Oliver Laas: digitaalse aura igatsus

Soovimata eitada NFT-de kui tehnoloogia potentsiaalset kasu, ei ole siiski ilmne, et nende abil digikunstile niinimetatud aura loomine on keskkondlikku mõju valguses optimaalne lahendus sellise kunsti müümise probleemile, leiab Oliver Laas Vikerraadio päevakommentaaris.

Üheks informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT-de) mõjuks loojatele on nende loomingu – muusika, piltide ja raamatute – vahetatavaks ning lõputult identselt kopeeritavaks muutmine.

Tegemist on trüki leiutamisest alates hoogustunud tehnoloogilise reprodutseeritavuse protsessiga, mille kulminatsiooniks on digitaalse kunsti sisuliselt piiramatu paljundatavus, mis raskendab selle müümist justkui autentsete ja unikaalsete traditsioonilisemate teostega samadel alustel.

Üks hiljutine tehnoloogiline uuendus, NFT, lubab selle probleemi lahendada, taastades digitaalsete teoste autentsuse. Kas see on aga ainus mõeldav lahendus antud probleemile?

NFT ehk non-fungible token on blokiahelas salvestatud andmeühik, mis kinnitab krüptograafiliselt mingisuguse digitaalse faili unikaalsust. Sisuliselt on tegemist digitaalse sertifikaadiga, mida saab krüptoraha eest osta, sest enamik praegusi NFT rakendusi on seotud mingisuguse küptorahaga, ja mis kinnitab ostja omanduses oleva faili autentsust ning unikaalsust.

Teadaolevalt esimene NFT loodi 2014. aastal ja hetkel tuntuim, krüptorahal Ethereum põhinev NFT rakendus loodi 2015. aastal. NFT-sid kasutatakse nüüdseks laialdaselt digitaalsete varade autentsuse kinnitamiseks mitmetes erinevates valdkondades.

Üheks avalikkusele tuntuimaks on digitaalne kunst, millega seotud NFT-de müük purustas käesoleva aasta esimestel kuudel mitmeid rekordeid. Tuntuimaks edulooks oli kunstnik Mike Winkelmann, kunstnikunimega Beeple, kelle digitaalne teos, "Everydays – The First 5000 Days," müüdi 69,3 miljoni dollari eest.

Trükk ja teised reprodutseerimise tehnoloogiad on oma leiutamisest alates kaasa aidanud kultuuri erinevate elementide standardiseerimisele ja korratavaks muutmisele. Näiteks Walter Ong ja Marshall McLuhan on näidanud, kuidas trükk aitas tänu sisuliselt identsete tekstide laialdasele levitamisele kaasa kirjakeelte kujunemisele.

Saksa kultuurikriitik Walter Benjamin on kirjutanud, et tehnoloogiline reprodutseerimine võtab kunstiteoselt selle aura, mida ta iseloomustas teose unikaalse kohaloluna ajas ja ruumis, mis tuleneb selle ajaloost, mille jälgi võime teosel kui objektil kohata. Ei ole ilmselt juhus, et Benjamin valis antud omaduse kirjeldamiseks just spirituaalsete konnotatsioonidega termini "aura."

Hans Abbing on nentinud, et meie kultuuris on levinud eeldus, mille kohaselt kunst on mingis mõttes püha – selle kultuslikust funktsioonist kirjutas ka Benjamin – ning mida saadab vähemalt romantismist alates veendumus, et kunst on autentne, kuivõrd looja jätab sellesse mingi sisulise või vormilise jälje.

Antropoloog David Graeber on täheldanud, et sisuliselt kõigis ühiskondades on väärtuste skaala, mille ühes servas on täielikult teineteisega vahetatavad asjad nagu raha ja teises täiesti unikaalsed asjad nagu kroonijuveelid või kunst. Kui digitaalsed failid sarnanevad vahetatavuse poolest pigem rahaga – vigade puudumisel on kaks MP3 faili samast muusikapalast identsed nagu kaks sama suurt rahatähtegi –, siis NFT-d püüavad muuta mõned digitaalsed failid sarnaselt kroonijuveelide unikaalseteks.

NFT-dele on ette heidetud suurt ökoloogilist jalajälge, sest nad põhinevad blokiahela tehnoloogial, mille elektrikulu on siiani ajas valdavalt kasvanud.

Võtame näiteks tuntuima NFT ja sellega seotud krüptoraha Ethereum. Sarnaselt teistele krüptorahadele on ka selle aluseks blokiahel – kõigis Ethereumi tarkvara jooksutavates arvutites talletatud seniste tehingute andmebaas.

Uute tehingute sissekandmiseks ja kinnitamiseks peavad vähemalt osade kasutajate arvutid lahendama ajas üha keerulisemaks muutuvaid matemaatilisi probleeme, mille eduka lahendamise eest saavad nad Ethereumi. Seda protsessi nimetatakse "kaevandamiseks" ning see on sihipäraselt ebaefektiivne, et muuta keerulisemaks blokiahelaga manipuleerimine ja seeläbi suurendada selle usaldusväärsust olukorras, kus puudub mingisugune keskpanga funktsiooni täitev instants.

Kuna uute Ethereumi ühikute kaevandamine mõistliku aja jooksul nõuab üha võimsamat riistvara, siis kasvab ka kaevandajate elektritarbimine. Krüptorahade ja nendega seotud teenuste populaarsuse kasv ainult kiirendab kirjeldatud protsessi.

Probleemile on pakutud mitmeid lahendusi, alustades taastuvenergiale üleminekust kuni keskkonnasõbralikumate blokiahelateni, kuid neil kõigil on omad puudused.

Loomulikult võib väita, et digikunstiga seotud NFT-d moodustavad nii väikese osa kõigist Ethereumi võrgus tehtavatest tehingutest, mis leiaksid niikuinii aset, et antud tehnoloogia ökoloogilise jalajälje nende kaela ajamine ei ole õiglane – paar täiendavat reisijat niigi toimuval lennul ei mõjuta selle mõju keskkonnale.

See ei ole veenev analoogia, sest ka väheste indiviidide poolt algatatud trendidel võivad olla kollektiivsed tagajärjed. NFT-de trend võib suurendada Ethereumiga blokiahelas tehtavate tehingute hulka, mis ajendab inimesi nii rohkem kaevandama kui ka NFT-de hankimiseks Ethereumi ostma, mis omakorda tõstab selle hinda, suurendades nõudlust nii kaevandamise kui ka selleks piisavalt võimsate arvutite järele, tuues nii kaasa kasvava elektrikulu.

Soovimata eitada NFT-de kui tehnoloogia potentsiaalset kasu, ei ole siiski ilmne, et nende abil digikunstile niinimetatud aura loomine on keskkondlikku mõju valguses optimaalne lahendus sellise kunsti müümise probleemile.

Estampgraafika on originaali ja koopia vahekorrast tingitud probleemiga juba ammu silmitsi seisnud, sest ka siin on võimalik näiteks ühest Eduard Wiiralti "Põrgu" sügavtrükiplaadist mitu väga sarnast tõmmist luua.

Esiteks seab see kahtluse alla idee, et tehnoloogiline reprodutseeritavus kahjustab teose aurat. Teiseks on välja pakutud, et estampgraafika puhul tuleks originaalteosena käsitleda mitte ühte (näiteks autori poolt tehtud) tõmmist, vaid tervet seeriat, mida moodustavate graafiliste lehtede arv on kunstniku poolt eelnevalt fikseeritud. Täiendavate tõmmiste tegemine on küll võimalik, kuid need poleks enam ilmtingimata originaalid.

Võib-olla saaks meie kunsti pühadusse ja unikaalsusse uskuvas kultuuris digikunsti müümise probleemi lahendamiseks inspiratsiooni otsida juba olemasolevatest meediumitest, selmet toetuda seni veel kasvava ökoloogilise jalajäljega blokiahela tehnoloogiale?


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: