Majandusarengu ja -kiiruse üheks võtmeteguriks on tehnoloogia valdkonna kutseõpe. Eestis kiratseb haridussüsteem alarahastuses ja samal ajal on tööstuses puudus kvalifitseeritud oskustööjõust, kes loob iga neljanda töökoha erasektoris ja 70 protsenti Eesti ekspordist.

Targa ühiskonna edendamine sõltub paljuski haridussüsteemist, sest tark tööstus (sh uued tooted, tootmine, töökohad) vajab teaduse, tehnoloogia, tehnika ja matemaatika (STEM) sidusust. Kutseõppeasutustel on äärmiselt oluline roll riigi majanduse toetamisel, kuid ta on jäetud sellegipoolest tähelepanuta ja kutsehariduse omandanud inimesed on asetatud kehvemale positsioonile võrreldes kõrghariduse lõpetanutega.

Probleemid kutseõppes on ajas süvenenud ja nendega seistakse silmitsi kogu Euroopas, mistõttu otsitakse olukorra lahendamiseks võimalikke tulevikustsenaariumeid.

Ka Eestis on kutseõppe probleemistik ajas jäänud samaks: ei ole õpetajaid ega õpilasi. Vajadus on selgemalt piiritletud ja motiveeritud kutseõppe korralduse rollijaotuses, sest ilma ettevõtjate ja koolide koostööta see õpe lihtsalt ei toimi.

Kaks olulist mõtteviisi muutust toetaksid tehnikavaldkonna õpet.

Esiteks, kui tehnikavaldkonna kutseõppe erialad saaks siduda kõrgharidusega koostöös ühtsetesse õppekavadesse, siis läheksid kõrgharidust omandama juba vajalike eelteadmiste ja käeliste oskustega õpilased. Õpitee muutub optimeeritumaks läbi kattuvate õppeainete omandamise. Selles kontekstis muutub kutseõpe atraktiivsemaks tehnikahuvilistele õppuritele, sest õppes on äärmiselt oluline tugev reaalteaduste baas.

Samuti on murekohaks kutseõpetajate puudus ja vanus, selline asjade käik loob ka õpetajate motivatsioonile uued perspektiivid. Kui inseneeria erialad kõrghariduses ei saa ülemäära õnnelikud olla tudengite rohkuse üle, siis kutseõppe sidumine loob silla, et tuua õppima vajalike eelteadmiste ja oskustega talente.

Teiseks, kutseõppe praktikakorraldust läbivad murrangulised arengud. Kutsekoolid ja ettevõtted hakkavad kahasse õpetama.

Kogu teooria ja õppekorraldus jääb kutseõppesse, aga praktika liigub sajaprotsendiliselt ettevõttesse. Selleks hangib riik läbi tähtajalise public-private-partnership'i koostööleppe õpetamisteenuse. See mõjutab õppekvaliteeti, mis arvestab reaalse tootmiskorraldusega, igapäevases töös tootmise planeerimisega, kvaliteedi juhtimisega, vajaliku meeskonnaga. Kui ettevõtted ei saa vajalike teadmiste ja oskustega õpilasi, tuleb neil ise aidata seda rolli katta.

Kokkuvõttes, haridusinvesteeringuid teevad riik ja ettevõtted kahasse, lõpetanute ettevalmistus on praktilisem ja seetõttu on kõikidel osapooltel parem teadmine, mis neid ees ootab.

Uued tehnoloogiad üldiselt ning esmajoones tööstuse 4.0 tehnoloogia on andnud tööstus- ja haridusvaldkonnas osalejatele tõuke uuendada kutseharidust, mis näitab, kuidas tehnoloogia, tööstus ja teadmusasutused arenevad koos.

Üks minu magistritöö uuringus osalenu ütles: "Praegu on meil võimalus muutuda tugevaks tööstusriigiks. Võimalus saada Rootsiks või Saksamaaks, aga kas me tahame seda ära kasutada? Mulle tundub, et riik ei näe seda võimalust." Ka tänavune juhtimisuuring toob välja, et kõige tähtsam ja olulisem väärtus on Eestis meie inimesed, sest neid lihtsalt ei jätku, mistõttu väärib laiemat diskussiooni kuidas haridussüsteem ikkagi vastab tööturu vajadusele.

Kommentaar põhineb Triin Ploompuu magistritööl "Eesti kutseõppe arengustsenaariumid kümne aasta perspektiivis masina- ja metallitööstuse näitel" (juhendaja ärikorralduse instituudi lektor Marianne Kallaste).