Margit Sutrop: uus hariduse arengukava määrab sihid järgmiseks 15 aastaks

Uus hariduse arengukava lähtub hariduse enda kitsaskohtade lahendamise vajadusest ja hoidub ütlemast, milline peaks olema maailm, mille me oma lastele ja lapselastele jätame. See aga tähendab, et loobume hariduse kaudu ümbritseva maailma kujundamisest ega suuda tegelikult olla valmis globaalseteks muutusteks, sealhulgas rohe- ja digipöördeks, kirjutab Margit Sutrop.

Esmaspäeval arutas riigikogu hariduse valdkonna arengukava, mis seab sihid aastani 2035. Vastu võtab selle valitsus, kes võib peale parlamendis toimunud arutelu teha sellesse veel muudatusi. Kuigi vahel küsitakse, et kas arengukavadest ka midagi sõltub, ütleb minu kogemus, et tegelikult toetuvad edasised otsused ja rahastamisvalikud suuresti arengukavades kokkulepitule.

Hariduse arengukava koostamise protsess algas suurejooneliselt juba 2018. aastal visiooniloomega aastaks 2035. Moodustati kolm ekspertrühma: heaolu ja sidususe, konkurentsivõime ning väärtuste ja vastutuse töörühm, mille töös osalesid sajad eksperdid; kaasamisüritustes ja konverentsidel lausa tuhanded.

Ekspertrühmade tulevikuvisioonid ja ettepanekud anti ministeeriumile pidulikult üle päev pärast riigikogu valimisi, märtsis 2019. Visiooniloome järel algas arengukava teksti kirjutamine. See sai valmis juba eelmise valitsuse ajal, aga alles nüüd oleme jõudmas selle vastuvõtmiseni.

Kuna mul oli au juhtida ühte neist visiooniloome ekspertrühmadest, tunnen kaasvastutust selle valmimise eest. Teades töö mahtu ja töötunde, mille sajad eksperdid visiooniloomele pühendasid, on kurb tõdeda, et visiooniloome lennukus ei ole jõudnud arengukavasse. Selle eesmärgid on üldsõnalised.

Uus arengukava on üldhariduse keskne. Kuigi visiooniloome rõhutas, et haridus peab alati toetuma teadusele, pole hariduse arengukavas teadusel kohta, sest arvati ilmselt, et seda käsitleb TAIE (teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava). Siin öeldakse vaid, et hariduspoliitika peab olema teadmispõhine. Ent teadus annab ka sisendi, mida ja kuidas õpetatakse. Teadusliku maailmavaate levitamine hariduse kaudu on üha olulisem.

Hariduse 2035. aasta visiooniloome alustas Eesti ühiskonna ees seisvate väljakutsete kaardistamisest ja, NB! neile hariduse ning teaduse kaudu lahenduste otsimisest. Hariduse sihtide seadmise aluseks oli tulevikuseire: kuhu maailm ja Eesti liigub aastaks 2035 ja mismoodi peaks Eesti haridus sellest lähtuvalt muutuma.

Kusjuures eelduseks võeti, et me mitte ei lohise muutustega kaasa, vaid kujundame ise ümbritsevat keskkonda soovitud suunas. Aga selleks peame esmalt leppima kokku, kuhu me tahame aastaks 2035 liikuda.

Valminud arengukava lähtub pigem hariduse enda kitsaskohtade lahendamise vajadusest ja hoidub ütlemast, milline peaks olema maailm, mille me oma lastele ja lapselastele jätame. See aga tähendab, et loobume hariduse kaudu ümbritseva maailma kujundamisest ega suuda tegelikult olla valmis ka globaalseteks muutusteks, sh rohe- ja digipöördeks.

Räägitakse umbmääraselt Eesti elu edendamisest, aga mitte sellest, millist elu me tahame. Kas on see kartus ühiskonda lõhestanud väärtuskonfliktide ees ja soov vältida valulisi teemasid?

Üks julge otsus on siiski tehtud. Nimelt ütleb arengukava välja, et eesmärgiks on "ühise kultuuri- ja väärtusruumi kujunemine ning kvaliteetne eestikeelne haridus". Öeldakse, et Eestis tuleb "seada eesti keele ja kultuuri õpetamine riiklikuks prioriteediks, väärtustades eesti keele kui emakeele ja riigikeele õpet." (lk. 19)

Eesmärgiks seatakse eesti keelest erineva ema- ja või kodukeelega põhikoolilõpetajatele piisava eesti keele oskuse tagamine ning eesti keele kui kõrghariduse ja teaduskeele arengu toetamine. Plaanitakse tõhustada ka välisüliõpilastele ja -õppejõududele eesti keele õpet.

Seega toetab hariduse arengukava Eesti keele arengukavas 2021-2035 seatud sihti, et minnakse üle valdavalt eestikeelsele kooliharidusele, mis tähendab, et õppetöö riigi ja kohalike omavalitsuste rahastatavates koolides ja lasteaedades toimub eesti keeles.

Eesti keele arengukava rõhutab, et "eestikeelne kooliharidus tagab laste ja noorte lõimumise eesti kultuuri- ja väärtusruumi ning annab kõigile võrdse võimaluse osaleda ühiskonna- ja tööelus ning jätkata õpinguid järgmisel haridustasemel" (lk. 8).

Teame ju, et keskhariduse järgsetes haridusvalikutes on suur lõhe eestikeelses põhikoolis ja venekeelses põhikoolis õppinute vahel. Venekeelse põhihariduse omandanutest suundub gümnaasiumijärgselt kõrgharidusse 42 protsenti, eestikeelse kooli vilistlastest aga 52 protsenti. Seega on eestikeelne haridus vene emakeelega laste huvides.

Tuleviku haridus

Need üleilmsed suundumused, mis avaldavad mõju Eesti arengule, on tehnoloogia kiirenev areng (digipööre, inimese asendamine tehisintellektiga), demograafilised suundumused (Eestis elanikkonna vähenemine, rahvastiku vananemine, rändesurve, hargmaisus), haridussüsteemi ja tööturu muutus (üldpädevuste rolli kasv, õppe individualiseerumine, tehnoloogilised uuendused).

Just neist tulevikusuundumustest lähtudes pakkusid ekspertgrupid haridusvisioonis 2035 välja järgmised fookuspunktid: õmblusteta haridussüsteem, mis hõlmab nii formaalset, mitteformaalset kui ka informaalset õpet ja võimaldab paindlikke, individualiseeritud õpiteid ning elukestvalt õppida; ühtne eestikeelne haridussüsteem ning, lõpuks kõige tähtsam – teaduse ja innovatsiooni esmatähtsaks seadmine kui hariduse vundament ning Eesti konkurentsi võti. Sõnad on tuttavad, aga mida need tähendavad?

Õppijakesksus tähendab iga õppija võimete ja vajadustega arvestamist; et õppija juhib ise oma õppimist. Praegune haridussüsteem on nagu kaubamaja, mis pakub ühesuguseid ja samas suuruses riideid.

Tuleviku haridus peaks meenutama pigem rätsepaülikonna õmblemist kui vabrikutoote sobitamist ja arvestama, et inimesed on erinevad. Et haridus saaks igale inimesele anda võimaluse elada rahuldustpakkuvat elu, peab ta toetama iga õppija potentsiaali avamist ja rakendamist terve elukaare jooksul.

Paindlike, individualiseeritud õpiteede mõte on, et iga inimene saaks kogu elukaare jooksul õppida just neid asju, mis teda huvitavad, milleks tal on võimeid ja mida ta saab oma töös ja tegevustes rakendada.

Kindlasti peab haridus vastama ka tööturu vajadustele. Ent lähtuda ei tuleks mitte praegusest tööturust, vaid vajadusest tööturgu muuta nii, et see nõuaks haritumat ja paremate oskustega töötajat.

21. sajandi oskusteks peetakse õpioskusi, enesejuhtimise oskusi, kriitilise mõtlemise ja suurte andmehulkade töötlemise oskust, digikompetentsust, loovust ja kohanemist, sotsiaalset intelligentsust, programmeeriva mõtlemise ja uue meedia kirjaoskust, kultuuridevahelist kompetentsi, disain-mõtlemise ja virtuaalse koostöö oskust. Neid oskusi on vaja arendada nii noortel kui ka vanadel.

Üha kiirenevate muutuste ja tehnoloogia arengu tõttu suureneb surve inimeste vaimsele tervisele, mistõttu tuleks panna rohkem rõhku ka eluoskustele (kuidas ohjata stressi, juhtida emotsioone, vältida läbipõlemist, jne). Elukestev õpe: tulevikus tuleb kogu elu juurde õppida.

Õppimine toimub tulevikus üha enam avatud haridusruumis: õppeasutustes, virtuaalruumis, noorsootöö keskustes, spordi-, muusika- ja kunstikoolides ja huviringides, kultuuriasutustes, kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevustes ning töökohapõhiselt. Individuaalseid andeid ja võimeid arvestava paindliku õpitee loomine võiks alata juba põhikoolis või isegi lasteaias (kui valitakse laste hobid), aga peamine valikute tegemine toimub ikka põhikooli järgselt.

Keskhariduse omandamisel peaks õpilastel olema suuremad võimalused valida oma õppesuund ja see, kas kombineerida üldhariduskoolis pakutavat kutseharidusega või võtta juba osa kursusi ülikoolist, võttes suuna kõrgharidusele.

Huvihariduse ja kooli vahel kõrguvad barjäärid peaksid kaduma, sest just huvihariduse kaudu saab noor inimene võimaluse arendada oma loovust ja erinevaid andeid. Noorsootöös ja vabatahtlikuna kodanikuühendustes tegutsemine annab noortele hea võimaluse kaasa rääkida ühiskonna asjades, ise korraldada ning vastutada.

Ka ülikoolis peaks tulevikus saama erinevaid erialasid rohkem kombineerida, omandada praktilisi oskusi kutsekoolis ja arendada oma kunstilisi võimeid huvikoolis. Uued mikrokraadid annavad kiireid võimalusi omandada juurde digipädevusi, juura, andmetöötluse, tervise või psühholoogia alaseid teadmisi.

Tulevikus peaks inimestel tekkima võimalus arvestada oma õpitees rohkem ka töökogemusi. Analoogiliselt inimese tervisekontoga võiks tulevikus olla igal inimesel oma elektrooniline õpikonto, mis kajastaks nii seda, mida ta erinevates õpikeskkondades on õppinud, kui ka oskusi, mida ta on omandanud töökohal.

Kuidas jõuda kokku lepitud sihtideni?

Õppijakesksest lähenemisest oleme rääkinud ka eelmistes haridusstrateegiates. Juba Eesti elukestva õppe strateegia 2020 seadis eesmärgiks iga õppija individuaalse ja sotsiaalse arengu toetamise, koostööd, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendava õpikäsitluse rakendamise kõigil haridusastmetel ja -liikides.

Paraku pole me praegu sellele eesmärgile palju lähemal kui seitse aastat tagasi. Pädevad ja motiveeritud õpetajad on siht, mida me oleme korranud strateegiast strateegiasse. On selge, et kuni me ei suuda tagada seatud eesmärki, et õpetajate palk on 120 protsenti riigi keskmisest palgast, ei ole meil lootust õpetajate järelkasvu probleemi lahendada.

Endiselt on vähe võimalusi arvestada õppekava osana ka huvihariduses või töökohapõhiselt omandatut. Ikka toimub õpetamine kõigile ühesuguse õppekava järgi ja samas tempos, arvestamata erinevaid isiksuse tüüpe ja õppijate vajadusi.

Võib arvata, et mitmed haridussüsteemi murekohad - sage õpingute pooleli jätmine (eriti poistel), kehv õpimotivatsioon, madala haridustasemega mitteõppivate noorte hulga kasv, koolikiusamine, vaimse tervise probleemid, õpetajate lahkumine koolist - on otseselt seotud sellega, et meie haridussüsteem ei suuda arvestada õppijate eripäradega, tagada kõigile rõõmu ja rahulolu pakkuvat ning arengut toetavat õpikeskkonda.

Arengukava seab sihiks valikuterohked õpivõimalused, aga samal ajal teame, et koolides ei jätku õpetajaid, erinevate suundade pakkumine jääb gümnaasiumis sageli rahapuuduse taha, erinevate võõrkeelte õpetamine on kokku kuivanud.

Kõrgkoolid on viimastel aastatel oma õppekavad lihvinud nii odavaks kui võimalik, jättes ära erinevad vaba- ja valikained ning pakkudes üha enam vaid standardpaketti. Õppe kvaliteet kannatab, sest tugevate õppejõudude palkamiseks, tagasisidestamiseks ja praktikavõimaluste pakkumiseks puuduvad ressursid.

Kõrghariduse alarahastamine on probleem, millega on seni veel liiga vähe tegeldud. Kõrghariduse rahastamine on langenud 2009. aasta tasemele ja kõrgkooli õppejõudude palgamure vajab lahendamist.

Vähemalt pooled ülikoolide doktorikraadiga lektoritest saavad väiksemat põhipalka kui on üldhariduskoolide õpetajatele seatud eesmärk, 120 protsenti Eesti keskmisest palgast. Kolmes (väiksemas) ülikoolis saavad üldhariduskoolide õpetajatega sarnast kvalifikatsiooni omavatest lektoritest vähemalt pooled põhipalka, mis on alla õpetajate palga miinimumi.

Pea kõigi arengukavas seatud sihtideni jõudmiseks vaja teadust ja kõrgharidust. Arengukava ütleb, et ülikoolidel on suur vastutus nii õpetajate ja õppejõudude järelkasvu tagamisel kui ka hariduse edenemiseks vajaliku teaduse, arendustöö ja innovatsiooni arendamisel. Samas pole siin sõnagi kõrgkoolide vastutusest Eestile olulistes valdkondades haritlaste ettevalmistamisel, digi- ja rohepöörde läbiviimisel, rahva tervise tagamisel või Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmisel.

Lõhe deklareeritud ja elatud väärtuste vahel

Arengukava tõdeb, et Eesti ühiskonna üks kitsaskohti on vahe deklareeritud ja tegelike väärtuste vahel. Mida aga teha, et meie sõnad ja teod ei läheks enam lahku?

Mäletan, kuidas 2018. aasta sügisel toimus riigikogu konverentsisaalis üks järjekordne teaduse ja kõrghariduse rahastamise teemaline konverents, mille paneeli kutsuti lisaks ametisolevale haridus- ja teadusministrile kõik endised ministrid. Arutati, et Eestis on taasiseseisvumisest alates vastu võetud kümneid strateegiaid või arengukavu, aga suur osa neis kirjapandust on jäänud täitmata. Ja kui neid ei täideta, ei vastuta keegi.

Ma ei olnud tookord veel rahvaesindaja. Osalesin konverentsil ülikooli professorina ja heitsin poliitikutele ninatargalt ette, et miks nad siis neid strateegiaid vastu võtavad, kui ei kavatsegi neid täita.

Nüüd olen ise rahvasaadiku rollis ja pidin otsustama, kas riigikogu saab kiita heaks järjekordse arengukava, mille puhul pole teada, kuidas kokku lepitud eesmärkideni jõuda või kust tulevad inim-, aja- ja rahalised ressursid, mida nende elluviimiseks vaja läheb.

Otsustasime, et saab. Lootuses, et arengukava täitmine on protsess, mille jooksul toimub pidevalt vigade parandus. Ja et meie valitsejad mõistavad, et Eesti tuleviku võti on haridus ning leiavad vajalikud ressursid haridusvaldkonna rahastamiseks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: