Kalev Vilgats: Pärnu vajab keskkonna abilinnapead

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Pärnu rand. Autor/allikas: ERR

Pärast sügisesi kohalikke valimisi võiks Pärnu linnavalitsuses tööd leida keskkonnaküsimustega tegelev abilinnapea, kirjutab ajakirjanik Kalev Vilgats.

Esiteks näitaks sellise ametikoha loomine Pärnu reaalset pühendumist rohepöörde eesmärkidele. Teiseks püüab Pärnu rohelise sihtkoha kvaliteedimärgist. Kolmandaks on minu kui põlispärnaka arvates toimunud viimastel aastatel kõrvale pöördumine rohelistest eesmärkidest või sellele valdkonnale ei osutata piisavalt tähelepanu. Ilmselt võiks nimetada veel neljandaks, viiendaks, kuuendaks jne, mida peaks rohelise linna maine edendamisel tegema.

Kehvad sõnumid

Tänavu jäi Pärnu rand ilma Sinilipust, millest anti teada juuni algul. Selgus, et sinilipukomisjoni nõuded on karmimad meie kodumaise terviseameti omast. Ajakirjanikuna mäletan, kuidas aastate eest pingutati esimese Sinilipu saamise nimel – see oli pärnakate au ja uhkuse küsimus, samuti märk, et meie rand vastab karmidele keskkonnanõuetele ja oleme tagasi Euroopa kuurortide nimistus.

Seekord piirdus linnavalitsus möönmisega, et uudis oli kurvastav. Siiani pole õnnestunud lugeda poole sõnagagi sellest, mida kavatsetakse ette võtta Sinilipu tagasi võitmiseks järgmisel aastal.

Vahetult jaani eel selgus, et Vana-Pärnu ja Raeküla rannas ei soovitata supelda. Vee kvaliteet olevat neis kohtades juba pikemat aega halb. Pärnu linnavõim peaks ometi aru saama, et meie lahe asend ja selle madalaveelisus (praeguste ilmadega on tegemist tõelise supitaldrikuga!) nõuavad tõsisemat suhtumist keskkonnaküsimustesse. Vee kvaliteet halveneb niigi, kui siiani rannas püsinud ja soojenenud vesi tuulte mõjul ei vahetu.

Ent kahjuks ületas Pärnu suvepühade eel nende nirude sõnumitega uudiste künnise. Turismiinimesed on rääkinud, et mõnigi sihtkoha soovitaja mainib Pärnu puhul küsitava kvaliteediga suplusvett.

Lehmadega sotid selgeks!

Üks, mis Pärnu puhul saab aastas kahel korral tähelepanu osaliseks, on linnalehmade saabumine rannaniitudele ja sügisel sealt lahkumine. Mul ei ole midagi linnalehmade vastu, mõnigi laps on selgemaks saanud, kes kust muneb või lüpsab, aga kahtlusi on küllaga.

Vana-Pärnu hing ja selle linnaosa eest palju aastaid võidelnud Naali-Marie Liivrand on süüdistanud linnalehmi keskkonnareostuses. Näiteks uudises, mis puudutas Raeküla ja Vana-Pärnu ranna vett on otse öeldud, et vee halva kvaliteedi põhjustajad võivad olla linnalehmad.

Mõistagi suur tänu lehmadele, et nad on rannaniidud korralikult ära püganud, aga peab saama selgelt sotti, kas nende tegevus võib põhjustada tõsisemat keskkonnareostust. Võib-olla peaks lehmadest loobuma ja suvel rannaniidud lihtsalt kaks korda üle niitma?

Paikre on mõttekoht

Pärnu linnale kuulub Paikuse osavallas asuv Paikre prügikäitluskeskus. Sattusin sinna hiljuti, kui sõitsime sõbraga ära viima aiast maha võetud võsa ja puude-põõsaoksi. Ma ei olnud Paikres käinud aastaid ja see, mida nägin, võttis suu lahti. Kas kõik see, mis on prügilas ladestatud, pidi ikka tingimata minema prügimäele? Uskumatu, millisesse kõrgusse on tõusnud sealne prügi mägi!

Ent mõned aastad tagasi oli Paikrega seotud mitmesuguseid innovaatilisi keskkonnaprojekte. Siis saabusid ettevõttesse politseinikud ja uurijad, juhtkonnale üritati kokku traageldada kriminaalasja ja linnavalitsus pani Paikre tulevikuplaanid pikema jututa kalevi alla. Kellele oli see kasulik?

Paikres tõi tuulehoog ninna mõnigaid aroome, mis panid mõtlema Pärnu veepuhastusjaamale ja sellelähedasele elurajoonile. Kas saaks seda, mida tekitame oma elutegevusega, töödelda-käidelda kuidagi kaasaegsemalt ehk luhvtivabalt?

Veel üks linnamajanduse, aga võib-olla siiski rohkem keskkonnaprobleem Pärnus on see, et ammu ei pea enam paika ütlemine sellest, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Avalike tualettide nappusest kesklinnas on varasematel aastatel kirjutatud korduvalt, aga olukord ei taha paraneda ning linn pole huvitatud teisaldatavatele WC-dele kulutamisest. Selle probleemi peavad oma arvelt lahendama pubipidajad ja restoraatorid. Nii et kui ürituse korraldaja on kullakambrid tellimata jätnud, siis tungivad hädas suvelised lähimatesse söögikohtadesse. Nende omanikel jääb üle vaid silmi pööritada, kui veemõõtja hulluks läheb.

Rail Baltic ja tulevik

Eelkirjutatu puudutab rohelise Pärnu argipäevi ja nädalavahetusi. Ent keskkonnateemasid on ohtralt seoses Rail Balticu raudteeprojektiga. Siin huvitab mind Rääma elurajooni asukana, kuidas kavatsetakse raudtee läbi viia Rääma rabast, mis on unikaalne looduskooslus ja puhta vee reservuaar.

Olen üritanud küsida, kuid vastuseks on kõnekas vaikus. Nagu seoses Rail Balticuga praegu üldiselt.

Peale kõige muu vajab Pärnu linnakodanik selget kava ja ettekujutust, mida võetakse ette linna vanade parkide ja eakate alleedega. Kesklinnas on nii puude ea kui kaasnevate tõbede tõttu tehtud mõnel tänaval alleede täielikke uuendamisi. Ent soliidses vanuses kõrghaljastust on mujalgi. Mu oma kodutänava kaseallee on muutunud õige auklikuks ja jälle ootab üks läinudaastase tänavakatte uuendamise ohvriks langenud kuivanud kask maha saagimist.

Nii võibki öelda, et keskkonna abilinnapead ootab ees lai ja mitmekesine tööpõld, millega kaasneks maksumaksjalt nii palk kui malk.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: