Maike Tubin: kriitiliselt mõtlev maailm – utoopia või reaalsus?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Maike Tubin Autor/allikas: Erakogu

Miks on vaja enda sisse vaatamist, küsimuste küsimist, eneseanalüüsi, käitumiste ümberhindamist ja muutuseid, teadlikult oma eesmärkide mõtestamist ja just pehmete väärtustega arvestamist? Seda kõike on vaja selleks, et ühiskonnas ei tekiks väärtustühjust ja lõppväärtuste puudumist, kirjutab Maike Tubin.

Me elame vabas maailmas. Meil kõigil on õigus elada ja tegutseda, meil kõigil on õigus mõelda ja võimalus oma mõtteid sõnades väljendada, seda nii suuliselt kui ka kirjalikult. Aga seda kõike kuni teatud piirini, pidades järge Eesti Vabariigi põhiseaduses või järgides ühiskondlikke ja sotsiaalseid eetika- ja moraalinorme. See notoorne "aga", mis tühistab kõik eelneva. Kuskil on alati mingi "aga", mida esialgu ei pruugigi kohe märgata.

Kui me jätame selle pisikese "aga" kõrvale, siis utoopiliselt kõlab vaba maailm päris hästi, aga reaalsus on hoopis midagi muud (nägite kuidas ma just tühistasin ära esimese poole oma lausest).

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Kuivõrd meie ühiskonnas ei ole piisavalt palju kriitiliselt mõtlevaid inimesi, siis on väga oluline sellele teemale tähelepanu juhtida. Ma mõtlen just neid inimesi, kes julgeksid avalikult küsida küsimusi ja panna kahtluse alla kõik vastused, mis neile antakse.

Küsimuste küsimine, eriti avalikult, ei ole nii lihtne kui see esialgu tundub. Sa võid koheselt sattuda kellegi pahameele osaliseks ja järgmisel korral mõtled pikalt, kas ikka tasub küsida või on kergem vaikida ja elada tasakesi, kedagi häirimata oma elu edasi?

Julgus ühiskonnas kaasa rääkida on absoluutselt hädavajalik. Olen kuulnud paljusid enne valimisi ütlemast, et mis see minu hääl ikka loeb ja seega ei lähe need inimesed ka valimistel hääletama. Just sellise suhtumisega tekitame me oma ühiskonnas veel suurema lõhestumise.

Me ei mõtle, sest lihtsam on vaikida. Lihtsam on lükata oma mõtted eemale ja keelduda reflekteerimast. Kuid kriitiline refleksioon ehk sügav sisekaemus on just see, millega inimene peab oma igapäevaste toimingutega hakkama saamiseks tegelema.

Miks on vaja enda sisse vaatamist, küsimuste küsimist, eneseanalüüsi, käitumiste ümberhindamist ja muutuseid, teadlikult oma eesmärkide mõtestamist ja just pehmete väärtustega arvestamist?

Seda kõike on vaja selleks, et ühiskonnas ei tekiks väärtustühjust ja lõppväärtuste puudumist. Me teeme küll midagi, aga keegi ei tea mida, miks ja kelle jaoks see vajalik on. Ühise mõtestatud eesmärgi kallal töötades saame me luua enda jaoks vaba ja väärtustatud ühiskonna.

Kriitiline mõtlemine

Stephen D. Brookfield kirjutab oma raamatus "Kriitiliste mõtlejate arendamine" ("Developing Critical Thinkers", 1987) järgmist:

"Kriitiliselt mõtlema õppimine on täiskasvanute elu üks olulisemaid tegevusi. Kriitilisteks mõtlejateks saades saame teadlikkuse eeldustest, mille alusel meie ja teised mõtleme ning tegutseme. Me õpime tähelepanu pöörama kontekstile, milles meie tegevused ja ideed tekivad. Oleme skeptilised kiirete paranduste, probleemidele ühe lahenduse pakkumise ja universaalse tõe väite suhtes. Samuti oleme avatud alternatiivsetele viisidele, kuidas maailma vaadata ja maailmas käituda. Oskus kriitiliselt mõelda on meie elu jaoks oluline mitmel erineval viisil. Kui oleme intiimsuhetes kriitilised mõtlejad, õpime nägema oma tegevust teiste pilgu läbi."

Juba põhi- ja keskkoolis peaksime õppima kriitiliselt mõtlema, aga meie haridussüsteem on üles ehitatud pigem autoritaarse kui autoriteetse õpetaja põhimõttel. Küsimuste küsimine tekitab õpilastes rohkem hirmu ja ärevust kui positiivseid emotsioone. Kardetakse negatiivset sildistamist ja kiusamise ohvriks langemist (siinkohal ei pea kiusaja olema ainult kaasõpilane, kiusajaks võib olla ka õpetaja ise).

Jah, selline mõtteviis on hakanud viimasel ajal taandumismärke näitama, aga suures osas toimub õppimine siiski õpikutarkuse järgi ja kui julged milleski kahelda, siis tembeldatakse sind kohe teisitimõtlejaks või lamemaalaseks nagu nüüd armastatakse öelda.

Olulist rolli kriitilise mõtlemise pärssimises avaldab ka ettevõtete juhtide tegutsemine. Tihtipeale võtavad juhid endale suhtumise: kas minu arvamus või vale arvamus. Ja peale mitmekordseid ebaõnnestunud katseid oma muudatus- või parendusettepanekuid välja pakkuda, saab töötaja signaali, et tema panus ettevõtte arendamiseks ei ole absoluutselt oluline.

Kriitiliselt mõtlev inimene liigub siinkohal sildu põletades edasi, aga töötaja, kes rõhumise vastu ei hakka ja lepib olukorraga, teenib rahulikult ebapädevat juhti edasi, hoides samal ajal ise rooli, mis laeva vaikselt kursist kõrvale juhib.

Mis juhtuks meie metsadega kui mitte keegi ei pööraks tähelepanu massilisele lageraiele, rääkimata lindude pesitsemisajal metsade mahavõtmisest? Kas Jaak Joala postist välja roniv skulptuur oleks sellisel kujul praegu meisterdatud? Kas tõesti oli meie ministril seda kohvimasinat vaja?

Me peame vastu võtma ratsionaalseid otsuseid ja see saab sündida alles siis, kui ühiskond suudab kriitiliselt mõelda.

Refleksioon

Kriitilise mõtlemise üks oluline element on kindlasti refleksioon ehk sisekaemus. Teatud olukorrad meie elus korduvad, refleksioon aitab meil mõtestada ja analüüsida neid olukordi ning mõelda selle peale, kas järjepidevalt ühtemoodi samades olukordades käitudes saame sellest olukorrast kätte maksimumi või on äkki midagi, mida saab järgmisel korral teistmoodi teha, et tulemus oleks veelgi efektiivsem või veel suuremat rahulolu pakkuv?

Inimesed kipuvad ikka reageerima esimese emotsiooni pealt. Ka mina olen äärmiselt emotsionaalne ja võtan üsna kiirelt kõik negatiivse, mis mu ümber toimub väga hinge. Samal ajal olen ma ka klassikaline ülemõtleja, mis tähendab, et ühte lihtsat olukorda, mis mõne inimese jaoks on tühine, võin ma oma peas lahata mitmeid ja mitmeid kordi, kulutades sellele liiga palju tunde või isegi päevi.

Reflekteerimine ja olukordade mõtestatud läbianalüüsimine on teinud mind ennast palju rahulikumaks inimeseks. Ma tean, millistel hetkedel on õige aeg teha paus ja asjade üle järele mõelda. Mitte kunagi ei tasu reageerida esimese emotsiooni pealt ja tänu hetkeks aja maha võtmisele olen ma väga paljudes keerulistes olukordades suutnud tasakaalu säilitada ning vältinud kindlasti nii mõnegi konflikti tekkimist.

Konfliktid ei teki ainult pereringis. Konfliktid tekivad nii töökeskkonnas, sõprade hulgas kui ka erinevates sotsiaalsetes ühiskondlikes suhetes. Seega on väga oluline võtta aeg maha ja kriitiliselt reflekteerida oma järgmised sammud läbi.

Kas olete mõelnud kunagi selle peale miks korruptsiooni levikut on nii keeruline takistada? Või miks nii kergelt purjuspäi autorooli istutakse? Inimese esmane emotsioon saab tema eetilistest ja moraalsetest käitumisnormidest võitu. Igal teol on oma tagajärg. Kriitiliselt reflekteerides võiksid paljud negatiivsed olukorrad olemata olla.

Pehmed väärtused ja väärtustühjus

Mis on need pehmed väärtused, mida ma enne mainisin? Pehmed väärtused on sellised väärtused, mida ei ole võimalik rahaliselt mõõta. Ehk milline on sinu elustiil, millised on sinu põhimõtted, väärtused ja hinnangud, vabatahtlikkuse alusel ühiskonda tagasipanustamine, eneseareng ja elukestev õppimine.

Just pehmete väärtuste taga on tavaliselt inimene ise oma täies ihus ja hiilguses. Pehmeid väärtuseid kannab inimene, kes on autentne (ehe ehk tema ise), hooliv, ühiskondlikult aktiivne saamata selle eest otsest (rahalist) tulu, ta arvestab teiste kaaskodanikega laskudes ise sügavale inimjuure tasandile, et olla iga päev iseenda parim versioon.

Sellisel inimesel on selge siht ja eesmärk paigas – ta teab miks ta seda kõike teeb ja kuhu ta lõpuks välja jõuda soovib (tihtipeale on teekond isegi olulisem kui sihtpunkti jõudmine).

Teha asju tegemise pärast või teha asju selleks, et midagi saavutada – õhuke piir lasub nende kahe tegevuse vahel, mõlemad ju ometi teevad midagi, aga tegemise viis on erinev ja seega on ka tulemus erinev.

Kahjuks näen enda ümber palju väärtustühje inimesi, nad lihtsalt teevad, sest neile öeldi, et peab tegema, sealjuures ei küsi mitte keegi seda kõige olulisemat küsimust: miks? Kes meist poleks näinud tänavate hooldustöölisi paakauto küljes oleva voolikuga vihmase ilmaga lilli kastmas? Või kui äsja asfalteeritud teelõiku kolmandat korda üles kaevatakse, sest esimesel korral pandi uued torud, teisel korral lisati elektrikaabel ja kolmandal korral meenus, et võrgukaabel tuleb ka samast kohast vedada.

Muutuste poole teel

Julgus küsida küsimusi ja mitte leppida esimese ettejuhtuva vastusega, mis sulle antakse, vajab alguses palju harjumist. Muutused ei sünni üleöö. Muutused vajavad aklimatiseerumiseks aega ja praktiseerimist.

Väidetavalt võib uue mõtteviisi omandamine võtta keskmiselt kuni 66 päeva. Seega kriitiline mõtlemine ei ole pelgalt oskus või ühekordne katsetamine, vaid see on elustiil, mis peab sinuga kaasas käima iga päev. Küsigem rohkem küsimusi, alles siis on meil võimalus oma vabaduse ja õiguste eest päriselt võidelda.

Artikkel on valminud Tallinna Ülikooli ainekursuse "Esitlus- ja aruteluoskused" raames. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: