Marju Lauristin: Eesti Euroopas – kas kestame üle aja?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Marju Lauristin Paide keskväljakul. Autor/allikas: Paide Teater

Mulle tundub inimeste ideoloogiline rahvuslasteks ja mitte-rahvuslasteks jaotamine on Eesti tuleviku seisukohalt vale ja kahjulik. See nagu muudaks isamaa-armastuse erakondlikuks privileegiks, ütles Marju Lauristin Paide keskväljakul peetud kõnes.

Kui hakkad Paidesse sisse sõitma, siis tuleb niisugune tore Arvamusfestivali meeleolu. Paide on juba kujunenud Eesti kodanikumõtte pealinnaks ja ma usun, et neid on väga-väga palju, kes nagu mina tunnevad, et Paide inspireerib. Paides on sündinud huvitavaid arvamusi, mõtteid ja ära on mindud ikka ja jälle uue optimismi süstiga. Ja eks seda optimismi on meil ka väga vaja pärast pikka koroonaaega.

Ma olen esimest korda Tartust väljas ja see on väga uhke, et just Paides. Loodame, et nüüd tuleb meil tõesti natukene tagasi seda vabamalt liikumise ja kokkusaamise võimalust. Ja samas ma arvan, et see koroonaaeg on andnud meile ka üsna palju tõsise mõtlemise ainet.

See tõsine mõtlemine on muidugi paljuski tervise ja niisuguste praktiliste asjadega seotud, aga ometigi ma usun, et paljud meist on võib-olla tavalisest rohkem mõtelnud ka sellistele nii-öelda suurematele asjadele: mida me üldse suudame, mida see Eesti riik suudab. Kuhu me edasi läheme? Kas meid ähvardavad tulevikus veel sellised ohud? Kuidas me nendeks valmis oleme?

Ja nende vanade küsimuste peale, mida on ikka ja jälle küsitud, peaks uuesti mõtlema hakkama. Mulle meenub, kuidas kaheksakümne kaheksanda aasta aprillis, kui toimus loomeliitude pleenum, siis Lennart Meri, kes veel ei teadnud, et temast saab Eesti Vabariigi president, küsis sealt puldist need igavesed küsimused, millele me peame vastama ka nüüd: kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Tollel ajal oli nendele küsimustele vastamine lihtsam kui praegu. Nüüd on mõtlemise ja kahtlemisegi ainet palju rohkem. Kõigepealt tuleks küsida ikkagi seesama küsimus: kes me siis nüüd oleme?

*

Kui Friedebert Tuglas, Gustav Suits ja teised noor-eestlased, tegelikult ju koolipoisid, Treffneri koolipoisid, mõtlesid aastail 1903-1904 selle peale, kes me siis oleme. Ja vastasid, et oleme eestlased, aga saagem ka eurooplasteks. Ma arvan, et praegused noored ja ka vanad on selle küsimuse seadnud teistpidi. Oleme nüüd eurooplased, aga mida tähendab olla eestlane?

Ja see ei olegi niisama tühi küsimus, sest kui vaadata uuringute andmeid ja kui me seal küsime selle lihtsa küsimuse "kes te olete?" ja paneme sinna ette rahvuste nimekirja, siis järjest rohkem on neid, kes panevad sinna mitu risti. Ja on ka neid, kes ütlevad, et nad ongi eeskätt eurooplased.

Järjest enam näeme seda, et meile tuleb siia noori inimesi, näitaks Tartusse ülikooli õppima, kes jäävad siia, aga teavad, et nad on praegu siin, kuid nende tulevikus võib olla veel mitu teist kohta, kuhu nad edasi elama lähevad. Ja nad tunnevadki, et nad on eurooplased, sest nad liiguvad vabalt kogu selles ruumis.

Aga kui me nüüd mõtleme tagasi ajalukku, siis see polegi väga uus olukord, sest kui mõelda kas või näiteks sellele ajale, kui asutati Tartu Ülikool, seitsmeteistkümnendal sajandil, aastal 1632, siis tollel ajal rändasid ka tudengid ja haritud inimesed ja mungad ja kaupmehed vabalt mööda Euroopat ringi.

Küsimusele, kes te olete, ei vastatud siis sugugi mitte rahvuse nimega, pigem vastata selle linna nimega, kust tuldi, kas Lübeckis või Tartust või kuskilt mujalt. See tänapäeva Euroopa on natukene sarnasem selle ülikooli algusaegade Euroopaga, kui me endale aru annamegi.

Nüüd on muidugi järjest enam neid noori inimesi, kellel see kogemus ei piirdu Euroopaga, vaid kes mõtlevad juba väga-väga laialt, tegutsevad ülemaailmselt. Meil on neid Eestis vähem, aga vanemates riikides on väga palju noori, kes on käinud tööl ja missioonidel üle maailma.

Eks meie sõdurpoisid on verdki valanud hoopis teistel maadel. Me ütleme küll, et Eesti eest, aga see on kuidagi väga kaudne ja ma usun, et sellest arusaamiseks, et kui sa oled kuskil Malis või Afganistanis ja valad verd Eesti eest, tähendab ikkagi tegelikult mitte Eesti, vaid kogu selle maailma eest, millel on need ühised väärtused, miks sinna on mindud. Ja see on väga tõsine kogemus.

Inimeste arusaam sellest, kes me oleme, kuhu me kuulume, kes need meie on, vajab ikkagi kogu aeg meelde tuletamist ja arutamist. Kõik katsed see kivisse raiuda ja paika panna ja puur ümber asetada – ega neid vaimuilma puhul ei ole võimalik seada, neid polnud isegi nõukogude ajal võimalik seada.

Enne mind esines siin Kaarel Tarand. Me elasime Kaarli ema Mari Tarandiga ülikooli ajal ühes toas. Meie lemmiklaul, see oli nõukogude ajal, kuuekümnendate alguses, viiekümnendate lõpus, oli selline: "Me mõtted on priid, kes suudaks neid köita".

Nii et ma arvan, et see niisugune mõtete priius ja enda tunnetuse priius, see on ja on olnud ikka üks väga tõsine väärtus. Ja me võimegi nüüd hakata arutama, kas selles enesetundes on midagi viimase viieteist aastaga, mil me oleme kuulunud ametlikult Euroopasse, Euroopa Liitu, midagi muutunud.

*

Kaarel rääkis enne mind sellest, kuidas tema näeb, mis probleemid on Eesti riigis ja riigi juhtimises. Mina näen seda natukene teise kandi pealt, selle kogemuse pealt, mida olen saanud, kui olin Brüsselis ja nägin lähedalt Euroopa otsuste tegemist.

See murranguline sündmus 16 aastat tagasi, kui me Euroopa Liitu sisenesime, on toonud meile ühelt poolt väga palju head. Me teame ju seda, et meie veed on palju puhtamad ja loodus on paremini kaitstud ja põllumehed saavad toetusi ja meie paljud poliitikad muide, ka sotsiaalpoliitika, isegi haridus, elavad väga paljus Euroopa rahadest.

Töölkäimise ja ringiliikumise ja äritegemise suurenenud võimalused on meile hästi teada. Aga kuidas on see mõjutanud meie rahvuslikku kestmist ja enesetunnet, identiteeti ja meie riigi valitsemist?

Mina näen siin ühte asja, mis on mind pannud muretsema. Kui ma meenutan seda aega, kui me taastasime Eesti riiki, siis ministeeriumide ametnikud, kes selles osalesid, nemad olid ikkagi tõsised patrioodid. Nemad tundsid ennast mitte bürokraatidena, vaid oma riigi esindajatena, kes otseselt vastutavad Eesti inimeste ees.

Rääkisime siis, et iga riigiametnik ongi Eesti riik. Tema nägu ongi Eesti riigi nägu – inimene näeb selle ametniku näost, ametniku silmadest seda, kuidas Eesti riik vaatab oma inimestele silma.

Aga kui palju me praegu teame nende ametnike nägusid, kui palju saame me nendele silma vaadata ja kui palju nemad meile silma vaatavad? Kas on jäänud alles sellist vastutuse tunnet?

Mulle tundub, et see on üks väga tõsine ja väga põhimõtteline muutus ja mitte paremuse poole, mis on tulnud sellega, et Euroopa Liitu astumisel on riigivalitsemisel lastud minna poliitikutele ja ametnikele mugavaks.

Võeti asja umbes nii, et "noh, see töö on nüüd tehtud ja nüüd meie tegevuses selged raamid olemas, me anname Exceli tabeli abiga aru nende raamide järgimise kohta ja me ei pea ise endale mingit vastutust võtma, kui midagi halvasti läheb. Sest siis me ütleme, et ah teate, meie ei saanud midagi teisiti teha, meie täitsime vaid käskusid".

