Reedel kirjutasid üheksanda klassi lapsed kirjandit "Miks on vaja õppida eesti keelt?" Tundub lihtne, aga selgub, et ei olnud. Paljud olid päris raskustes, mõnel õnnestus paremini.

Mind liigutas Tallinna Nõmme põhikooli 15-aastase neiu Iti kirjand. Alguses ta kirjutas, kuidas meie keel oli kaua allasurutud seisus ja kuidas ta tänu paljude pingutusele ellu jäi:

"Tänu sellele, et see keel alles jäi, saame arutada ka keele ilu ja kõikide nüansside üle ja mitte rääkida sellest kui ajaloo unustusse vajunud mälestusest, nagu kahjuks juhtus liivi keelega. Saame hinnata käändeid, täpitähti ja kõike muud omapärast ja natukene imelikku. Saame hinnata välismaalaste üllatunud pilke, kui me äkitselt oma haldjakeelekeses isamaalisi laule laulma hakkame. Teha nalju, lugeda luuletusi, kirjutada eksameid. Teha kõike seda, mida sa tavaliselt keelega ikka pihta hakkad. Nautida oma keele peaaegu täielikku anonüümsust hiigelkeelte maailmas. Kohata seda ühte eestlast igas sadamas ja laulda seda ühte laulu igal laulupeol. Mina olen uhke oma väikese riigi väikese keele üle ja kavatsen seda armastama jäädagi."

Ja selle teksti on kirjutanud 15-aastane! Haldjakeelekeses isamaalised laulud! Kas pole kenasti öeldud?

Ja nüüd võrrelge sellega, missugused tekstid ja laused kõlavad meie presidendivalimiste arutelus. Need on minu arvates viimastel nädalatel tõsiselt laperdama läinud.

Me ei kuule, millist presidenti me vajame, me kuuleme ainult seda, kes läheks läbi. Me ei kuule, kes sobiks, kas ta oleks võimeline meie riiki väärikalt esindama, kas tal on globaalne mõtlemine, missugune on tema võõrkeelte oskus, haridus. Kas tal on võime austada ja armastada oma rahvast ja keelt ja panna see sõnadesse nii nagu tegi Iti.

Mida kuuleme, on halastamatu poliitiline kombinatoorika, et kes kellega käib, missuguseid mehkeldusi tuleks teha, et enda inimene, soovitavalt enda erakonna inimene, kuidagi läbi suruda. Enam ei ole tähtis, et ta oleks eetiline ja aus, tähtis on, et ta läheks kuidagi läbi. Olgu ta siis kasvõi keeletu või meeletu, aga ehk läheb läbi. Kõigele lisaks käib veel presidendi rolli madaldamine kuni ideeni see amet üldse ära kaotada, sest tal väidetavalt pole üldse võimu.

Siin on küll rääkijatel binokkel tagurpidi pihus. On küll võimu, proovige küsida noorema põlvkonna käest Lennart Meri aja peaministreid, ministritest ma ei räägigi. No ei teata. Ministrite jälg on reeglina konkreetses ajas ja lühike. Kelle käes on siis võim, kas ministrite või presidentide käes?

Eestil on vedanud. Meri tegi Eesti rahvusvaheliseks, Arnold Rüütel lepitas erinevaid arengukiirusi ja aitas meid Euroopa Liitu, Toomas Hendrik Ilves on globaalse mõtlemisega ja tegi Eesti suuremaks, Kersti Kaljulaid näeb nõrgemaid ja võitleb suurte väärtuse, eelkõige vaba sõna eest.

Jumal tänatud, et meie põhiseadus on rollid niimoodi sätestanud, et president ei pea näitama ette samme, seda teeb valitsus. President peab näitama suunda. Seega, valitsus on taktikaline, president strateegiline juhtimisüksus. Riik ei ole aktsiaselts, et tulud-kulud. See saab tehtud, ärge muretsege, tulud-kulud rehkendab kokku riigi raamatupidaja, keda kutsutakse rahandusministriks.

Riik on aga rahvuslik kultuuriline märgisüsteem ja meid ühendavate sümbolite kogum. Saan aru, et see tundub keeruline, aga just lihtsustamine on meid viinud arutelu madalale tasandile.

Me ei vali presidenti erakonnale, me valime presidenti Eestile. Et olla väärtusvalvur, peab ise olema väärtuslik. Me ei pea otsima mitte poliitilist broilerit, vaid tõeliselt andekat ja haritud inimest. Erakondlike madinate seest selline isik reeglina üles ei kasva.

Minu jutt oli katse muuta presidendidiskussiooni suunda. Et me prooviks olla nähtuse kohal, mitte selle sees. Muuta suunda selleks, et uue põlvkonna Itidel, kes selliseid kirjandeid kirjutavad ja kes niimoodi oma rahvast ja keelt tunnetavad, ei oleks häbi. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.