väiksemate vaheaegadega võimul olnud 1947. aastast ehk suurema osa iseseisvusajast (kokku üle 54 aasta), oldi pettunud. Vaatamata Mahatma Gandhilt üle võetud õilsale sarvodaya (tõlkes kas "üleüldine edenemine" või ka "kõikide heaks") põhimõttele, mis pidi teenima kõigi, eelkõige aga ühiskonna vaesema ja tõrjutuma osa heaolu kasvu, ei olnud Kongressipartei poliitika Indiat ei seest ega väljast suureks ja jõukaks teinud.

Plaanimajanduse läbikukkumine, bürokraatia ja korruptsiooni vohamine, vaesuse laienemine ning haldussuutmatus olid selle peamised "saavutused". Oma suure toetaja Nõukogude Liidu äralangemisega kaotati ka peamine väline orientiir. India vajas nii ideoloogilist kui ka majanduslikku pööret.

BJP7 oli olnud India poliitikas juba aastakümneid ja paaril korral isegi valitsenud (1977–1980 ja 1998–2004). Läänepoolsest Gujarati osariigist pärit ja selle valitsusjuht olnud Narendra Modi suutis 2014. aastal erakonna pooldajad mobiliseerida uue poliitika lubadustega ja viis oma partei suurele võidule, saades üle India ligi kolmandiku valijate hääled ja 282 esindajat 543kohalises parlamendis. Viie aasta pärast suurendas BJP oma esindatust 303 kohani.

Niisiis tegi Modi seda, mida üks edukas poliitik peab tegema: ta viis oma partei võidule ja riiki valitsema, täitma valitsedes oma partei programmi ja rahva tahet. Viimastel üldvalimistel hääletas BJP poolt juba üle 37 protsenti indialastest ning ta on võimul ka 12 osariigis 28-st, koalitsioonipartnerina veel 6 osariigis. Seega on tema taga suur osa Indiast. Niisiis, küsimus ei ole võimuletulekus, mis on toimunud täiesti demokraatlikul ja seaduslikul teel, vaid Modi ja BJP ideoloogias ning võimu teostamise viisides.

Hindutva

Modi partei ideoloogiat nimetatakse sageli hindu natsionalismiks ehk India omasõnaga hindutva. Sõnad hindu ja hinduism on meile enam-vähem tuttavad. Esimene on indialase sünonüüm, kitsamas tähenduses hindude usu ehk hinduismi järgija. Sellega sai ka teine defineeritud.

Seega on enamik indialasi hindud, aga mitte kõik: India muhameedlased, kristlased ja budistid, ilmselt ka džainistid ja sikhid jäävad kitsama määratluse järgi hindu mõiste alt välja. Natuke ette rutates – siit praeguse India sisepoliitika probleemid peale hakkavadki.

Hindutva etümoloogia on peaaegu sama, mis sõnal hinduism: sõnale hindu lisatud sanskriti-hindi järelliide -tva annab talle üldistav-abstraktse tähenduse, nagu meie -ism või -sus. Kuna esimene on juba reserveeritud hinduismile, siis vahetegemiseks võiks hindutva täpne vaste eesti keeles olla midagi selletaolist nagu "hindusus" või "hindulikkus" (inglise keeles hinduness). Pragmaatilises tähenduses on see poliitiline ideoloogia, mis on parema puudusel defineeritud hindu natsionalismiks.

Siinse kirjatüki piiratud mahu tõttu ei ole võimalik pikemalt pajatada hindutva mõiste ajaloost ja rakendamisest. Piirdun vaid nendinguga, et mõiste ilmus käibesse iseseisvusliikumise ajal 1920ndatel ja selle autoriks peetakse liikumise radikaalsema tiiva juhtkuju Vinayak Damodar Savarkari (1883–1966).

Savarkar ja tema mõttekaaslased lähtusid brittidelt õpitud lääne rahvusluse ideedest ning sõnastasid hindutva alussammastena riigi (rastra), rahva (jati) ja kultuuri (samskrti), muidugi India omad. Nii et tegemist on suurel määral läänest imporditud konstruktsiooniga, mis poogiti India alusele ja seal jõudsasti võrseid ajas.

Kuigi Savarkar oli rõhutatult ateistlik ja tema idee järgi pidi hindutva'st saama sekulaarne rahvuslus, läks siiski teisiti. Algusest peale oli põhiküsimuseks suhtumine muslimitesse. Muslimid olid omal ajal India vallutanud ja muslimi dünastiad sajandeid maad valitsenud kuni brittide tulekuni. Umbes viiendik indialasi oli selleks ajaks astunud islamiusku.

Hindutva ideoloogia kohaselt pidi uus India olema hindude India, muslimid ja teiste religioonide järgijad kuulutati võõrkehaks. Veelahe seati niisiis ikkagi sisse usukuuluvuse järgi, sest rahvuslikku piiri hindudest ja muslimitest indialaste vahel ei ole; muslimeid leidub kõigi India rahvaste seas üle kogu India.

Nagu teada, jaotati India iseseisvumisjärgselt kaheks riigiks samuti usujoont mööda: alad, kus hindud olid enamuses, läksid India, muslimite enamusega alad Pakistani koosseisu (selle idapoolsest osast sai hiljem Bangladesh). Erandiks oli tänini kestev pingekolle Jammu ja Kashmir, muslimi enamusega piirkond, mis aga hindust maharadža valikul läks India koosseisu.

Pakistan vallutas kohe selle läänepoolse osa, India kindlustas oma võimu idapoolses osas ja nii see ongi jäänud. I-le pani punkti Modi valitsuse 2019. aasta samm, millega osariik kaotas senise eristaatuse ja läks liiduterritooriumina otse keskvalitsuse kontrolli alla.

India Rahvuskongressi Partei teostas oma valitsemisajal sekulaarset poliitikat ja hindutva organisatsioone hoiti kontrolli all, kohati keelati mõned isegi ära ja käredamad aktivistid pandi vangi.

BJP asus aga võimule tulles kõiki neid ideoloogilisi punkte ellu viima ja teravik on taas suunatud muslimite vastu, keda on praeguse India elanikkonnast 14 protsenti. Indias süveneb omamoodi apartheidipoliitika. Näiteks keelatakse muslimi meestel abielluda ja isegi suhelda hindu naistega – sellise "kuriteo" eest võib vangi sattuda.

2019. aasta põhiseadusemuudatus piirab ka India kodakondsuse taotlemise õigust usulisel alusel, sest muslimid jäävad sealt välja. Kriitikud ütlevad, et see käib vastu India põhiseadusele, mille järgi India on ilmalik riik ja kõik usundid on võrdsed.

Kirdes asuvas Assami osariigis on selline separatsioon juba aktiivselt käimas Bangladeshist 1970. aastate algul sõja käigus Indiasse ümber asunud islamisusuliste seas, keda suletakse spetsiaalselt selle tarvis rajatavatesse kinnipidamislaagritesse.8

Kui siia juurde võtta hindu ühiskonnas visalt püsiv tavaõigus, mis lubab iidsete seisuste ja kastide väliseid inimesi ehk dalit'eid (vahetegemine on seaduse järgi keelatud) kohelda teisejärguliste kodanikena ja neid otseselt taga kiusata9, ning üha sagedamini rakendatavad repressioonid valitsuse kritiseerijate vastu (ajakirjanike arreteerimine)10, siis kõik see kokku ongi viinud selleni, et India kui maailma suurima demokraatliku riigi kuvand on pehmelt öeldes kõikuma löönud.

Kuhu India kuulub?

Kuid kõikuma võib olla löönud ka Modi kui võimeka kindlakäelise juhi ja visionääri kuvand, isegi hindude seas. Üheks löögiks on kindlasti hiljuti lahvatanud hukatuslik koroonalaine.

Kogu 2020. aasta näitas India ennast justnagu eduka riigina pandeemia tõrjumisel ja peaminister ei olnud kitsi enesekiitusega, et tema valitsuse poliitika üks põhiloosungeid – iseseisev ehk ise hakkama saav India (atmanirbhar Bharat) – on leidnud siin võimsa väljenduse. Piisas vaid pandeemial võtta kriisi mõõtmed, kui selgus, et India ei saa ise hakkama ja olukord kipub kontrolli alt väljuma.11

Nii Indiale kui ka kogu maailmale õnnistuseks ülistatud atmanirbhar Bharat osutus õhulossiks. Siin ei saa ka kõige radikaalsemad hindud enam muslimeid süüdistada. Viirus ründab kõiki usust küsimata. Ja kui sinu kõrval surevad päevast päeva lähedased, ei veena enam ükski ideoloogia. Näpuga näidatakse ikka – nagu meilgi – valitsuse poole.

Üha küsitavamaks võib saada ka India rahvusvaheline maine. Tänu Modi edukale majanduspoliitikale ja konkureerimisele Hiinaga on temast saanud USA üks põhiliitlasi Aasias.

Vastukaaluks Hiina "vöö ja tee initsiatiivile" algatati 2017. aastal koos Jaapaniga kolmepoolne koostööraamistik "Vaba ja avatud India ning Vaikse ookeani ruum" (Free And Open Indo-Pacific – FOIP). India kuulub ka USA juhitavasse neljapoolsesse (lisaks Jaapan ja Austraalia) julgeolekuliitu (Quad Alliance ehk Quadrilateral Security Dialogue). Modi oli ka üks esimesi riigijuhte, kellega Biden pärast ametisse­astumist telefonikõne pidas.

Analüütikud muretsevad aga selle pärast, kas India on enam usaldusväärne partner, kui USA ja demokraatliku alliansi etteheidetele Hiina suunas sealse inimõiguste rikkumise, genotsiidi ja rahvusvahelise mõjutustegevuse pärast võib Hiina küsida, mille poolest teie suur liitlane parem on.12 Tähenduseta ei ole ka see, et nii India kui ka Pakistan kuuluvad Hiina ja Venemaa juhitavasse Shanghai Koostöö Organisatsiooni (Shanghai Cooperation Organization – SCO). Nii et kõik rauad on tules?

Siiski üks hea asi on. India poliitiline süsteem välistab igal juhul selle, et üks mees, isegi maailma suurima partei juht, saaks ennast eluks ajaks juhitoolile istuma seada, nagu see on võimalik Hiinas.


1 Viimasel kümnendil on 1,7 miljonist USAs välja antud H-1B tööviisast umbes 65% läinud indialastele, kellest omakorda umbes 70% töötab tehnoloogiasektoris. Vt: https://www.msn.com/en-us/news/us/indias-engineers-have-thrived-in-silicon-valley-so-has-its-caste-system/ar-BB1arMNG (vaadatud 7. V 2021). H-1B viisa annab õiguse USAs töötada ning selle taotlejate hulk ulatub aastas juba 200 000ni, kuigi ka tagasilükkamisi on rohkem. Vt https://economictimes.indiatimes.com/nri/visa-and-immigration/how-the-american-dream-is-souring-for-many-indian-it-workers/articleshow/70926993.cms (vaadatud 7. V 2021).
2 CATO Institute Human Freedom Index: 2020 | Cato Institute (vaadatud 7. V 2021).
4 Reportes Without Borders: World press freedom index | RSF (vaadatud 7. V 2021).
5 Vt V-Dem Institute, Autocratization Turns Viral. Democracy Report 2021, https://www.v-dem.net/media/filer_public/74/8c/748c68ad-f224-4cd7-87f9-8794add5c60f/dr_2021_updated.pdf, lk 14, 18–21 jj (vaadatud 7. V 2021).
6 Sadanand Dhume, Is India Still Democracy? The Answer isn't So Clear. – Wall Street Journal 15. IV 2021, https://www.wsj.com/articles/is-india-still-a-democracy-the-answer-isnt-so-clear-11618525073 (vaadatud 7. V 2021).
7 BJP on oma 180 miljoni liikmega (13,3% India elanikkonnast) maailma suurim partei, jättes teisele kohale Hiina Kommunistliku Partei ligi poole väiksema liikmete arvuga ("ainult" 92 miljonit ehk 6,6% Hiina elanikkonnast).
8 Vt Bibhudatta Prabhan, Millions in India Could End Up in Modi's New Dentention Camps, Bloomberg, 25. II 2020, https://www.bloomberg.com/features/2020-modi-india-detention-camps/ (vaadatud 7. V 2021).
9 See laieneb isegi välismaal elavatele indialastele. On hulk juhtumeid näiteks USAs, kus dalit'i päritolu indialasi nende kaasmaalased tõrjuvad; vt nt Nitasha Tiku, India's engineers have thrived in Silicon Valley. So has its caste system. – The Washington Post 28. X 2020, https://www.msn.com/en-us/news/us/indias-engineers-have-thrived-in-silicon-valley-so-has-its-caste-system/ar-BB1arMNG (vaadatud 7. V 2021).
12 Vt Debasih Roy Chowdhury, How Long Will Joe Biden Pretend Narendra Modi's India Is a Democratic Ally? – Time 15. II 2021, https://time.com/5939510/joe-biden-india-democracy/ (vaadatud 7. V 2021).

ERR-i portaali toimetus vabandab Märt Läänemetsa ees, et tema kommentaaril oli algselt eksitav pealkiri.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: