31. augustil suletakse Tartus Toomemäel vanas anatoomikumis Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia haldusalasse kuuluv kunstide keskus.

TÜ kultuuriteaduste instituudi endise kunstide osakonna jätkuna on alles 2017. aastal avatud kunstide keskus oma nelja tegutsemisaasta jooksul pakkunud Tartu Ülikooli ja selle partnerkõrgkoolide kõigi valdkondade üliõpilastele ja välisüliõpilastele võimalust arendada vabaainete vormis oma erialateadmistega kõrvuti üldkultuurilisi ja kunstidega seotud teadmisi ja praktilisi oskusi.

Professionaalsete loovisikutest õppejõudude käe all on vanas anatoomikumis saanud õppida maali, skulptuuri, graafikat ja joonistamist, digi ja fotokursusi, filmi-, muusika-, tantsu-, teatri- ja käsitöökursusi.

Lisaks viis keskus läbi kunstide ja tehnoloogia õpetaja magistriõppekava kunstide mooduli aineid, võimaldas üliõpilastel saada ainepunkte osalemise eest Tartu Üliõpilasmaja kollektiivide töös (TÜ Akadeemiline Naiskoor, Tartu Akadeemiline Meeskoor, puhkpilliorkester Popsid, TÜ Sümfooniaorkester, TÜ Rahvakunstiansambel, Tartu Üliõpilasteatri teatristuudio) ning koordineeris üleülikoolilist vabade kunstide professuuri.

Kokku on kunstide keskus pakkunud igal õppeaastal ligi 80 ainekursust, neist pooli inglise keeles või kakskeelsena. Iganädalasi vabaaineid on võtnud üle 800 üliõpilase aastas, nende seas nii külalisüliõpilased Eesti Maaülikoolist, Kõrgemast Kunstikoolist Pallas, Eesti Kunstiakadeemiast, Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledžist ja Eesti Lennuakadeemiast kui ka täiendusõppijad.

Üliõpilaste suur huvi

Üliõpilaste huvi kunstide keskuse kursuste vastu on olnud suur: kursused täitusid registreerumise avanedes kiiresti, paljudel olid pikad järjekorrad, üliõpilaste tagasiside nii ainetele kui ka õppejõudude tööle oli püsivalt positiivne. Ainepunkte on kunstide keskus igal aastal väljastanud suurusjärgus 2500 EAP.

Kunstide keskuse sulgemisotsuse peamise põhjusena nimetab ülikool kõrghariduse püsivat alarahastust. Otsetõukeks sai ilmselt Tartu Ülikooli rektoraadi palgatõusu surve Viljandi kultuuriakadeemia (VKA) eelarvele, st kohustus tõsta 2021. aastal palku omavahenditest ehk lisaraha eraldamata.

Põhikohaliste töötajate töölepingu ülesütlemisavalduses selgitab VKA direktor Juko-Mart Kõlar:

"Selleks, et tagada VKA põhitegevuse, sh kesksete õppekavade jätkusuutlik areng ning tasakaalus eelarve, ei ole muud võimalust, kui lõpetada panustamine tegevustesse, mis pole VKA jaoks prioriteetsed, vaid lisategevus ning -kulu. Kunstiainete eripärast tulenevalt õpetatakse neid enamasti väikestes gruppides, mis ei taga nende piisavat tasuvust. Kui kunstide keskuse loomise alguses oli ülikoolis EAP-põhine rahastusmudel, mis oli eelduseks isemajandavale keskusele, siis praegune rahastusmudel ei toeta vabaainete pakkumist eraldi üksusena."

Niisiis: mitte ainult kõrghariduse püsiv alarahastus (ja muutlik rahastusmudel), vaid kaunite kunstide õpetamise pidamine mitteprioriteetseks lisategevuseks ja -kuluks ülikoolis.

Olgu lisatud, et sulgemisotsuse kinnitas humanitaarteaduste ja kunstide valdkond eesotsas dekaaniga, kellele delegeeris vastava vastutuse rektor. Alles 2011. aastal kirjutas ülikooli toonane rektor Alar Karis alla põhimõttelisele otsusele, et "kaunid kunstid on ajalooliselt Tartu ülikooli osa ja ülikoolile vajalikud". Vajalikkus kadus vähem kui kümne aastaga.

VKA ning humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekanaadi sõnul ei lõpe kunstide keskuse sulgemisega kunstide õpe TÜ-s ju sugugi.

Vabade kunstide professuur jätkub 1. septembrist TÜ kultuuriteaduste instituudi haldusalas, kunstide keskuse ruumides toimunud kunstide ja tehnoloogia õpetaja magistriõppekava ained (viis kursust, kokku 15 EAP-d) jäävad endiselt kultuuriakadeemia hallata ning üliõpilastel on edaspidi võimalik kunsti- ja kultuurialaseid vabaaineid võtta VKA ja teiste humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna instituutides, soovi korral Kõrgemast Kunstikoolist Pallas.

Jah, paberil paistab see tõesti nii. Näiteks erinevaid filmikursusi õpetatakse mitmetes TÜ instituutides, kuid need keskenduvad ennekõike keele-, kirjanduse ja kultuuriõpingutele läbi filmi, mitte filmi kui kunstiteose analüüsile.

Samuti on professionaalne kujutava kunsti (maal, graafika, skulptuur, foto jm) tegemise kogemus, nagu ka sügav erialane kompetents teistes kunstiainetes (film, muusika), ülikooli Tartus asuvates instituutides ainult kunstide keskuse tänastel õppejõududel (kõigil on ka erialased magistrikraadid). See kompetents kaob.

VKA-s on tasemel õppejõude, ent on vähetõenäoline, et Tartus õppivad üliõpilased hakkaksid vabaainete pärast kord nädalas Viljandisse sõitma. Ja Kõrgema Kunstikooli Pallase võimalusi saaksid kasutada vaid üksikud TÜ tudengid – Pallase tunniplaan on TÜ-ga ajaliselt nihkes ja erinevalt kunstide keskusest puudub Pallasel ressurss 400+ (külalis)tudengi õpetamiseks semestris.

Lühidalt: kunstide keskuse sulgemisel muutub kunstide õpe Tartus oluliselt vaesemaks ja kättesaadavaks vaid vähestele. Keskuses pakutavatest ainetest kaob enamik.

Hariduse pikk vaade

On ütlemata kahju, et kunstide õpe TÜ-s – akadeemilisel, professionaalsel kujul – on nüüd lõppenud. On kahju tudengite pärast, ülikooli pärast, Eesti kultuuri pärast.

2018. aastal korraldasime kunstide keskuses tudengiküsitluse, mille tagasiside kinnitas, et kunstide keskuse kursused edendavad tudengite kriitilist mõtlemist, arutelu-, eneseväljenduse, loomingulise mõtlemise ja koosloome oskusi; arendavad ettevõtliku vaimu aluseid: julgust võtta ebamääraseid riske, katsetada võõra/tundmatuga, sünteesida, luua midagi uut.

Üliõpilased hindasid kõrgelt võimalust teha oma õppekava kohustuslike vabaainete osas täiesti teistsuguseid, erialaväliseid asju, leida lahendusi teistsugustele tehnilistele väljakutsetele, luua midagi oma kätega. Otium reficit vires (puhkus taastab jõu). Kõik kunstide keskuse kursused arendavad loomingulise mõtlemise meetodeid, eneseväljendus- ja eksperimenteerimisjulgust, seoste ja nüansside märkamist.

Elementaarseimgi joonistamiskursus õpetab rohkem kui joonistama – arendab vaatlemis- ja kujutamisoskust, kujutiste tõlgendusoskust, õpetab käe valitsemist ja täpsust, annab laiemad alusteadmised visuaalsete märkmete või näidiste visandamiseks, jälgib inimese anatoomiat praktikas, rääkimata tegelemisest küsimusega, mis üldse on kunst või kuidas toimub sõnumi loomine visandis.

Nii õpivadki tudengid praktilise töö käigus uusi tehnilisi oskusi, treenivad motoorseid võimeid, laiendavad tunnetuslikku tajumeelt ning avastavad üsna tihti selle käigus iseenda kohta midagi uut.

Väike grupiliikmete arv (12-15) – see kunstiainetele etteheidetud eripära – võimaldab individuaalset lähenemist ning soodustab avastusjulgust.

Väärtuslikuks peetakse ka keskkonda: kunstide keskuse ruumid vanas anatoomikumis loodi spetsiaalselt kunstide õppeks (ruumide valgus ja planeering sobib liikuva grupitöö tegemiseks); see on kujunenud kohaks, kus kohtuda ja luua koos teiste erialade tudengitega üle ülikooli; kohaks, kus on võimalus saada kontakti iseenda ja oma loomingulisusega –akadeemilisest survest ja normidest vaba tegutsemise mõttes. See keskkond kaob.

Ülikoolist ja seekaudu Eesti kultuurist mõeldes vajab meeldetuletust, et akadeemilise universitase idee on igakülgne haridus ja haritus. Ülikool on teadmiste, loovuse, avatuse ja silmaringi kasvatamise koht kogu ühiskonna jaoks. Kokkupuude kunstidega on hädavajalik haritud isiksuse kujunemisel ja tahaks eeldada, et kõrgelt haritud elu loomulik osa.

Rahvusülikooli ülesanne on vastutada Eesti eliidi – juhtide, ekspertide, arstide, juristide – kõigi! – tuleviku ja harituse eest. Tuleviku kõrgharitud ekspertidelt ei saa loota kultuuriharjumuse kujunemist, kui kunstide kogemus piirdub keskkooliga. Enamus üliõpilasi elabki praegu masside maitsele optimeeritud interneti algoritmide mullis (Netflix, Spotify, Instagram, Youtube, Reddit).

Kunstide keskuse kaotamine aitab kaasa ülikooli muutumisele millekski muuks kui ta olema peaks. Viivi Luik ongi juba öelnud, et "ülikool on muutunud sisuliselt tööstuskooliks. Seegi on killustunud, sest igaüks õpib seal oma kitsast eriala. Ülikoolist ei saada enam haridust, vaid omandatakse ainult eriala."

Tartu Ülikooli argument on, et kunst ei ole TÜ vastutusvaldkond. Eesti kultuuri vaatest on aga ilmselge, et teatud erialade dubleerimine mitte ainult ei tule kasuks, vaid ongi vajalik. Iga loomingulise eriala vaimse tervise huvides on säilitada Eesti kultuuriruumis vähemalt kahte tõmbekeskust, et säiliks lähenemiste ja seisukohtade mitmekesisus. Kunstihariduse koondumine Tallinnasse on samm ülejäänud Eesti ääremaastumise ja kultuurikihi vaesestumise teel.

Lõpetuseks

TÜ arengukavas aastateks 2021-2025 on tulevikuoskuste punkti all kirjas loomingulisus, ettevõtlikkus, kriitiline mõtlemine, koostöö ja enesejuhtimine. Ka Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik sõnas oma inauguratsioonikõnes: "Ülikool peab meid ette valmistama mitte ainult tänase, vaid ka homse ja ülehomse jaoks ning me peame meeles pidama, et tulevik ei puuduta ainult tehnoloogiat ja majandust, vaid inimest tervikuna."

Kunstipraktika on parim ja odavaim viis paindliku, avatud, loova mõtteviisi harjutamiseks, sest kunsti peamine meetod on uue ja ebamäärasega tegelemine ning sellest omapära välja võimendamine. Kas ülikool saab jääda loovaks, kui loovuse väljendamist ei õpetata? Nimetage kasvõi üks maailma tippülikool, mis peaks kunstiainete õppimisvõimalust väheoluliseks!

Kultuur pole isetekkiv või -reguleeruv ökosüsteem, vaid kõigi igapäevane hool, kohustus ja pingutus.

Kui tahame, et meie kultuur oleks vaimurikas, väärikas, inimlik ning et teadmised kunsti-, muusika-, filmi-, teatrikultuurist oleksid kõrgharitud elu loomulik osa, tuleb erialaharidust vastavalt mitmekesistavaid võimalusi iga hinna eest hoida, mitte lõhkuda. Sellega on nagu kindlustusega – lisakulu küll, aga parem, kui on olemas.