Lennart Meri rajas Eestis presidendi institutsiooni ja tegi seda "oma mõõtude järgi". Kandev idee oli võimu jagamise vältimine. Eestis puudub asepresidendi ametikoht ja tundub, et parlamentaarses riigis on see nii optimaalne kui ka ratsionaalne.

Presidendi institutsiooni regulatsioon meie põhiseaduses minu arvates on kõige põhjalikum, võrreldes muude riiklike asutustega. Täpsemad regulatsioonid on sätestatud lisaks kahe seadusega: Vabariigi Presidendi töökorra seadus (VPTKS) ja Vabariigi Presidendi valimise seadus (VPVS).

Teine neist ütleb seaduse jõuga: "Vabariigi Presidendi korraline valimine toimub varemalt 60 päeva enne Vabariigi Presidendi ametiaja lõppemist."  See oleks siis 10. august 2021. VPVS § 15. lisab kolm täpsustust: "(1) Kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust. (2) Riigikogu liige võib olla ainult ühe kandidaadi ülesseadjaks. (3) Kandidaatide registreerimiseks esitamine algab neljandal päeval kell 9 ja lõpeb teisel päeval kell 18 enne esimese hääletusvooru päeva."

Seega tuleb siis "jah-sõna Palamuse kalmistul" oodata mitte varem kui 6. augustil. Kui see poliitikavaatlejatele ei meeldi, peab seadust muutma.

Kandidaatide arvu riigikogus määrab viiendiku nõue. Valitsuskoalitsiooni püsimise alus on ühtse presidendikandidaadi esitamises. Seega toetab 59 riigikogu liiget valitsusliidu kandidaati. Kolmel opositsioonierakonnal puudub vajalik riigikogu viiendik hääli oma kandidaadi esitamiseks. Ka opositsioonilist ühiskandidaati on praeguse poliitilise mustri puhul väga raske ette kujutada.

Paistab, et riigikogus esitatakse ainult üks uue presidendi koha pretendent. Olukord on sarnane teiste kõrgete riigiametnike esitamisega parlamendile hääletamiseks.

Ainukese sisulise kandidaadina 2011. aasta presidendivalimistel valiti Eesti Vabariigi Presidendiks riigikogu esimeses voorus Toomas Hendrik Ilves. "Pseudovastaskandidaat" Indrek Tarand pidi tunnistama 73:25 tulemust. Olen veendumusel, et Keskerakonna kandidaadi esitamine oli Savisaare ja Tarandi leping poliitilise palagani korraldamiseks. Tundub, et sellise sõu tegemine oli vastus kultuuritegelaste "laulame Ilvese presidendiks" kontsertidele. Demokraatiaga on mõlemal juhul seos väike.

Sisuliselt ainus presidendikandidaat oli ka Lennart Meri. 1992. aastal olid valimiste reeglid hoopis teistsugused: esimeses voorus valis rahvas. Rein Taagepera kaasalöömine kindlustas selle, et Arnold Rüütel ei suutnud nelja kandidaadi konkurentsis koguda üle poole häältest.

Rahvahääletuse kaks paremat läksid riigikogu teise vooru, kus riigipea valiti lihthäälte enamusega. "Plats puhtaks" seltskond pani paika nii oma valitsuse kui ka presidendi. 1996. aastal korraldati valimised nüüdsete reeglite järgi. Nelja-aastane presidentuur kindlustas istuvale riigipeale eelise Arnold Rüütli ees ja teised võimalikud kandidaadid suutis Lennart Meri loobumiseks "ära rääkida".

Kahe kandidaadi vaheline konkurents toimus aastatel 2001 ja 2006. Arnold Rüütel võitis Toomas Savi 186:155 ja viis aastat hiljem edestas Toomas Hendrik Ilves Arnold Rüütlit 174:162. Viimane saavutus saadi küll ainult kahe valijamehe hääle ülekaaluga.

2016. aasta valimiseks ei olnud veel poliitikutele kohale jõudnud teadmine, et Eesti presidenti valitakse väga suurte künnistega. Tulemuseks on vaja saavutada kas ⅔ riigikogu toetusest või ½ valimiskogu häältest. Reformierakond esitas koguni kaks oma kandidaati ja teised erakonnad lisasid omalt poolt kolm pretendenti juurde. Valimisrallit alustati seadust eirates varakult ja tulemus oli ümmargune null.

Uue presidendi valimise teine katse toimus ilmse surve tingimustes. Kersti Kaljulaid oli ainuke kandidaat ja nagu kõrgele ametnikule kohane, valiti ta 81 häälega oma kohale. Põhiseaduses sätestatud valimiste lõppdaatum ületati kolme päevaga. Seadustes on sätestamata regulatsioon olukorra kohta, kus lahkuva presidendi volitused lõppevad enne uue riigipea volituste algust.

Kaudselt saab selle olukorra lahendada riigikogu esimehe nn asepresidendi rolliga. VPTKS § 12. " Riigikogu esimees Vabariigi Presidendi ülesannetes", lõige (1) "Riigikogu esimehe volitused Riigikogu liikmena peatuvad ajaks, mil ta täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid.". Kas selline lahendus ka õigustab, näitab tulevik.

Juhul kui Jüri Ratas siiski valitakse presidendiks, luuakse kaks pretsedenti: esiteks saab poliitikutele selgeks kõrgete künniste olemus ja teiseks peab parlamendierakonna esimees peatama oma erakondliku kuuluvuse.

Selgituse sellele annab põhiseaduse kommenteeritud tekst: "Ametialased piirangud on kehtestatud enamiku riikide põhiseadustes, erakondliku kuuluvuse piirangut seevastu ei ole parlamentaarsete riigipeade puhul enamasti põhiseadustes sätestatud. Formuleering "erakondliku kuuluvuse peatamine" tähendab, et isik on erakonna nimekirjas, ent ei osale erakonna tegevuses."

Huvitav on kuulata ja lugeda "Keskerakonna sõprade" arvamusi laadis, et "nüüd läheb madinaks" ja et "Kesk laguneb huvigruppide vahel tükkideks" või et "viimaks ometi näeme Keskerakonna lõppu". Olen viimased 30 aastat selle erakonna liige olnud ja luban teile, et ärge muretsege, hea juht vahetub märkamatult. Juhatus ja volikogu ning aseesimehed jätkavad oma tööd. Karavan läheb edasi. Muuseas, uus president astub ametisse 10. oktoobril. Kohalikud eelvalimised juba käivad.

Lõpetuseks ka arvamus Keskerakonna erakorralisest kongressist. Seda võib ka edasi lükata. Korraline kongress toimub 20. augustil 2022. Eks koroonaolukord esitab oma tingimused. Suvine kliima on soodsam kui sügisene. Aseesimehed saavad kordamööda (loosi tahtel) asendada esimeest kümme kuud. Korralised kongressid on ajalises sünkroonis riigikogu ja kohalike valimistega.