Aga tegelikult see nii ei ole ja ma võin seda teile ütelda, sest ma olen kolm ja pool aastat siiski seal kurikuulsas Brüsselis olnud ja näinud, kuidasmoodi seal otsuste vastuvõtmine käib. Seal on jäetud liikmesriikidele väga suured võimalused asju omamoodi teha. Liikmesriikide ametnikud, kes on Euroopa asjaajamisega kursis, saavad mõjutada sobivamaks kohandamist ja saavutada erandeid oma riigi seaduste kaudu.

Selleks tuleb aga mugavustsoonist välja tulla ning järjekindlalt ja kiirelt tegutseda ning veenvalt põhjendada miks see Eestile vajalik on. Eestis mõjuvadki ju väga paljud asjad teisiti kui Euroopas "keskmiselt", sest me oleme lihtsalt peaaegu kõige väiksem ja samal ajal peaaegu kõige vaesem liikmesriik.

Meie ettevõtted on enamasti keskmise Euroopa ettevõttega võrreldes väikeettevõtted. Ja väikeettevõtetele on ette nähtud väga palju erandeid. Või kui me võtame meie asulad – meil on ju niiviisi, et näiteks Paide on juba keskmise suurusega linn, aga Euroopa mõõdu järgi on Paide tegelikult alles küla. Samas saja elanikuga küla on meie jaoks juba parajalt suur.

Kui meile tulevad näiteks mingid Euroopa käsulauad, kus arvestatakse standardeid nii ja nii mitme tuhande inimese kohta või nii ja nii mitmesaja ruutkilomeetri peale, siis me peame alati näitama, et meie elu toimub hoopis teises mõõtkavas.

Me peame selle eest seisma, et meile kui kõige väiksemale oleksid meile sobivad mõõdud, et see Euroopa rätsepaülikond oleks meile sobiv, mitte liiga suur. Kui meie kinganumber on kolmkümmend viis, siis me ei pea kandma numbrit nelikümmend viis.

Aga selle meile sobiva mõõdu leidmisega meie ametnikud väga tihti ei tegele. Sest see on tülikas, sa pead vaidlema, pead õiendama.

Võtame näiteks selle õnnetu Eesti oma lennufirma loo. Kui lätlased suutsid saavutada selle, et neile tehti erand, sest nemad on keskusest väga kaugel, siis tuleb välja, et Tallinn on keskusele, ma mõtlen Brüsselile, lähemal kui Riia, sest meie ametnikud ei suutnud seda tõestada, et meile on seesama erand sobiv.

Ma tahaksin väga näha, et nii nagu taasiseseisvumise algusaastatel, tunneks ka nüüd iga ametimees ja -naine, et tema isiklikult, oma nime ja näoga vastutab selle riigi ja selle rahva eest. Ning see vastutus on ka selles, et ta võitleb välja kõik need võimalikud erandid ja on ka ise valvel, on ka ise võimeline tegema neid võimalikke parandusi siis, kui ta näeb, et selleks on just see õige aeg, mitte liiga hilja. See on üks näide mugavusest.

Ühesõnaga, meie poliitikud ja ametnikkond on Brüsseli kattevarjus läinud mugavaks ja kahjuks sageli ka eluvõõraks ja ükskõikseks. Sagedasti on ka inimesed ise läinud mugavaks. See mugavus väljendub selles, et "oh, meist ei sõltu midagi, mis meie nüüd läheme ja hakkame õiendama, kuulge, meist ei sõltu midagi".

See on tegelikult väga mugav. Mõte, millega taastati Eesti riiki, oli just see mõte, kus igaüks sai aru, et "minust sõltub nüüd siin palju, mina teen midagi sellist, millest asjad lähevad kas paremaks või halvemaks".

*

Mind kurvastab, et meie rahval aetakse kogu selle Euroopaga hirmutamisega teadlikult päid segi. Kui mõned poliitikud kõva häälega räägivad, et Euroopa Liit on midagi, mis on rahvusriigile sobimatu ja ohtlik rahvuskultuuridele ja keeltele, siis tegelikkus on vastupidine.

Ma võin teile oma silmaga nähtu ja kõrvaga kuuldu põhjal kinnitada, et kogu selles suures Euroopa masinavärgis kõige tähtsam ühik on tegelikult ikkagi rahvusriik. Kõik need erakonnad, mis on esindatud Euroopa parlamendis, kõik need otsused, kõik sõltuvad sellest, milline on rahvusriikide seisukoht.

Ja seda mitte ainult Euroopa Nõukogus, kus valitseb liikmesriikide konsensuse põhimõte. Ka Euroopa Parlamendis, kus saadikud jaotatakse erakondade põhjal fraktsioonidesse, on ka need erakondlikud rühmad sisemiselt jagunenud niinimetatud rahvusdelegatsioonideks.

Mina olin Eesti rahvusdelegatsiooni juht, ma olin küll sotside rühmas ainuke Eesti esindaja, kuid sellegipoolest moodustasin ikka rahvusdelegatsiooni. Ja minu käest alati küsiti, kui midagi hakati otsustama, missugused on Eesti seisukohad, kas on vastuväiteid ja nii edasi.

Rahvusdelegatsioon on see põhikruvi, millel seisab kogu parlament Brüsselis. Seda millegipärast need, kes räägivad, et Euroopa on rahvustele vaenulik, kunagi meelde ei tuleta.

Või näites see, et kui kohal ei olnud rahvuskeelset tõlki, siis istung katkestati ja oodati, kuni tõlk kohale jõudis. Ja kui ma tegin ühte seaduseelnõu, kus oli kuussada parandust, siis ka kõik need olid mis tahes keeltes. Seda eelnõu ei saanud hakata menetlema enne, kui ka need parandused polnud kõikidesse keeltesse tõlgitud, ka need ettepanekud, mida võib-olla hiljem vastu ei võetudki.

Nii et see rahvuskeelte ja rahvusliku seisukoha arvestamise rutiin on tegelikult Euroopa Liidu kogu tegevuse alus. Ja miks? Sellepärast, et Euroopa kui selline on ikkagi omapärane just selle tõttu, et siin on ajalooliselt tekkinud rahvuste ja rahvusriikide ja rahvuskeelte ja rahvuskultuuride mitmekesisus, kirju vaip, nagu lillepeenar. Euroopa hoiab väga seda kirjut peenart, et see välja ei sureks.

Nii et kui me räägime praegu sellest, et me toome linna parkidesse elurikkust, Tartus panime heinaseemneid maha ja Vanemuise ette kartulid kasvama, siis ka Euroopa pargis on see kultuuriline elurikkus, keelte ja kultuuride mitmekesisus, aednike suure hoole all.

Ja siin peab ütlema, et selles mõttes on iga rahvas oma aia pidaja ja peab hoolitsema, et selle riigi kultuuriline omapära kui euroopa kultuuride elurikkuse osa ikka õitseks ja säiliks.

Eesti põhiseadus on üks väga omapärane põhiseadus, sest see on üks väga väheseid, kus öeldakse, et selle riigi ülesanne on kultuuri ja keele kestmine. Aga samal ajal on see meie põhiseaduse preambul põhimõtteliselt väga-väga euroopalik. Me suurendame kogu Euroopa mandri kultuurilist kestlikkust, kultuurilist jätkusuutlikkust sellega, et me oma kultuuri, oma keele eest hoolt kanname.

Ma arvan, et siin on ka üks tulevikku vaatav vastus küsimusele, mis see uutmoodi rahvuslikkus peaks olema. Selles küsimuses on meil ju üsna terav vastandumine rahvuskonservatiivide ja teiste erakondade vahel, mis on jõudnud ni kaugele, et kogu rahvuslikkuse teema on kaabumeste poolt kaaperdatud ja paljudele vastumeelseks muutunud.

Mulle tundub inimeste ideoloogiline rahvuslasteks ja mitte-rahvuslasteks jaotamine on Eesti tuleviku seisukohalt vale ja kahjulik. See nagu muudaks isamaa-armastuse erakondlikuks privileegiks.

Mina olen ennast ausalt öeldes tõesti pidanud rahvuslaseks sellest hetkest, kui ma läksin esimesse klassi. See oli aasta 1946 ja mu pinginaaber, samasugune patsikestega plika, andis mulle laua all salmiku ja ütles: "Kirjuta siia!". Ja me kirjutasime üksteisele salmikutesse: "Pea meeles, et eestlane olen, pea meeles, et eestlaseks jääd. Pea meeles, et sellegi salmi on kirjutand eestlase käed". Me olime seitsmeaastased. Meie õpetajatest enamik oli õpetanud koolis ka enne sõda.

See tunne, et sul on kohustus seda aeda harida, mis sulle on antud, seda kultuuriaeda, seda keeleaeda, see muidugi tugevnes, sest ma õppisin ülikoolis eesti filoloogiat. Meil oli üle neljakümne inimese kursusel, nendest umbes kolmveerand läksid kooli eesti keele ja kirjanduse õpetajateks.

Mina sain just kaheksakümmend üks ja kui meie kursuse viimane kokkutulek oli kolm aastat tagasi, siis üks meist töötas ikka veel koolis, teised olid läinud pensionile. Kõik meie vanema põlve õpetajad on täitnud seda nõukogude süsteemile vastukaaluks olnud eluülesannet – olla eesti keele, eesti kultuuri hoidja ja noortele edasi andja.

Kui me vaatame nüüd tulevikku ja küsime, mis tulevikus saab, siis siin näen ma ikka meie koolil sama ülesannet, nüüd küll mitte suletud ja võõra võimu all olevas ühiskonnas, vaid selles avatud meediaruumis, selles maailmas, kus me oleme.

Keelearmastus, kultuuriarmastus on tegelikult üks neid aluseid, millel Eesti tulevik endiselt seisab. Kui me sellest seisukohast hindame seda tulevikuhirmu, mida seotakse avatud maailmaga, sellega, et me tulevikus puutume me järjest enam kokku hoopis teist keelt kõnelevate inimestega, siis selle hirmu taga tunne ma rahvuslikku alaväärsust, usu puudulikkust oma keele ja kultuuri väärtuslikkusesse.

Selle asemel et hirmunult oma keelt ja kultuuri kaitsta võõrastega kokku puutumise eest, peaksime hoopis enam mõtlema sellele, kuidas meie lapsed ja lapselapsed - ka Eestis kasvavad teistest rahvustest lapsed ja noored või need noored, kes tulevad kaugemalt siia õppima - saaksid osa meie kultuuri omapärasest rikkusest ja tahaksid hoolitseksid selle sama armastusega hoitud aia eest nii nagu meie seda oleme teinud.

Seda ei saa käsuga. Seda ei saa karistusega. Seda saab vaid nii, et me ise oskame seda väärtust edasi anda. Ma olen viimase kahe laulupeo ajal kohtunud välismaa ajakirjanikega, kes on tulnud igalt poolt üle maailma meie laulupidu kajastama. See on olnud väga huvitav elamus.

Osa nendest ajakirjanikest tulid Eestisse teatud eelarvamusega, et "oh, teil on siin mingi hirmus Euroopa vaimuga sobimatu natsionalistlik pillerkaar".

Aga kui nad olid meie laulupeol käinud ja kuulnud kõike meie laulupidude lugu, alates juba Koidulast ja Jannsenist, siis hakkasid nad laulupeo tähendust nägema hoopis uuest küljest ning mõistsid ka seda, kuidas laulupeo traditsioon on seotud laulva revolutsiooniga, kuidas laulu-, pillimängu- ja tantsuseltsides kujunesid meie rahval need enesekorralduslikud oskused, millega tehti Balti ketti ja võideldi ennast vabaks ilma vägivallata, oma ühise tahte rahumeelse maksmapanemise kaudu.

Ma pean ütlema, et nende välismaa ajakirjanike, aga ka teiste külaliste, silmad löövad särama, mitmed neist tulevad järgmine kord jälle tagasi ja ma tean ka inimesi, kes on tulnud ja jäänud Eestisse selle pärast, et nad kuskil mujal midagi sellist ei ole kogenud.

See on tohutu rikkus, et me saame jagada oma kultuuriehitamise kogemust, kõike seda, millega me erineme. Me erineme kõikidest nendest rahvastest, kes ei ole oma vabadust saanud sellepärast, et nad on matnud selle verre ja vägivalda.

Me erineme ka nendest rahvastest, kes on leppinud vähemaga kui oma riigiga. Me oleme teinud kõike seda, mida meie vaarisad on soovinud. Ja me oleme teinud seda ikkagi alati seeläbi, et meil on olnud kindel ühine tahe. Aga samas rõõmu ja armastusega, mitte vihkamisega!

Minu meelest on see väga tähtis – kui me räägime tulevikust, sellest, millele ehitada üles eesti keele, kultuuri kestlikkus, siis see peab olema jagamise rõõm, selle vaimse saavutuse tunnetus, eneseväljenduse ja vabaduse rõõm, mille me oleme oma ajaloolt kätte võidelnud.

Kui me võrdleme praeguseid laulupidusid nõukogude aja laulupidudega, siis seal oli tõesti esikohal viha ja vastupanu. Tõepoolest, ma olen ise laulupeol laulnud ja ka teie olete paljud seal laulnud, see on see tunne, et "ihkasime ikkest lahti!"

Aga praegu, rääkides nende noorte inimestega, kes on osalenud laulupidudel, on kõige suurem on just vaba koosolemise rõõm, see ühise hingamise rõõm. Ja mitte käsu peale, vaid omast tahtest.

Tulevikus on meil võimalik aina suurendada ja kaugemalegi jagada oma keele, oma kultuuri rõõmu, seda täiuslikkuse püüdu, mis selles peidus on. Sest vaadake, meie koorilaulus on suur ühine täiuslikkuse püüd – iga vale heli, iga vale hääl saab parandatud, sest me kõik kuuleme, kuidas ühisest pingutusest ja üksteisele avatusest sünnib vaimustav kooskõla, üheshingamise rõõm.

See on meie eripära, mis on meie rikkus, mida me saame teistega jagada, see on tegelikult midagi, millele me saame ehitada üles ka tuleviku noorte jaoks, sest kui me vaatame noort põlvkonda, kes on kasvanud vabas Eestis, siis nende jaoks tähendab väga palju see, kui nad tunneksid Eesti elus rohkem positiivsust ja rõõmu.

Ülikoolis noortega kokku puutudes olen kohanud nende noorte hulgas nii palju loovust ja tahet teha midagi omamoodi, uutmoodi, aga samal ajal ka soovi just nimelt parima jätkamiseks, mis meil on. Ja ka selle levitamiseks.

Nad on väga palju väljas käinud, neil on palju sõpru mujal maailmas, nad on väga uhked, kui saavad jagada seda, mida on saanud siit, omast kodust. Ma arvan, et see, kui noored saavad uhkust ja rõõmu tunda selle üle, mida siin saab vabalt teha, ilma et keegi kärgiks ja karistaks ja piiraks ja kamandaks, siis ma arvan, et see on see alus, millele võime kindlad olla, et meil ei jookse noored siit laiali. Ja Eesti püsib veel ja veel.

*

Ma tegelen palju haridusega, ma olen teinud praegu tööd ka selles töörühmas, mis pani paika Eesti järgmise haridusstrateegia, mis riigikogus peaks nüüd peagi vastu võetama. Kui me tegime seda Eesti hariduse strateegiat, mis on ju ka keele ja kultuuri tulevikuga seotud , siis meil oli seal mitmeid murekohtasid.

Üks murekoht oli see, et meil on kasvanud hariduslik ja kultuuriline ebavõrdsus. Meil on tekkinud olukord, kus ühtedele on nii-öelda rõõm kergemini kättesaadav ja teiste jaoks on mure ülekaalus. See ei ole ainult majanduslik küsimus, see on ka näiteks haridusvõimaluste küsimus. Koroonaajal tuli välja kasvõi see, millistes koolides olid arvutid ja hea internetiühendus kättesaadavad ning millistes ei olnud.

Ühesõnaga on Eesti jäänud lapitekiks, mille puhul näeme pidevalt, olgu see siis rahvaliikumisi või sissetulekut või muud puudutav, et Tallinna ümber on rammus roheline maastik ja mida rohkem me lõuna poole läheme, seda kiduramaks ja kollasemaks see maastik läheb, kuni on kuskil seal lõunas päris pruun.

Ma arvan, et see on meie suur mure, sest nii hariduses kui ka kõiges muus, mida me teeme, on vaja, et see maastik oleks ühtlane, et seda rohelist, tärkavat ja kasvavat, oleks igal pool rohkem. Ja siin on meid muide aidanud kultuur, näiteks seesama laulupidu.

Kui me võtame kogu meie kultuuriaktiivsuse, siis on see kogu Euroopa kontekstis väga üllatav, sest see on tunduvalt ühtlasem, kui väga paljudes teistes kohtades. Aga kauaks seda jätkub?

Me nägime, et kui hakati kärpima, siis kärbiti kõigepealt kultuurist. See ei ole mitte see, mis meile tuleviku kindlustab.

Paljude jaoks on mure see, mis siis ikkagi saab meie kultuurist, meie keelest, meie rahvast, kui tulevad robotid. Kui järjest enam tööd tehakse mitte inimeste, vaid tarkade masinate poolt.

Ma arvan, et selles osas on koroona pakkunud väga tõsise õppetunni. See õppetund on see, et väga palju uut ja rikkust lubav tehnika areng, digitaalne areng, tegelikult tõstab, mitte ei vähenda päris ehtsa inimliku suhtluse, elava loomingu väärtust ja suurendab ühiskonnas nende elukutsete kaalu, mis tegelevad otse inimestega, pakuvad inimestele osalusrõõmu ja vahetut suhtlust. Olgu see teater, olgu see kool, olgu see hooldus või tervishoid.

Nii et kui me vaatame tulevikutööd, siis jah, ühelt poolt teevad robotid rohkem ja suuri tehaseid sellisel viisil, kus inimesed on kummardunud konveierite taha, me enam ei näe, aga selle asemel peaksime me nägema, et väikeses Eestis teeb palju suurem osa rahvast kui praegu kultuuri ja ühiskonna ning  teise inimesega otse suhtlemisega seotud tööd, mis teeb inimesi tegelikult õnnelikuks. Suhtlemine teeb meid õnnelikuks, üksindus teeb meid õnnetuks. Ja masin siin ei aita. 

Nüüd tuleme lõpuks selle juurde, et kes maksab. Ja vaadake, see on nüüd üks nii tõsine küsimus, et sellele on väga lihtne anda lihtne vastus: ei maksagi, sest raha ei ole. Me ju kuulsime, rahandusminister on meile peaaegu iga päev televiisorist öelnud, et me kulutame liiga palju, me peame kokku tõmbama.

Mille peale me siis kulutame, kas kultuuri peale, kas hariduse peale, kas tervise peale? Kas kulutame liiga palju?

Me näeme, et oleme siin olnud äärmiselt kokkuhoidlikud. Selle raha erikaal, mida meie paneme haridusele, ka kõrgharidusele, mida me paneme tervishoiule, on rahvusvaheliselt üks madalamaid. Hariduse protsent kukub kuuelt viiele. Terviseprotsent on meil madalam kui kusagil mujal ja samal ajal kvaliteet on sama hea või paremgi kui mujal. Meil on inimesed need, kes on panustanud, odava rahaga teinud supertööd. Kas me oleme elanud üle jõu?

Jah, üle selle hingejõu, sest inimesed on depressioonis, aga me ei ole kulutanud üle. Järelikult peab kokku hoidma mujalt, kokku peab hoidma sealt, kus selle kulutamisega ei tule tagasi tegelikult nii palju, kui peaks.

Rohkem peab panustama sinna, kus tõepoolest on need juured, mille pealt meie kultuur, meie keel, meie rahvas, meie tervis, meie kogu Eesti saab kasvada ka tulevikus. Nii et ma olen selles mõttes jällegi optimistlik, ma ei kurda, et masinad võtavad meilt ära võimaluse olla inimene ja masinad võtavad meilt ära võimaluse nautida kultuuri.

Ma arvan, et olukord on vastupidine – masinad teevad selle veelgi väärtuslikumaks. Aga me peame vastavalt siis ka oma majapidamise ümber korraldama.

Maksudega ei mängita, maksudega tuleb teha tõsist tööd. Ja tuleb teha tõsist tööd ka kõikide teiste asjadega, sest selles mõttes ei ole Tammsaarel (nagu ta lõpuks ka ise näitas) päris õigus olnud, et tee tööd, siis tuleb armastus.

Pigem on meie ajalugu näidanud, et kui on armastus, siis on ka tööl vilju ja elul mõte. Ja ma arvan, et see on meie kogemus, me peaksime seda hoidma. Ja võib-olla õpetama ka teistele, et rõõmu ja armastusega saab alati rohkem, kui karmi käsu ja keelu ja surve ja surumisega.

Sinimustvalge lipp lehvib ja tuletab meile meelde, et selles lipus on kõige aluseks just see valge, mis ei ole mitte tühjus, vaid mõtteavarus, vaba vaim ja hingepuhtus. Nii et juured olgu mullas, taevas olgu sinine, aga hing ihaku hästi kõrgele. See on mu soov.


Paide keskväljakul toimus 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet". Iga päev kell 18 kõlas üks kõne, millega otsiti vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: