Tõnu Viik: tarkus teeb alandlikuks, rumalus teeb enesekindlaks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Koroonaviirusest tingitud pandeemia näitas meile, et ükski teine tarkuse allikas peale teaduse ei toiminud. Vaimsete praktikate gurud ei teadnud, kuidas viiruse levikut tõkestada. Poliitiline vaist ja rahva tarkus, talupojamõistus, ei leidnud teed olukorrast välja. Teaduslik mõtlemine leidis, ütles Tõnu Viik Tallinna Ülikooli rektori ametisse vannutamise kõnes.

Ma tahaksin alustada tänutundega selle au, tähelepanu ja võimaluse eest, mis mulle täna osaks on saanud. See on ühtlasi ülendav ja samal ajal alandlikkust sisaldav kogemus. Inaugureerimine tähendab ametisse vannutamist. Minu jaoks tähendab see amet, millesse mind seatakse, eelkõige võimalust teenida akadeemilist vaimsust ja neid inimesi, kes seda vaimsust taotlevad. Rektori töö on teenimise töö ja ma luban seda teha nii hästi kui oskan.

Et aga kohe alguses kohe mitte liiga tõsiseks minna, sest tõsidus pole tervislik ja on pea alati petlik, on paslik meenutada Tõnu Lehtsaare rektori-kogemust Tartu Ülikoolis. Ta toob raamatus "Kõrgel oksal" välja rea reegleid, mida ülikooli rektor peab järgima ja viimane neist kõlab nii: "Sina ei pea mitte oma hinge ametile maha müüma, sest sina oled sina ja amet on amet". Katsun ka seda poolt meeles pidada.

Tahan väljendada oma tänumeelt Katrin Niglasele, kes koos minuga sellele ametile kandideeris ja valimisdebatte pidas ning neile, kes Tallinna Ülikooli rektori ametit varem pidanud on: Mati Heidmets, Rein Raud, Tiit Land. Tänu teile ja teie meeskondadele on Tallinna Ülikool olnud vägagi kiiresti arenev kooslus. Meid on selle eest tunnustatud ja meist on saanud unikaalne ja omanäoline akadeemiline keskkond.

Tänan ka rektori kohusetäitjat Priit Reiskat, kes on mind alates valimise päevast armutult kõikidesse rektoraadi töö üksikasjadesse kaasanud. Aitäh ka teile, head kolleegid, kes te mind valimiste ajal toetasite ja suunasite. Tervitan kogu ülikooliperet: õppejõude, teadlasi, tugitöötajaid ja muidugi teid, meie armsad üliõpilased ja vilistlased.

Nüüd siis mõned mõtted ülikoolist ja selle rollist ühiskonnas.

Alustan kaugemalt. Eesti on vaba ühiskond ja me oleme vabad inimesed. See on tõdemus, millega me oleme harjunud, korrutame seda nii sageli, et kipume unustama, mida see tähendab. Tundub, et vabadus on midagi head, pehmet ja turvalist.

Tundub, et vabadus on hea elu sünonüüm, aga see ei ole tõsi. Juba antiikaja filosoofid märkasid, et vabadus annab ka võimaluse rumalusi teha, tige olla, oma elukeskkond nii ära saastada, et seal enam elada ei saa ja seda nii vaimses kui ka füüsilises mõttes.

Vabadus tähendab muuhulgas ka võimalust endale ise auku kaevata, oma elu maha magada, olulisi asju mitte märgata, ennast rumalusega ära kurnata või teistele mõttetuid kannatusi põhjustada.

Aga nii nagu vabadus võimaldab rumalust, võimaldab see selle antipoodi: tarkust ja targalt elatud elu, targalt korraldatud ühiskonda, tarka majandust ja tarka valitsemist. Aga tarkusega -nagu ka rikkusega - on see häda, et tarkus ei ole eriti demokraatlik hüve ja ei jagune sama ühtlaselt nagu valimisõigus, nii et igaühel on üks ja teistega võrdne kogus.

Raha kipub kuhjuma sinna, kus seda juba enne palju oli. Teadmised kasvavad paraku samuti kõige jõudsamalt seal, kus neid juba piisavalt ees on ning edenevad kehvemini seal, kus neid on kõige vähem. Aga erinevalt rikkusest on tarkusega nii, et just lollile tundub, et tal on teadmisi piisavalt. Kes on targem, teab, kui vähe ta tegelikult teab. Tulemus on paradoksaalne: tarkus teeb alandlikuks, rumalus teeb enesekindlaks.

Läheme korraks veel tarkuse ja rikkuse võrdluse juurde. Mõlema puhul kehtib see, et nende laiemaks levikuks ja jagunemiseks peab neid kusagil olema kuhjaga. Kui see nii ei oleks, poleks kuhugi tarkuse järele minna ja rikkuse puhul ei oleks midagi jagada.

Üks huvitav erinevus rikkuse ja tarkuse vahel seisneb veel selles, et kui rikkuse kuhi jagamisel väheneb, siis tarkuse kuhi, kui seda jagada, hoopis kasvab. Siin peitub üks ülikooli töö põhiprintsiipe, millest räägib Euroopa ülikoolide magna charta: "õpetamise uurimistöö lahutamatuse printsiip".

Teaduslik mõte areneb õpetades, mitte ainult artikleid kirjutades. Põhjus, miks pea kõik maailma riigid investeerivad ülikoolidesse, peitub selles, et tarkuse ülekandmine sellest kuhjast või keskmest, mida me kutsume ülikooliks, muudab oluliselt ühiskonna arenemisvõimet, elatustaset, konkurentsivõimet, majandust ja kultuuri. Tänapäevane termin selle ülekandumise tähistamiseks on "teadmussiire".

Ainult et nüüd me tahaksime seda tarkusesüsti otse veeni saada, tahaksime, et ülikool ei mõjutaks ühiskonda mitte ainult oma vilistlaste teadmiste ja oskuste, vaid et ülikooli tarkus läheks otse ettevõtlusesse, otse tootlikkuse kasvu teenistusse ja muutuks ilma igasuguste vahelülideta majanduse kogutoodangu tõusuks. Seda nimetame me ülikoolide koostööks ettevõtlusega ning euroopa maksumaksja suunab sellesse süsti raamprogrammide abil miljardeid eurosid.

Sellise seose loomine ülikoolide ja majanduskasvu vahel pole kohatu, mõttetu ega vale. Küll aga on ekslik selle nägemine ainsa olulise seosena ülikooli ja ühiskonna vahel. Nii nagu meil levib reduktsionistlik viga taandada ühiskond majandusele, nii levib ka sama tüüpi viga taandada ülikooli roll majanduse kasvutegurile.

Mõistagi peab ülikool olema seotud ühiskonna majanduslik tegevusega, sealhulgas tootmisviisidega, mida me rakendame, aga ülikool peab suutma palju rohkem. Ülikool peab meid ette valmistama mitte ainult tänase, vaid ka homse ja ülehomse jaoks ning me peame meeles pidama, et tulevik ei puuduta ainult tehnoloogiat ja majandust, vaid inimest tervikuna.

On tõsi, et tulevik toob meie ellu aina uusi tehnoloogiaid, aga suhe tehnikaga pole ainult tehniliste oskuste probleem, see on tervisekäitumise, nutihügieeni, suurandmete kogumise ja töötlemise eetiline ning poliitiline probleem. See on inimese ja tehisintellekti suhtlemise ning inimeste ja intelligentsete masinate omavahelise läbikäimise ja teineteise mõistmise probleem. See on ekraani ees oma elu mööda saatva inimolendi üksinduse probleem.

Tulevikust vaatab meile vastu ka kliimasoojenemine ja looduslike ressursside ülemäärane kasutamine. See on looduskeskkonna ja inimkonna jätkusuutlikkuse probleem. Jätkusuutlikkuse saavutamine on ainult ühe otsa pealt tehnoloogiliselt nutikate lahenduste leiutamise ja rakendamise küsimus, teise otsa pealt peavad kaasa nutikas ühiskonnakorraldus, keskkonnateadlikkuse tõus, roheline mõtteviis ja tark ning jätkusuutlik valitsemine.

Tulevikust vaatab meile vastu ka eesti rahva, eesti keele ja kultuuri kestlikkuse küsimus. See aga puudutab otseselt eesti ülikoolide praegust elukorraldust ja rahastamise põhimõtteid. See on otsapidi küsimus meie õppe- ja teaduskeelest, aga laiemalt küsimus eesti teaduskeelest või teaduskeeltest ja eesti teaduskultuurist ja nende võimekusest tuleviku väljakutsetega tegeleda.

Eesti teaduskultuuri ja teaduskeelte olemasolu on omakorda seotud võimalusega Eestis teaduspõhiseid otsuseid teha, teaduspõhiseid argumente eestikeelses avalikus ja poliitilises debatis vähemalt välja öelda, isegi kui nendega muudel põhjustel arvestada ei õnnestu. Neid muid põhjuseid kutsutakse millegipärast poliitilisteks.

Seega lasub ülikoolidel kohustus vaadata tulevikku ja tegeleda kõige sellega, mida me seal näha oskame, ning meid kõik selleks parimal moel ette valmistada. Lisaks majanduse edendamisele on meie kohustus arendada teaduspõhiselt kooliharidust nii, et õppimise protsess oleks õppijale motiveeriv ning selle tulemused niisugused, et õppijal neist tulevikus ka kasu oleks.

Peame uurima ja analüüsima ühiskondlikke arenguid, et osata liikuda targema ja sidusama ühiskonna ning nutikama ja jätkusuutlikuma valitsemise poole. Meie tulevikueesmärk on kindlasti ka tervemad ja õnnelikumad inimesed ning eesti keele ja kultuuri jätkumine.

Kõigi nende eesmärkideni jõudmine nõuab teadmussiiret ülikoolide ja ühiskonna vahel. Need on teaduspõhise majanduskasvu saavutamisega võrdselt olulised lõigud. Teaduslik mõtlemine ise, selle arendamine ja täiustamine, on samuti ülikooli eesmärk. Ärgem siis unustagem seda kõike.

Koroonaviirusest tingitud pandeemia näitas meile, et ükski teine tarkuse allikas peale teaduse ei toiminud. Religioossed õpetused ei osanud meid selles kriisis aidata. Vaimsete praktikate gurud ei teadnud, kuidas viiruse levikut tõkestada. Poliitiline vaist ja rahva tarkus, talupojamõistus, ei leidnud teed olukorrast välja. Teaduslik mõtlemine leidis.

Ma arvan, et tehnoloogilise üleilmastumise tingimustes kehtib see tõdemus aina rohkem. Keskkond muutub nii kiiresti, et traditsioonilised tarkuse vormid aitavad meid aina vähem. See tekitab mõistagi sotsiaalset stressi ning kõlab pisult kurvalt ja liialdavat, aga ikkagi oleme jõudnud ajastusse, mil meil pole suurt millelegi peale teadusliku mõtlemise. Isegi demokraatia ei toimi enam teadusliku sisendita, seda vähemalt juhul, kui me tahame demokraatiat seostada inimväärse elu ja kõrge elatustasemega.

Keegi ütles hiljuti, et on imestusväärne, et ühel nii väikesel rahval on omakeelne kõrgharidus. Tegelikult on see ühe väikese rahva olemasolu vältimatu eeltingimus, vähemalt juhul, kui me tahame, et selle rahva olemasolu oleks jätkusuutlik.

Ma soovin meile head, see tähendab tarka tulevikku. Ma luban, et Tallinna Ülikool panustab sellesse palju vähegi suudab ja oskab. Tallinna ülikooli missioon on olla targa elu eestvedaja. Vivat Academia!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: