Mina otsin ja sina otsid. Keda muud kui presidenti. Jüri Ratas ja Kaja Kallas on lubanud personaalselt presidendi leidmisega tegeleda. Kumbki ei saa veel raporteerida, et mina leidsin ja sina leidsid.

Toomas Sildam arvab, et põhjus on meie viie aasta taguses presidendivalimises, kus riigikogu ja valimiskogu ebaõnnestusid  ja valimine läks uuesti parlamenti, kus erakonnad lõpuks oma näo päästmiseks otsustasid toetada 25. tunnil tollase spiikri Eiki Nestori leitud ühiskandidaati.

Eelmiste presidendivalimiste protseduurist jäi tõepoolest mõru maik suhu, eriti kandidaatide kandidaatidele ja nende poolehoidjatele, kes mitu kuud kihutasid vallast valda ja linnast linna, et avada end võimalikele valijatele. Tõsi, võitis meedia, millele jagus sel sündmustevaesel ajal leheveergude ja eetri täitmiseks kõneainet. Tilgakese tõrva lisas hääletuskord valimiskogus.

Presidendivalimistel, nagu kõigil valimistel, pole oluline üksnes tulemus. Ka protseduur peab olema aus ja mõistlik. Üksnes siis võib tulemust pidada legitiimseks.

Presidendi valimise seaduse koostajad ei andnud kandidaatidele pikka kihutusperioodi, kui nad kirjutasid seadusse, et kandidaadi registreerimine algab neli päeva enne esimest hääletust riigikogus. Kandidaadi lühikese kompamisperioodi põhjal võib teha kaks erinevat järeldust: kas eeldati, et kandidaadiks esitatakse Eestis väga tuntud inimene või presidendi piiratud funktsioonide tõttu on tema vaated ja tõekspidamised ameti täitmiseks väheolulised. Seadus ei takista siiski kandidaadiks pürgijate endi tutvustamist enne kandidatuuri ülesseadmist, kuid siis peab arvestama võimalusega, et pürgimine pürgimiseks ka jääb.

Presidendi institutsioon on tekitanud ühiskonnas eriarvamusi. Osa arvab, et presidenti pole üldse vaja, osa nõuab presidendi valimist rahva poolt. Osa pole rahul valimiste protseduuriga, osa aga leiab, et põhiküsimuseks on selgus, millist presidenti me vajame.

Ärge järgnevast otsige vastust kõigile küsimustele ega selgitust kõigile seisukohtadele. Järgnevalt mõned mõtted neile, kes mõtlevad kaugemale kui presidendi isik.

Presidendi puhul tuleb kõigepealt eristada institutsiooni ja inimest, kes seda ametit täidab. Need, kes eitavad presidendi vajadust, eitavad institutsiooni vajadust. Need, kes soovivad presidendi otsevalimisi, ülehindavad tema võimupädevust ning panustavad enam presidendi isikuomadustele.

Institutsiooni ja presidendi eristamine on siiski tinglik, sest presidendiametit pidav inimene kujundab institutsiooni maine ning mõningal määral ka mõjujõu. Mäletatavasti kompas Lennart Meri institutsiooni piire, kutsudes appi riigikohtu. Esimesed põhiseaduslikkuse järelevalve asjad algatas president ning need käsitasid riigipitsati hoidmist ja teenetemärkide seadust.

Presidendi otsevalimised annavad institutsioonile suurema legitiimsuse, kuid parlamentaarses konstitutsioonilises korras, mille Eesti põhiseaduse koostajad on valinud, tekib otsevalimistega pinge suure legitiimsuse ja piiratud volituste vahel, mis ühelt poolt võib põhjustada valijate vaimustuse kiire raugemise ja rahulolematuse presidendiga, kuid teiselt poolt presidendi soovi sekkuda üha enam poliitilisse protsessi. Soome näitele toetujad ei pruugi öelduga nõustuda. On teisigi riike, kus presidenti parlamentaarses süsteemis valitakse otsevalimistel, kuid see ei ole tõend sellise korra ilmselgest eelisest.

Presidendi institutsiooni vajaduse eitajad alahindavad presidendi tasakaalustavat rolli ühiskonnas ning tema kui põhiseaduse valvuri ülesannet.

Parlamentaarne süsteem, mida arendati Euroopa konstitutsioonilises monarhias 18. ja 19. sajandil, tekkis samm-sammulisel üleminekul pärilikust valitsejast ministriteks, kelle positsiooni määras parlamendi nõusolekul tava. Valitsuse juhi ja riigipea funktsioonid eraldati. Peaminister sai täitevvõimu peaks, monarhile jäi sümboolne esindusfunktsioon ning konstitutsiooni valvuri ja vahemehe roll.

President, kellel pole täitevvõimu funktsioone, kehastab ja esindab konstitutsioonilist võimu, mis rõhutab riigi autoriteeti. Ta esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises, nimetab ja kutsub tagasi diplomaatilised esindajad ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud diplomaatiliste esindajate volikirjad. Ta nimetab kohtunikud, määrab peaministrikandidaadi, nimetab ametisse valitsuse liikmed ning täidab muid ülesandeid. Mõne ülesande täitmisel puudub tal otsustusvabadus või on seda vähe, kuid tema tegevus tugevdab valitsemise legitiimsust, lisades sellele moraalse, tseremoniaalse ja institutsionaalse varjundi.

Valitsusjuhi ja täitevvõimu mitteesindava presidendi eraldamine aitab säilitada parteipoliitilise valitsuse ja riigi alalise (viis aastat) institutsiooni sümboolset lahusust. Presidendilt eeldatakse poliitilist neutraalsust.

Paraku jääb EKRE poolt väljahõisatud esimese võimaliku kandidaadi Henn Põlluaasa programmilist kõnet (Delfi 01.07.2021) lugedes mulje, et kandidaat täielikult veel ei taju, et presidendi institutsioon pole parteipoliitiliste eesmärkide elluviimise koht.

President ei esinda täidesaatvat võimu ega vastuta päevapoliitika eest, mistõttu on teda võimalik valitsuse poliitiliste otsuste tõttu vähem kahjustada. Sellisena saab ta edukamalt täita esindusfunktsiooni, mõjutades rahva imagot nii kodu- kui välismaal. Vabana päevapoliitikast ja erakondlikkusest saab president tegutseda kui rahva südametunnistus, rääkides nendega, keda poliitilises protsessis on unustatud. Kodanikkonna juhina  hõlmab tema tegevus kunsti ja kultuuri patroneerimist, heategevuse toetamist ning julgustamist.

Presidendil on põhiseaduse valvuri roll, mida on raske alahinnata. Ta on esimene kaitsekilp, kui riigikogu teadlikult või teadmatusest võtab vastu norme, mille põhiseaduspärasus on kahtluse all.

Kõik see peaks veenma nii selles, et presidendi institutsioon konstitutsioonilises demokraatias on vajalik, kuid ka selles, et presidendikandidaati ei tuleks otsida üksnes poliitikute hulgast.

Poliitikust kandidaadi puhul on alati õhus kahtlus, kas ta suudab piisavalt distantseeruda oma erakonnast ja selle huvidest, mistõttu on oht, et temast saab vaid rahva ühe osa president. Paraku on parteidemokraatiale iseloomulik, et erakonnad võistlevad mitte üksnes valijagruppide häälte eest, vaid ka ametipositsioonide eest, mis on üks kauplemise objekt. Sestap pole tõenäosus jõuda piisava konsensuseni riigikogus suur ning valimisprotsess võib kolida valimiskogusse.

Presidendi valimine valimiskogus võikski olla ainus valimisviis. See suurendaks mõnevõrra presidendi legitiimsust, muudaks valimisprotseduuri lihtsamaks, ehk isegi rahustaks veidi neid, kes soovivad presidendi otsevalimisi.

Paraku on erakonnad näidanud soovimatust - arusaamatu, mis kaalutlustel - luua selge ja ausam valimiskord. Liiati kui omavalitsuste esindajate mõju valimiskogus on eelmiste valimistega võrreldes kaks korda vähenenud. Tänane valimiskogu koosneb 107 volikogude esindajast ja 101 riigikogu liikmest. 2016. aastal oli valimiskogus 234 volikogude esindajat.

Kas pole küsimus selles, et väiksem volikogude esindajate arv võimaldab erakondadel paremini olukorda kontrollida?

Üks on siiski kindel: sügisel ei jää Kadrioru loss tühjaks.